Enamus inimesi usuvad parema meelega, et nende juhid on õiglased ja ausad, ka siis, kui tõendid räägivad vastupidist. Sest kui inimene omale juba möönab, et valitsus valetab ja on korrupeerunud, peab ta tegema valiku selles suhtes, kuidas ta ise peale seda käitub. Tegutsemine korrupeerunud valitsuse vastu sisaldab endas riske nii endale kui ka lähedastele. Valik mitte midagi teha, tähendab jälle oma isiklike põhimõtete loobumisest. Enamusel inimestel ei ole aga julgust kohtuda sellise valikuga. Sellepärast suurem osa propagandast ei olegi mõeldud petma kriitilist mõtlejat, vaid andma moraalsetele pelguritele põhjuse olla üldse mõtlemata.” — Michael Rivero

Hunt ja seitse kitsetalle

Der Wolf und die sieben jungen Geißlein

Волк и семеро козлят

Serveeritud kod. Suure poolt, peale raputatud veidi Foucault’d

Jutukene on Teile tuttav ma eeldan, niisis asja juurde.

Esimesed küsimused on tehnilisest poolest. Teada on et et kitseemal üks, parimail päevil kaks talle, no kolm on juba priiskamine - kuid on juhtunud ka seda. Tiinus kestab 9 kuud koos latentse perioodiga - tulebki aasta täis. Nii, teoreetiliselt 6 talle on võimalik kitseemal olla, OK. Samas kui suguküpsuse saavutavad talled 1,5 aastaselt siis iseseisvuseni läheb 2a. Jääbki meil veel üks üle, see on arvatav sohilaps, märgitu, mutant kui tahate.Trixter. Erinevates jutukese illustratsioonides on armastatud selle viidata veel näidates tema erilisust ka värviga. Kõige noorem on harilikult ka teist värvi, hall või pruun.

Miks meile siiski seitset talle vaja on selgub hiljem, lisaks veel see et 7 arhetüüpse kujundina võiks lihtsalt jõukust näidata.

Ja kui kui nüüd norida siis veel niipalju et üldiselt kogunevad kitsed karjadesse talvel. Ja emasloomadel ei ole oma territooriumi (maja). Ning pulmaajaks ajab sokk talled kitse juurest eemale. Ema ja lapsed saavad taas kokku alles pärast jooksuaja lõppu. Rich Bitch igatahes. See meie kits. Kitš kah. Aga kuna on selge et tegu on metafooridega siis olgu. Mis iganes ta siis tegi või kus ta käis.

See munasjutt on tuttav enamusele lääne kultuuriruumile, väikeste variatsioonidega.

Arusaadav et need eri keeleruumides jäädvustunud tekstid näitavad lihtsalt seda et tegu on ühe ja sama diskursusega, selle sees kõneldud ja samaväärse staatuse saavutanud tekstiga. Samad väärtused ja sama võimu loogika. On teatud erinevused, see ka ju loomulik e maassa maan tavalla (andeks mu soome keel aga mõte on vist loetav). Ainus dateeritud autor neil eri juttudel on märgitud saksa keeles, vennad Grimmid ja Grimmidele viidatakse ka paljudes ingliskeelsetes tõlgetes/interpretatsioonides. Samas usun et pigem oli nende teene vaid selle, ka paljude teiste juttude, kaante vahele toimetamine (tegelesid nad ju 13 aastat nn rahvaluule kogumisega). Küsimus selles kas vendasid Grimme saaks pidada ka oma diskursiivsuse rajajaks? Mina laiemas plaanis ütleks jah sest hoolimata ah-ma-ei-mäleta-kes-selle-kirjutas ja no-mis-vahet on nad osa Lutheri järgsest pikantsusest Saksamaal mis tipnes/lõppes 30ndate Berliinis. Ja ma paneks nad mõnuga Heinrich Hoffmanniga ühte punti. Ja lastest on asi kaugel. No oleneb kuidas lugeda.

- Ema lahkub jättes lapsed koju ja hoiatades Kurja eest -

Õhtumaade, kogu nö tsiviliseeritud läänemaailma võimukäsitlus põhineb judaistlik-kristlikul monoteismil mis paikneb hierarhiliselt vertikaalsel teljel. Näiliselt serveeritakse meile seda küll dualistlikuna kuid laiemalt välistab selline võim tegelikult Teise olemasolu. Teine on nagu mingi konstantne, imaginaarne segav tegur mis siiski iialgi ei varjuta (näiteks Stalinlikku päikest). Meeldetuletuseks veel et monoteismis on Teine e Kuri loodud Looja enese poolt ja see on temast eemaldunud (pigem siiski spetsiaalselt eemaldatud, tekitatud boogeyman kui selline) - dualism on näiline kuid vajalik atribuut. Võim on absoluut, igavene. Kõikjal. (Gravitatsiooni, tsentrifugaal- ja tsentripetaaljõu jätame siinkohal siiski käsitlemata) Kuid seda dualismi on võimul oma eksistentsiks niiväga vaja et see kasvõi tekitatakse ise (vt Wag The Dog, 9/11, jne)

Ema lahkudes tekib näiline võimuvaakum hetkeks, selle võtab üle vanim talleke, kontrolli instrumendiks jäetakse kohale imaginaarne Teine. Võimu hirmu ja armu laotav vägi. Paha e Teine on saadetud teid eksitama, ärge kalduge kõrvale teile sissesotsialiseeritud teest, sest isegi hundid käivad karjas ja neil on juht - muidu saab teist Üksik Hunt, isemõtleja, ketser.

- Hunt proovides selga ajada lambanahka (OK, kitse oma), tehes läbi mõned kosmeetilised protseduurid saavutab lõpuks oma eesmärgi, siseneb ruumi. -

Siin on ka nüüd üks huvitav protsess mis otseselt haakub nii Grimmide poolt tehtud ülestähenduste ajaga kui ka ühiskonnas selleks ajaks juba kinnistunud individuaalsusega. Nimelt kapitalismi tekkega ei saa enam paigutada kõiki osalisi vertikaalsele teljele. Vaja on muud mõõdet näiteks nende juudi kaupmeeste kohta kelle käest hunt kriiti ja jahu ja muu vajaliku sai. Ühtepidi on nad vajalikud, samas aga suhtlevad nad nii Hea kui Kurjaga, vajadusel müües mida iganes, kellele iganes.

- Tallekesed aru saades oma eksitusest peituvad kes kuhu -

Noorim jõnglane, see märgitu, leiab tee kellakappi. Jõukas pere, pole midagi öelda. Ei ole neil pisikest käopojaga kella kuskil kõrgel seina peal, ei – ikka korralik kell millel ka kapp.

Kellakapp aga teadupärast ei ole tühi, temas on küll ruumi (seda kasutabki meie 'valitud' talleke ära) aga see on reserveeritud kineetilisele energiale, täpsemalt pendlile, mis seal liigub. Niisiis sisenedes peatab valitu kitsetall enda ja oma kaaslaste jaoks aja. Siseneb ja sulgeb seestpoolt ukse.

Ettevaatavalt peatatakse siin ajutiselt ka võimusuhe (mis teiste tallekestega juhtub on küll ilmselge kuid nad on kaitstud). Seda pausi kasutab diskursus joonistamaks meile ette veelkord Teise olemust. Võim süüdistab enda vastalisi, kindlustab oma positsioone varjatult ja varjamatult, kõikide kättejuhtuvate vahenditega. Misiganes tsentrism see ka on, aga selgeks tehakse meile et võõras on alati paha, ja värve selle juures kokku ei hoita.

- Hunt neelab kättesaadud, talled -

Need, kelle käes on võim, tegutsevad teadmisekoodide taga paikenvate varjatud koodide abil. Hunt ei püüa mõista, kodustada, vägistada, allutada jne, ei. Võim ei anna ohjasid kunagi täielikult käest (kui siis ainult mängitakse ümber seoses paradigmaatilise pöördega), vähe sellest, ideoloogiliselt on sisse kirjutatud siin ka see - Teine ei suuda isegi mitte korralikult süüa. Mis tähendaks ühele poolele võitu, seedimist, omastamist - teisele poolele kaotust. Ei, teda madaldatakse õgima. Selles paradigmas ei olegi muu võimalik, ta ei saagi neid ’süüa’ sest sellist stsenaariumi ei ole. Sest eksinud talled tuleb ju kuidagi pärast ka kätte saada Kurja käest. Vastupidine tähendaks võimu konkurentsi, horisontaalse telje, alternatiivide lubamist. Teine on parandamatult madalalaubaline ja see meenutab kastiühiskonda kus sotsiaalne mobiilsus ei ole just eriti aktuaalne. Empaatiavõime pärssimine ja tasalülitamine toimub juba noorest peast alates. Selgepiiriline ja ühesuunaline sotsialiseerimine. Kas te olete meiega või meie vastu. GWBush.

- Ema saabumine ja tallede vabastamine -

Eksinud pööratakse õigele teele, võim andestab neile selle eksimuse, muudmoodi oleks ta ennasthävitav. Aeg käivitub tallede jaoks taas. Nad ei mäleta mis toimus, seda pole olnudki. Mälu selektiivsus? Või ehk siis et ei saa see kõikjal olev võim toimida ka nõnda, et kõik ta funktsioonid oleksid kõigile nähtavad, vaid mingi osa võimust peab alati olema peidetud, varjatud – see on võimu toimimise peamine tingimus.

- Hundi lõpp -

Hunt ei märka et vahetus Talledest kivideks on toimunud, ka tema jaoks on aeg olnud peatunud (uni! ja siin oli nüüd vaja 7 talle, söönuks ta ühe oleks ammu juba kadunud), ta on elimineeritud, temast ei tehta välja.

Keegi ei oleks ju keelanud ju teda saepuru täis toppida ja kapi otsa topiseks panna (ei see vist ikka ei lähe, see oleks Kurja igipõlistamine ja troonile upitamine, ei, ei ole meile vaja otseseid ebajumalaid, piisab tema eksistentsist teadvuses).

Keel determineerib peaaegu samaväärselt võimu nagu mass. Ka on teksti sisse kirjutatud võimusuhe mis on tekkinud sellest kui talled olid veel võimetud emale vastu hakkama - nad ei ole veel iseseisvad (keel ütleb meile et nad ei seisa veel ise st neid aitab keegi, samas kontrollib). Kitseema on suurem kui kitsetall (hm, ja kuskil on karjane). See on võimu kaitsev ja hoolitsev roll.

Meie oleme normaalsed kui me lähtume Tallede positsioonist, see on meile peale surutud. Keegi ei küsi hundi toitumisahela kohta. Jätkub sama muinasjutt mis eelkooliealistel lastel. Ema tiiva all. Ja loomulikult utreerituna. Kui talled siis seitse! Et hunt ikka KÕIK nahka paneks, ja ära väsiks. Ja magama jääks. Üks asi mis mind kõige rohkem, üldse häirib on ühesuunaline liiklus, seda tema totaalses mõistes.

- Tants ja trall ümber kaevu kus on surnud hunt -

Status quo taastamine. Variatiivsus kehtib eri maade juttudes ka lõppude kohta. Võimalik on Hundi kindel surm (kaev) ja ka vaid 'eemaldumine' e siis metafoorina ajutine äraminek (oja, järv). See kuidas jätkusuutlik Teine leiab folklooris kajastust on siski teise kirjatüki teema.

Siit moraal, olge vagurad tallekesed, kuulake sõna ja laske end juhtida.

(Mis siis et laip on kaevus? Saabunud on tuhandeaastane rahuriik? Ärge muretsege, kõik on hästi, võim hoolitseb teie eest ... Sest võim on korrastav, ka Foucault’ distsiplinaarne võim)

Lisa 1

Võimu paradigma pöördest, pragmatiseerumisest annab märku muinasloo veidi tänapäevasem variant:

7 kitsetalle ema läheb toitu otsima ja ütleb poegadele: „Ärge mitte kedagi sisse laske. Kui ma tulen, siis saate minust nii aru, et ma hüüan „imen tissi!”. Luurav Hunt aga kuulis seda ja natukese aja pärast läks ukse juurde ja hüüdis „imen tissi!” 7 kitsetallest üks hüüdis vastu: „Hunt, sa võid ka m**** imeda, aga meil on uksesilm!”

Siin lihtsalt jäetakse see komejant vahele, tõmmatakse lihtsalt lävepakule joon ja kõik. Ei mingeid lisandeid. Turvaline ja määratletud.