Hunt, seitse kitsetalle, autori- ja folklooriruum

 

Maailmal, milles hunt, kitseema ja seitse kitsetalle elavad, autorlus kui selline puudub – tegu on muinasjutuga, mille loojaks on rahvasuu. Sellest on tingitud teatud eripärad, millel võiks peatuda see, kes analüüsib teksti Roland Barthes’i vaimus.

Neist esimene seletab teksti suhet müütidesse. Nagu ka teiste folklooriteoste puhul, on siingi raske müütide dekonstrueerimisega pihta hakata. Tekstimaailm näibki koosnevat peamiselt müütidest, muu osa täidab narratiivi ning poeetilise teksti üldiste ja žanrispetsiifiliste omaduste sidumise funktsiooni. Muinasjutu säärase olemuse mõistmiseks peatun esmalt lühidalt viimase kultuurilisel eripäral, et antud analüüsikatse rõhku silmas pidades vastandada folklooritekst autoritekstile.

Muinasjutu suhe kunstilisse teksti on mitmetahuline. Ta täidab selle neid otstarbeid, mis ei tulene kunstilisele tekstile omasest autori-institutsioonist. Kui Barthes räägib, et kirjandusteos ei peegelda niivõrd tekstivälist maailma, reaalsust, kuivõrd teksti ühtset siseilma – autorit inspireerib välisest maailmast rohkem see, mille ta ise tekstina loob, ta on looja, mitte peegeldaja, ning see looming peegeldab iseennast – siis muinasjutu kohta nii väita ei saa. Tegu on nimelt välismaailma peegeldamise, tekstistamise vahendiga. Olnuks hundil ja kitseperel autor, suhestanuks ta loo maailma ehk pisut suuremal määral. Ent muinasjutu puhul ei mängi tekstiilma sisesuhted nii suurt rolli, nagu kunstilises tekstis1 . Kui kitsenäljas hunt pöördub abi saamiseks möldri ja poodniku poole, kitseperekond aga elab turvaliselt majas, tekib olukord, kus muinasjuturuum on ühest küljest täiesti absurdne, teisalt aga, vastupidi, äärmiselt elulähedane, sest muinasjutu kanda on ka pedagoogiline ülesanne, milleks on vastuvõtjate hoiatamine välismaailma ohtude eest, kasutades selleks võrdkujusid. Meie muinasloos pole möldri isik ega kitsepere eluase olulised muus kui nende funktsioonides, milleks on objekttasandil tegelaste abistamine, metatasandil aga nende metafoorsuse täiustamine. Peaks laps lugu jutustava ema käest nende kohta täpsemalt pärima, looks too ilmselt improvisatsiooni korras sidemed teksti siseilma vahel ise (sel juhul võtaks ta antud punktis autorluse enda peale) või, nagu küllaltki levinud väljapääs ette näeb, vastaks et tegu on muinasjutuga, kusjuures viimane ei tähenda, nagu oleks hundi lävimine möldriga või tõik, et kitsepere elab majas (need pole tegelikkusega võrreldes vähem tõenäolised kui see, et kellegi katusel elab propelleri abil ringi lendav tegelane), mõeldavad vaid muinasjutus, vaid et kuna tegu on muinasjutuga, pole siin tekstimaailma siseseosed (erinevalt Karlssoni-loost, kus need on ilmsed) olulised. Vastupidiselt autorijutustusele katusel elavast propellerimehikesest, püüavad hunt ja seitse kitsetalle seletada tekstivälist, mitte selle sisest maailma. Vennad Grimmid pole hundi ja kitsetallede pseudoautorid mitte sellepärast, et nad ei loonud muinasjutu narratiivi, vaid sellepärast, et nad ei asendanud selle folklooriteksti funktsioone autoriteksti funktsioonidega.

Muinasjutu säärane ekstravertne olemus on ilmselt seotud selle funktsioonidega, milleks on (tasandeid segades, hetkel pole need olulised) mälu, kultuuri, teadmiste, ideoloogiate kandmine. Et muinaslugudel on suurepärane pedagoogiline väärtus, on aga seotud ka muuga.

Mainisin eelpool, et muinasjutule on omased ka teatud kunstilise teksti üldised ja žanrispetsiifilised jooned. On selge, et muinasjutt pole kirjandusteos, samas pole tegu ka pelga müüdi või müütide kompleksiga. Muinasloo võib ajalooliselt (ja sellest tulenevalt ka omaduste poolest) asetada poolele teele müüdi ja autoriteksti vahel, arvatavasti pole vale väita, et sellele on omased kunstiteose need tunnused, mis ei tulene viimasele iseärasest autori-institutsioonist. Siin väärib äratoomist Claude Lévi-Straussi mõttekäik teosest “Metsik mõtlemine”:

tõepoolest, loomisakt, mis sünnitab müüdi, on risti vastupidine sellega, mis sünnitab kunstiteose. Viimasel juhul lähtutakse kooslusest, mis on moodustunud ühest või mitmest objektist ja ühest või mitmest sündmusest, mille esteetiline loomisakt liidab tervikuks nende ühise struktuuri esiletoomisega. Müüt läheb sama rada, ainult teistpidi, ta kasutab struktuuri, et luua miski, mis on ise sündmuste kogumist koosnev objekt (kuna iga müüt jutustab loo)2 .

Kuigi muinasjutt läheneb oma funktsioonidelt müüdile, käitub ta retseptsiooni seisukohalt nagu kirjandusteos, sest pakub ka esteetilist naudingut, mida ülaltsiteeritud autor on määratlenud kui teksti omadust olla, erinevalt selle objektist – reaalsusest, hoomatav osade asemel tervikuna, toto pro pars3 . See aitab kahtlemata kinnistada muinasjutu sisu, muutes viimase oma funktsioonide täitmisel efektiivsemaks.

Ülalkirjutatust järeldub, et muinasjutt on mitmes mõttes lüli müüdi ja kirjaliku kunstilise teksti vahel. Võtkem siinkohal arvesse ka muinasjutu mõiste etümoloogiat: pool terminist – 'muinas' – viitab nii teksti vanusele kui folkloorsusele, teine pool – 'jutt' – aga nimelt narratiivsusele.

Võib arvata, et muinasjutt on narratiivse kultuurijärgu esimesi nähtusi. Kui müüdis pole esiplaanil sündmuste ahel, jutustus tervikuna, vaid eri suhted, mida kombineerides jutustus luuakse (jämedalt öeldes: kuna müüdiruum on tsükliline, pole sel lõppu ega algust), siis muinasjutt lineaarse aegruumiga tekstina pakub korrastatud sündmuste ahelat alguse, lõpu ja põhjus-tagajärg seostega.

Lineaarse kultuuri oluline karakteristik on ideoloogilisus, ideoloogia kui maailmaseletus, alguse ja lõpu seletamine põhjuste ja tagajärgedega väljendub aga eelkõige just narratiivses tekstis. Seejuures võimenendab autoritekstile omaste funktsioonide puudumine muinasloo ideoloogilist funktsiooni veelgi, meenutame, et viimane ei allu vastuvõtjate küsimustele.

Kokkuvõtteks: muinasjutt on autori-eelne sõnaline kunstiline tekst, autorile on aga omane tema loome terviklikkus. Kui Roland Barthes räägib, et kirjandusteos ei paku kunagi lõplikke vastuseid, vaid alati küsimusi, tuleneb see viimasele omasest autori-institutsioonist. Muinasjutt, mis kirjandusteosele ses aspektis vastandub, ei esita aga vastuvõtjale kunagi küsimusi, vaid pakub nimelt vastuseid, olles nõnda kultuuriideoloogia esimesi (ja efektiivsemaid) kandjaid. Neile, kes kergemeelselt nõuavad kirjandusteoselt elulähedust, soovitakski muinasjutte, millede seast lugu hundist ja seitsmest kitsetallest on suurepärane stiilinäide.

Kasutatud kirjandus:

1. Barthes, Ronald, Autori surm, Tallinn 2002
2. Lévi-Strauss, Claude, Metsik mõtlemine, Tallinn 2001

1 Siin on oluline märkida: kunstiline tekst ei võrdu realismiga. Absurdi, kui selle all pidada silmas ebarealistlikku (siinkohal jätan puudutamata keerulise ja intrigeeriva realismiga seotud probleemide kompleksi kunstilises tekstis) kohtame ohtralt ka kirjanduses, seal aga on, erinevalt muinasjutust, olulised absurdi ja mitteabsurdi vahelised (nt. vennad Strugatskid) või absurdidevahelised (nt. Marquez) suhted, või siis on suhete puudumine tähendustatud. Igal juhul on oluline tekstimaalima terviklikkus.

2 Claude Lévi-Strauss, “Metsik mõtlemine”, Tallinn, Vagabund 2001

3 Claude Lévi-Strauss, “Metsik mõtlemine”, Tallinn, Vagabund 2001