haamer

Winnie Puhhi jälgedel koos Roland Barthes’iga
Alo Joosepson

Minu poolt esitatav Barthes’i analüüsipõhimõtete kokkuvõtlik “tõlge” ei püüdle rangele täpsusele. Seetõttu ei sisalda antav kokkuvõte täpseid, jutumärkides eraldatud tsitaatide tõlkeid Barthes’i töödest. Kaht esimest osa antud kirjutisest tuleks võtta kui referatiivset, valikuliselt ümberjutustavat mugandust, mille olen tekitanud nii-öelda ad hoc antud kirjutise kolmandas osas esitatava analüüsi tarvis.

1.Tekstuaalse analüüsi põhimõtted

Oma töös “Textual Analysis of a Tale by Edgar Allan Poe” (Barthes 1994: 261- 293) visandab R.Barthes eristuse strukturaalse analüüsi ja tekstuaalse analüüsi vahel. Need kaks lähenemisviisi pole vastandlikud, kuid esimest rakendatakse peamiselt suulistele narratiividele (müüdile), teist jälle eranditult kirjalikule narratiivile. Tekstuaalne analüüs ei püüa kirjeldada teksti struktuuri, tegu on pigem püüdega püsida teksti tähistusprotsessis [signifying process], strukturatsioonis. Teksti loetakse nii aeglaselt kui parajasti tarvis, et leida ja klassifitseerida ilma ranguseta mitte kõik teksti tähendused, vaid vormid, koodid, mis muudavad tähendused võimalikuks. “Meie eesmärgiks on lõpp-kokkuvõttes kujutleda ja kogeda teksti mitmuslikkust, tema tähistusprotsessi lõpu avatust” (Barthes 1994: 262).

Tekstuaalse analüüsi läbiviimiseks tuleb järgida teatud arvu elementaarseid manipulatsioonireegleid:

1.Tekst jaotatakse väikesteks fragmentideks, leksiateks (lugemisühikuteks), mis nummerdatakse. See jaotus on meelevaldne, kuid vajalik analüüsimugavuse tõttu. Analüüsiks sobib leksia, milles me eristame kas üht, kahte või kolme tähendust (tavaliselt fraas või lause, kõige enam kolm või neli lauset).

2. Iga leksia puhul teeme kindlaks tema (teisesed) tähendused ehk konnotatsioo-nid: assotsiatsioonid, mis tulenevad näiteks mõnest pikemast (tegelase, koha) kirjeldusest või suhted, mis tekivad kahe, vahel üsna erineva tekstikoha kõrvutamisel (siin alanud tegevus võib saada lõpetatud alles kuskil kaugemal).

3. Analüüs on järk-järguline: tekst läbitakse samm-sammult, “leksia-leksialt”. Ei püüta (taas)moodustada teksti üldist struktuuri. Püütakse järgida lugemise käigus toimuvat teksti strukturatsiooni.

4. Osade tähenduste “unustamine” analüüsi käigus on loomulik, sest teatud mõttes on tähenduse unustamine lugemise loomulik osa. Analüüsis ongi oluline näidata teatud tekstist väljuvaid vooge, tähenduse lahkumisi [departures]. Teksti loovaks pole mitte tema seesmine, suletud, seletatav struktuur, vaid tema avanemised teistesse tekstidesse, koodidesse, märkidesse. Teksti loob tema intertekstuaalsus (Samas, 263-265).

2.Koodid

Koodi ei tule mõista ranges teaduslikus tähenduses. Tegu on assotsiatiivse väljaga, reeglite kogumiga, mis on sedavõrd kulunud, et me võtame neid (klassikalise, mitte modernistliku) narratiivi loomulike omadustena. Kui aga narratiiv püüaks neist koodidest kaugeneda, muutuks ta üsna ruttu loetamatuks.(Samas, 288-289). Kõik koodid on kultuurilised, kujunenud/kujunemas kultuuri elavas praktikas, st. nad on juba-nähtu, juba-loetu, juba-tehtu teatud tüübid. Siiski on Barthes’i koodide üldiseimas jaotuses eraldi esile toodud n.-ö. “eriti” kultuurilised koodid. Jaotus on lühidalt järgmine:

I. Kultuurilised koodid viitavad kõigile kultuurilistele teadmistele kui ühiskonna poolt väljatöötatud reeglitekogumile. Siia kuuluvad näiteks: 1)teaduslik kood; 2)retooriline kood, mis koondab endas kõik kõnelemise sotsiaalsed reeglid (nt teatamine, kokkuvõtmine). Metalingvistiline lausung (lausung, mis kõneleb tekstist, mille osaks ta ise on) kuulub selle koodi juurde; 3) kronoloogiline kood. Ajalooline, kronoloogiline aeg ei ole sama, mis “müütiline aeg”, tegu on erinevate kultuuriliste aja-ideoloogiatega. Seetõttu moodustab kronoloogiliste viidete kogum (aastad, kuupäevad, kellaajad) tugeva kultuurilise koodi, st. ajaloolise viisi aja segmenteerimiseks dramatiseerimise, teadusliku usaldatavuse või eluläheduse efekti [effet de reel] tekitamise eesmärgil.

II. Kommunikatsiooni ehk määratud otstarbe kood
Kommunikatsiooni tuleb mõista piiratud, majanduslikus tähenduses, tarbekaupade ringluse mõttes. Kommunikatsioon osutab tekstis sellistele suhetele, mis väljenduvad pöördumise [adress](faatiline kood, jutustaja lugeja suhte rõhutamine) või vahetamisena [exchange], st. narratiivi lugemise pingutus saab vahetatud tõe või elu vastu.

III. Sümboolne väli (laiem kui “kood”). Sümbolit tuleb mõista kõige üldisemas võimalikus mõttes, mis on lähedane sümboli psühhoanalüütilisele tähendusele: sümbol on keele omadus, mis asendab/asetab ümber [displaces] keha ja lubab heita pilgu teisele stseenile kui see, mida me lausungit lugedes oletame. Näiteks E.A.Poe jutu sümboolseks armatuuriks on ilmselt Surma tabu rikkumine, klassifikatsiooni (elu/surm) häirimine.

IV. Tegevuste kood kannab narratiivi anekdootlikku armatuuri. Tegevused või neid tähistavad lausungid on organiseeritud jadadeks/liinideks/sarjadeks [sequence]. Tegevusliinide [actional sequence] piire ei saa rangelt määrata, kuid nende vaatlemine enam-vähem ühtsetena on õigustatav kahel põhjusel: me kaldume neile spontaanselt ühist nimetust andma; narratiivi jooksul üksteisele järgnevad terminid, väljendid seonduvad üksteisega nendevahelise loogika ilmnemise [appearance of logic] kaudu. See “ilmnemisloogika” tuleneb meie mõtlemis- ja jälgimisharjumustest ning on seega kultuuriline loogika. Kõnealune loogika samastatakse kronoloogiaga: hilisem näib meile olevat põhjustatud (varasema poolt).

V. Mõistatuse kood koondab tekstis need lausungid, mille seostamise kaudu esitatakse mõistatus ning pärast mõningaid “viivitusi”, mis on narratiivi vürtsiks, ka lahendus. Selle koodi väljendusviiside puhul tuleb eristada mõistatusele vihjamist (mistahes väljendid, mille tähenduseks on: “siin on mõistatus”) ja mõistatuse täpset sõnastamist. Iga narratiiv on huvitatud viivitustest enda poolt esitatud mõistatusele lahenduse andmisel, sest lahenduse ilmnemine annab märku narratiivi enda surmast (Samas 288-291).

Tekstis toimub koodide põimumine ja sageli ei saa ühtegi neist lugemisel eelistada (Samas, 280).

3.Winnie-Puhhi esimese peatüki lugemine

3.1. Leksiad (1)-(9)(1) ESIMENE PEATÜKK, KUS ME ÕPIME TUNDMA PUHHI JA MÕNDA MESILINNUKEST JA MILLEGA ALGAVAD MEIE LOOD
a. Retooriline kood (RET). Kokkuvõtlik teatamine: pealkiri ütleb meile, millest järgnev lugu kõneleb ja märgib ära antud loo kuulumise lugude kogumisse (esimene peatükk).
b. Kommunikatiivne kood(KOM). “Õpime tundma” esitab varjatult väljakutse lugejale, lähtudes oletusest, et lugeja veel ei tunne (et eksisteerib “tundmatu”) ning soovib kogu tõde teada saada. Seetõttu toimib selline teadustamine meie tõe teada saamist väärtustavas (ja “tundmatut” tõrjuvas) kultuuris “isuäratavalt”, teksti tarbima kutsuvalt (loed narratiivi ja vastu saad tõe?vahetamine). Lisaks sisaldub pealkirjas ka pöördumine (faatiline alakood): “me õpime” on selgekujuline pöördu-mine lugeja poole, et haarata ta jutustajaga ühte intiimsesse “meie” ringi. Lisaks Barthes’ile on mitmed teisedki uurijad täheldanud faatilise (kontakti tekitamise ja hoidmise) funktsiooni kohustuslikkust ja määravat tähtsust pealkirjade puhul.
c. Hermeneutiline kood (HER). “Tundmatule” viitamine loob arusaama mõista-tuse olemasolust tekstis. Miks “Puhh”? Kes on “Puhh” ja miks on tal selline nimi? Pärisnimel on alati rikkad sotsiaalsed ja sümboolsed konnotatsioonid. Barthes toob esile sotsio-etnilise koodi (millisesse gruppi tegelane nime järgi võib kuuluda) ja sümboolse koodi (millisele sügavamale teemale võib nime etümoloogia viidata). (Barthes 1994: 268). “Puhhi” kuulumist mõnda sotsio-etnilisse gruppi pole ainult leksia (1)-ga tuttaval lugejal võimalik määrata. Kuid raamatu pealkiri on ilmselt sellele küsimusele juba vastanud: “karupoeg” (sugu: mees; sotsiaalne grupp: laps). Küsimusele, miks on karupojal selline nimi, antakse osaline vastus alles peatüki lõpuosas. Siin võib märgata viivitamisvõtet, mis on olemuslik klassikalisele narratiivile.
d. Sümboolne kood(SÜM). “Mesilinnukene” on äärmiselt rikaste kultuuriliste konnotatsioonidega tähistaja. Mesilased sümboliseerivad töökust, kuulekust, usinust, valvsust (usuti, et nad ei maga kunagi) ja puhtust, sest nad toituvad õitest. Lisaks usuti, et nad paljunevad partenogeneetiliselt (järglane areneb viljastamata munarakust). Viimase uskumuse tõttu seostatakse mesilast kristluses Neitsi Maarja-ga. Paljudes kultuurides peeti mesilasi olevusteks, kes edastavad sõnumeid jumala-tele ja nad elasid maailmapuu kõrgemates sfäärides. Piim ja mesi on jumalate toit ning (juutide) tõotatud maa külluslikkuse sümbol. Alates antiigist seostatakse mett kõneosavusega (nt.“mesi keelel”). Teatud ajastul usuti, et mesi võib toimida suguiha ergutavalt ja seega sümboliseerib surematust ja viljakust (Gibson 1996: 116). Mesilaste ja karupoja kõrvutamine pealkirjas loob vähegi karu toitumiseelistustega tuttavas lugejas eelaimduse mesilaste ja karu võimalikust konfliktist pealkirjale järgnevas jutus.

(2) Nii, siin ta siis nüüd ongi, see meie Puhh. Tuleb teine, nagu näete, parajasti oma sõbra Christopher Robini järel trepist alla
a. Tegevuste kood (TEG). Liikuma trepil 1: alla. Viitab ka vastupidisele liikumis-võimalusele. Lahkumine tagasi üles toimubki peatüki viimases lauses. Peatükki raamib liikumine trepil.
b. Faatiline kood. Väljendid “meie Puhh” ja “nagu näete, parajasti” on pöördumi-sed, mis tõmbavad lugejat narratiivi maailma just “siin” ja “parajasti”. Kontakti hoidmiseks ja tugevdamiseks aga ka lisainformatsiooni edastamiseks osutab antud narratiiv otseselt ka teda saatvatele illustratsioonidele. Tegemist on mitmemeedialise paralleeltekstiga, kus verbaalse narratiiviga kõrvuti kulgeb ka visuaalne lugu. Visuaalne paralleellugu on siiski suhteliselt fragmentaarne ja suudaks vaevalt iseseisva sidusa loona esineda. Seetõttu on ta eelkõige verbaalse narratiivi situatsioo-nide kujutlemise “kergendamise” funktsioonis. See “kergendamine” toimub läbi visuaalse kujutluse konkretiseerimise illustratsioonides. Samas edastavad pildid ka infot, mis tekstis puudub.
c. SÜM. “Cristopher Robin”. Eesnime järgi on tegu meessoost isikuga. “Robin” seostub legendaarse inglise salaküti ja seikleja Robin Hoodiga. “Robin” tähendab ka “punarindset lindu”, “rändrästast”. Selle nimega seostuvateks tegevusteks on: seiklemine, rändamine. CR-i kujutised illustratsioonidel tekitavad assotsiatsiooni terminiga androgüünsus. Nimi justkui eeldaks, et tegu on poisiga, kuid joonistustel on riietus, soeng ning ka nägu pigem tüdrukulik. Muidugi võib väita, et tegu on hoopis laste soolise väljakujunematuse esitusega (androgüünsuse loomulikkus teatud eas), kuid poisse kujutatakse tavaliselt ikka sootuks(!) teisiti.

(3) kukal põntsumas põnt-põnt-põnt vastu trepiastmeid. Niipalju kui Puhh mäletab, on see ainuke viis, kuidas alla saada. Tõsi küll, mõnikord tundub talle, et peaks nagu ikka veel mõni teinegi võimalus olema, kui ta vaid saaks kas või hetkekski selle igavese põntsutamise jätta ja asja üle natuke järele mõelda. Aga kui ta siis mõtlema hakkab, kaovad jälle need teised võimalused kõik äkki kus seda ja teist.
a. SÜM. Heliline, onomatopoeetiline rütm (“põnt-põnt”), mis tekib järk-järgulisel alla liikumisel ja annab sellele liikumisele isegi nime (“kukal põntsumas”). See järk-järguline alla liikumine seostub ebameeldivusega, kuid millegipärast mitte valuga. Kontrastis teise leksiaga (ja ka edaspidi) osutub oluliseks vastandus: elus/elutu. Teine leksia viitab Puhhi elulisusele (“tuleb trepist alla”), samas kui kolmanda leksia algus ja ka illustratsioon sunnivad Puhhi elutute kategooriasse paigutama. Puhhile omistatav mäletamine ja eriti mõtlemine on jälle omased elus olenditele. Vastandite põimumine: Puhhi elus olek välistaks tema lohistamise trepist alla; samas ajendab tema elutust staatusest tulenev “põntsumine” teda mõtlema (“kui ta vaid saaks”), st. püüdma teostada elusale omaseid tegevusi. Samas, “kui ta siis mõtlema hakkab”, siis näib ainsaks lahenduseks ikka “põntsumine”--. See justkui jälle viitaks tagasilangusele elutu seisundisse, tegelik suutmatus mõelda. Mõtlemisüritus ja mõtlemise ebaõnnestumine seostatakse kohe alguses Puhhiga. Mäng elusa/elutu, mõtlemise/mõtlematuse piiril.
b. TEG. Puhh mõtleb: 1) “teine võimalus”. “Teine võimalus” osutub kättesaama-tuks, ometi “tundub”, et ta peaks olemas olema.

(4) Nii et olgu selle asjaga kuidas on, praegu igatahes on ta juba alla jõudnud ja valmis end teile esitlema. Nii-siis, saagem tuttavaks: Winnie Puhh.
a. KOM. Lausungid “teile esitlema”, “saagem tuttavaks” on taas otsesed pöördu-mised, seega faatilise alakoodi väljendused.
b. Ajaline kood(AEG). Lausungid “nüüd”, “parajasti” teisest ja “praegu” neljandast leksiast loovad tugevdavad Puhhi kohalolu illusiooni lugemishetkel, toeta-des seega sarnaselt illustratsiooniga faatilise funktsiooni (pöördumise) realiseerumist.
c. SÜM. “Winnie” on tütarlapse nimi. Ometi peaks tegu olema karupojaga. Taas on alust assotsiatsiooniks androgüünsusega.

(5) Mõnikord, kui see meie Winnie Puhh alla tuleb, armastab ta midagi mängida, teinekord jälle meeldib talle niisama vaikselt kamina ees istuda ja mõnd juttu kuulata.
a. SÜM. Puhhi kuju väljajoonistumine jätkub. Taas kõneldakse temast kui elusast: “armastab ta”, “meeldib talle”. Puhh armastab: 1)mängimine 2)juttude kuulamine.
b. TEG. Selgub, et “alla tulemine” on korduv tegevus ning seostub mängimise ja juttude kuulamisega.

(6) Täna õhtul aga...
«Kuidas oleks ühe jutuga?» küsis Christopher Robin.
«Mis laadi jutuga?» pärisin mina.
a. AEG. Ajalise pidevuse fikseerimine eelnenud sündmusega (“alla tulek”).
b. TEG. “Täna õhtul” seostub “alla tulemine” “juttude kuulamisega”.
c. SÜM. Jutustaja kuju selginemine: juttu vestev “mina” on keegi vanem inimene, võimalik, et CR-i isa. Lood lähtuvad isakujust. Kuna Barthes sümboolset välja psühhoanalüütiliselt määratleb, siis võib siinkohal ehk samas suunas mõelda. Jutustaja võiks olla Isa Nimi, Seadus, Logos, kelle pärusmaaks on just sümboolne (Lacani tähenduses), st artikuleeritud kõne sfäär, millega ta korrastab, struktureerib. Jutustades lugusid korrastab ta oma rütmilise kõnega teose maailma aja (ruumi korrastatuse kaudu, kuivõrd tegu on tähtedega paberil). Lisaks sellele manipuleerib ta asjade korrastusega, kategooriatega (Puhhi elusa/elutu piiril balansseerimine) ning teiste tegelaste mäluga (tema lood organiseerivad seda). Ning mis kõige tähtsam tema kõneline, sümboolset korda loov tegevus pakub naudingut. Juttude kuulamine kui meeldiv, seda armastatakse, võib öelda, et isegi ihaldatakse. Ihaldusväärsuse mõttes võiks juttu kõrvutada meega (“mesi keelel”!!!).

(7) «Kas sa oleksid nii pai ja jutustaksid Puhhile midagi?»
«Seda ju võiks,» vastasin mina. «Ei tea ainult, mis laadi lugusid ta armastab?»
«Niisuguseid, kus on juttu temast endast. Sest tema on ju seda-sorti karu.»
«Oo, või siis sedasorti karu on ta. Vaata aga vaata.»
a. SÜM. Iha lugude järele, sümboolsele allumise naudingu järele väljendub, kuid CR kannab oma iha üle elutule Puhhile, kes seeläbi justkui elustub. CR varjatud soov olla sümboolse korrastuse osa, olla selle keskmes, väljendub peidetud kujul selles, et Puhh armastavat lugusid “kus on juttu temast endast”.
b. TEG. Puhh armastab: 3)lugusid endast

(8) «Jah, kas sa ei oleks nüüd nii hea ja …?»
«Noh, eks teeme proovi,» ütlesin mina seepeale.
Ja nii ma siis proovisingi.
a. SÜM. Iha lugude järgi väljendub taas paluvas küsimuses.
b. RET. Järgneva jutustuse alguse määratlemine.

(9) Ükskord ammu-ammu, nii umbes möödunud reede paiku, elas Winnie Puhh veel alles Sandersi nime all üksipäini laias laanes.
a. Muinasjutu kood. “Ükskord ammu-ammu” on muinasjutu žanrile tunnuslik väljend ning tekitab koheselt teatava ootuse järgneva teksti stiili kohta. Samas aga rikub kohe järgnev väljend (“möödunud reede paiku”) just tekkinud ootust ning tekitab sellega koomilise efekti.
b. AEG. Toimunu kronoloogiliselt täpne paigutamine jutustamise hetke suhtes tekitab vastupidiselt muinsjutulisusele hoopis eluläheduse efekti. Siin tasub meenutada, et lugeja on mitmete pöördumistega haaratud jutustamise hetkesse, mis on tema elulise “siin ja praegu”-ga ühte sobitatud.
c. HER. Nimi “Sanders” sisaldab sõna “sander”, mida tõlge võiks olla “liivataja”. Milleks on üksipäini laias laanes elades vaja sellise “nime all” elada?

(10) («Mida see «nime all» tähendab? » küsis Christopher Robin.
«See tähendab seda, et Puhhi maja ukse kohal seisis silt, millele oli kuldtähtedega kirjutatud «Mister Sanders», ja et Puhh elas selle sildi all.»
«Ega Puhh ise küll vist seda ei teadnud,» arvas Christopher Robin.
«Aga nüüd tean,» kostis nurgast jäme jorin.
«Noh, siis räägin ma edasi,» vastasin mina seepeale.)
a. HER. Väljend “nime all” põhjustab oma mõistatuslikkuse tõttu katkestuse loo jutustamises. Nime all elamise olulisust siiski lõpuni ei seletata. Miks “kuldtähtede-ga”? Minu jaoks jääb see mõistatuseks. Võib-olla ongi veel ühe nime esitamine lihtsalt viivitustaktika tõelise nime lahtiseletamisega venitamiseks. Igatahes põhjus-tab nimi segaduse.
b. RET. «Noh, siis räägin ma edasi,» juhib tähelepanu taas jutustamisele ja võimaldab loo jutustamisel jätkuda.

3.2. Tegevused ja sümbolid loo edaspidises kulus.

Loodan, et esimese kümne leksia lugemine andis aimduse sellest, milline on üks võimalik viis mõista ja selle mõistmise piires ka rakendada R.Barthes’i tekstuaalset analüüsi. Kuna analüüsi jätkamine sama detailses vormis pole aja ja ruumi piirangute tõttu selle kirjutise raames võimalik, siis püüan ülejäänud tekstist välja tuua oluliste tegevuste ja sümbolite armatuuri.
SÜM. “suur-suur tamm, tamme ladvast aga kostis valju suminat”. Tamm kui falloslik sümbol. “Sumin” kui pidev, onomatopoeetiline heliline voog (midagi Lacani reaalse sfäärist), mis sarnastub “põntsutamisega”, sest ajendab Puhhi pead kinni hoidma ja mõtlema.
TEG. Puhh mõtleb: 2) mesi. Liikumine : 1)järk-järguline, üles (puu otsa ronimine).
SÜM. Mesi kui ihaldatav objekt katkestab Puhhi hulkumise ja muudab tema käitumise sihipäraseks, fallosele suunatuks. See on kooskõlas Puhhi androgüünsusega nime tasandil (Winnie on naisenimi).
TEG. Liikumine: 2) järk-järguline, alla (puu otsast alla kukkumine). Sarnastub järk-järgulise trepist alla “põntsumisega”, sest stimuleerib taas mõtlemispüüet.
SÜM. “Õhupall”: vaginaalne sümbol, millega minnakse mett korjama. «Mesilinnukesi ei või iial teada…» Mesilaste seostamine tundmatu, ettearvamatu, ohtliku, samas aga ka meeldiva ja ihaldusväärsega.
TEG. Liikumine: 3) sujuv, üles (õhupalliga tamme ladva juurde tõusmine).
SÜM. “Vihmavari”: üldiselt sümboliseerib kaitset. Negatiivse võimalusena võib psühholoogilises plaanis sümboliseerida ka äärmist introvertsust, võimetust maailmaga hakkama saada, reaalse maailmaga vastastikku sattumisest hoidumist (Gibson 1996: 148). Antud loos kasutatakse vihmavarju tõepoolest äärmiselt “elu- kaugelt” ja just võimetuse tõttu maailmaga (nt. mesilastega) hakkama saada.
SÜM. Ihaldusväärse ümberdefineerimine mitte-ihaldusväärseks: Hirm valu (surma?) ees kaalub üles võimaliku, meest saadava naudingu. Iha objekt jäi kättesaamatuks ning see annab võimaluse narratiivil jätkuda.
TEG. Liikumine: 4) sujuv, alla (liuglemine aegamööda tühjeneva õhupalliga).
HER. “Puhhi” nimi saab onomatopoeetilise pärinemisseletuse (käpad jäid nädalaks üles asendisse ja karupoeg pidi ninapeale istuvaid kärbseid puhudes minema ajama).
TEG. Mäletamise ja jutustamise, mälu ja jutu seose tekitamine. Liikumine: 5) järk-järguliselt, trepist üles. Raamkompositsioon.

Neid väljatoodud tegevuslikke ja sümboolseid elemente tuleks loomulikult põhjalikumalt ja detailsemalt lugeda, kui seda praegu sai tehtud. Ometi annavad nad aimu mingitest suundadest, kuidas neid elemente tähendustada. Sümboolse armatuuri puhul tundub üheks selgust tuua võivaks võimaluseks olevat psühhoanalüütiline lähenemine. Kahjuks ei tunne ma seda lähenemist (veel) piisavalt, et ise seda teksti süstemaatiliselt psühhoanalüüsida.

Kirjutatud analüüsi üle vaadates olen sunnitud tunnistama, et osalt minu oskama-tuse tõttu, aga vahest ka analüüsitud materjali enda olemuse tõttu, ei tööta Barthes’i tekstianalüütiline lähenemine sellel materjalil kõige paremini. Antud tekst ei sõltu nii palju hermeneutilise koodi kasutamisest, kui sõltuvad need tekstid, mida Barthes on analüüsinud. Võimalik, et ka teine Barthes’i analüüsi jaoks oluline tingimus—teksti sümboliline tihedus—ei ole piisaval määral täidetud. Kuid kui mitte muud, siis loetud teksti mitmuslikkust, võimetust ühe tähenduse kasuks otsustada, kogesin ma analüüsides küll.

Kasutatud kirjandus
Barthes, R. (1994). The Semiotic Challenge. University of California Press.
Barthes, R. (2000). S/Z. Blackwell Publishers Ltd.
Gibson, C. (1996). Signs & Symbols. Grange Books.
Milne, A.A. (1968). Karupoeg Puhh. Eesti Raamat.