Lewis Carrolli “Alice imedemaal” esimese peatüki analüüs Roland Barthes’i meetodiga
Gerli Liivamägi
Roland Barthes teksti analüüs lähtub poststrukturalistlikust meetodist, vaadeldes seda kui erinevate koodide kogumit, mis on omavahel põimunud. Antud essees püüan lähtuda Barthesi meetodist ja analüüsida Lewis Carrolli lasteraamatut “Alice imedemaal” Barthesi vaatepunktist. Kõigepealt tooksin ülevaate Barthesi tekstianalüüsi põhiaspektidest.
1. Roland Barthesi meetod
Oma teoses “S/Z” analüüsib Roland Barthes Honre de Balzaci jutustust “Sarrazine” kasutades poststrukturalistlikku lähenemist, tuues välja komplekse koodide süsteemi, mis on sisse kirjutatud narratiivsesse teksti. Barthes`i ülesanne ei ole kirjeldada teksti struktuuri vaid, tegeleda teksti tähendusprotsessiga ja vaadelda teksti vastuvõtmist lugeja poolt. Barthes usub, et iga tekst sisaldab tuttavaid tähistajaid, mida siis lugeja dešifreerib ja käib nendega ümber puhtalt konventsionaalsel viisil. Lugeja on see, kes jutustuse kulgedes seob erinevad sõltumatud koodid kokku tähenduseks. Teose ülesanne on teha lugejast teksti tegelik looja ja teavitada lugejat lõputul hulgal erinevatest koodidest ja kontrollida neid.
Barthes toob teksti analüüsis välja erinevad koodid, jaotades need kaheks suuremaks grupiks, millest esimesed esindavad teksti denotatiivset omadust ja teised teksti konnotatiivset olemust, mis ongi iseloomulikud avatud tekstile, esimesed aga lõpetatud tekstile:
- traditsioonilisele teksti süsteemile omased koodid:
- hermeneutiline kood — otsitakse tõde
- prohereetiline kood — tegevuse kood, tähendab inimese võimet ennatlikult mõelda
- avatud tekstile omased koodid:
- kultuurikood — sõltub meie kultuuritaustast ja määrab ära, palju me millestki teame
- sümboolne kood — käsitletakse sümboleid
- seemid — kujutavad endast teksti väiksemat sisulist ühikut
Tekst on Barthes`i arvates just üks suur koodide võrgustik, ja me ei saa ühtegi neist lugemisel eelistada. Vaatleb koode ka kui hääli, mis teoses samaaegselt kõlavad ja milledest üks siis võib saada olulisemaks.
Barthes jagas teksti leksiateks vastavalt selle, millise koodi alla see kuulub. Ühe leksia pikkus võib olla ühest sõnast mitme lauseni. Leksiad nummerdatakse, mis iseenesest on meelevaldne tegevus, kuid oluline analüüsiks ja iga leksia puhul selgitame välja tema konnotatsioonid.
2. Lewis Carrolli “Alice imedemaal” esimese peatüki analüüs
Valisin analüüsiks raamatu esimese peatüki. Kasutades Barthes`i meetodit, jagasin teksti leksiateks ja püüdsin leida igale leksiale kõige sobilikuma koodi.
Küülikuaugust alla — hermeneutiline kood
Alice oli juba õige tüdinud istumast tegevusetult õe kõrval jõepervel: Korra või teise oli ta kiiganud raamatusse, mida õde luges, kuid selles polnud ei pilte ega tegelaste kõnelusi — prohereetiline kood
ja Alice mõtles: ”Mis kasu on raamatust, kus pole ei pilte ega kõnelusi?”— hermeneutiline kood
Nüüd ta siis arutas (nii hästi-halvasti kui suutis, —prohereetiline kood
sest päeva kuumus tegi ta kangesti uniseks ja roiuks), — hermeneutiline kood
kas lõbu, mida saaks karikakra pärja punumisest, — kultuurikood
kaaluks üles püstitõusmise ja karikakarde noppimise vaeva — prohereetiline kood
kui äkitselt jooksis üsna ta juurest mööda — kultuurikood
valge roosasilmaline küülik..— seemiline kood
Ega selles polnudki midagi nii v ä g a imelikku. Ja Alice`i meelest polnud seegi nii väga veider, et küülik omaette pomises: — hermeneutiline kood
“Oi heldeke, oi heldeke, ma jään hiljaks!”— kultuurikood
(Kui Alice hiljem selle peale mõtles, sai ta aru, et oleks pidanud seda imeks panema, aga siis tundus see olevat täitsa loomulik).— hermeneutiline kood
Ent kui küülik koguni v õ t t i s v e s t i t a s k u s t k e l l a, heitis sellele pilgu ja ruttas edasi, siis hüppas Alice jalule, sest talle sähvatas meelde, et ta polnud veel kunagi näinud küülikut, kel olnuks vestitasku — või kell, mida vestitaskust välja võetakse.— prohereetiline kood
Ning Alice jooksis uudishimu-uhal õle põllu küülikule järele ja jõudis veel parajasti näha, kuidas küülik volksas, põõsastara all — prohereetiline kood
suurde küülikuauku.— sümboli kood
Alice hüppas ta kannul august sisse, hetkegi kaalumata, kuidas ta küll jälle välja saab. Küülikuauk läks tüki maad otse edasi nagu tunnel — prohereetiline kood
ja pöördus siis järsku alla, nii järsku, et Alice`il polnud mahti peatumisele mõeldagi, — prohereetiline kood
kui ta juba tundis end langevat just nagu väga sügavasse kaevu. — sümboli kood
Ei tea, kas kaev oli väga sügav või langes Alice väga aeglaselt, kuid langedes oli tal küllalt aega ümber vaadata ja kummastada, mis küll järgmiseks juhtub.— prohereetiline kood
Esmalt püüdista ta alla vaadata ja selgust saada, mis teda ootab, — kultuurikood
aga oli liiga pime, et midagi näha.— hermeneutiline kood
Siis silmitses ta kaevu seinu ja märkas,— prohereetiline kood
et need olid täis lauanõudekappe ja raamaturiiuleid. Siin-seal nägi ta konksu otsa riputatud kaarte ja pilte. — seemiline kood
Ühelt riiulilt haaras ta mööda libisedes purgi kaasa; — prohereetiline kood
selle sildil seisis “APELSINIMARMELAAD”, aga Alice`i suureks pettumuseks oli purk tühi.— seemiline kood
Ta ei tihanud purki käest pillata, kartes, et see võib all kellegi surnuks kopsata, — kultuurikood
ning tal õnnestus panna see puhvetisse, millest ta mööda langes. — prohereetiline kood
“Tõsijutt”, — seemiline kood
mõtles Alice, ”pärast niisugust kukkumist pole trepist allaveeremine mitte kui midagi. Ja kui vahvaks mind kodus kõik pidama hakkavad! Ei, ma mitte ei kõssakski, kui ma ka maja katuselt alla kukuksin”.(Mis väga tõenäoliselt oli tõesti tõsi.) — prohereetiline kood
Alla, alla, alla.— seemiline kood
Kas see langemine ei lõppe siis i i a l ära? “Ei tea, kui mitu miili ma olen selle ajaga langenud?”— hermeneutiline kood
Nüüd ma hakkan vist juba maakera keskpunkti lähedale jõudma.— kultuurikood
Oot-oot — seemiline kood
minu arust peab see olema oma neli tuhat miili alla”. — kultuurikood
(Sest vaadake Alice oli koolitundides õppinud mõningaidki sedasorti asju, ja kuigi praegu polnud just e r i t i hea juhus oma teadmisi näidata, sest kedagi polnud teda kuulamas, ei teinud ometi paha neid harjutuseks korrata.)— prohereetiline kood
“Jah, see on ligikaudu õige kaugus – aga võta kinni, missugusele laiusele või pikkusele ma olen jõudnud?”— kultuurikood
(Alice´il polnud küll kõige udusematki aimu, mis asi see pikkus või laius on, aga tema meelest olid need kenad kõlavad sõnad lausuda.)— sümboli kood
Siis alustas ta taas.— prohereetiline kood
“Ei tea, kas ma kukun õige l ä b i maa?! Küll on naljakas niisuguste inimeste hulgas välja tulla, kes käivad ringi, pea alaspidi! Need on vist antipaadid…” (ta oli väga rõõmus, et seekord kedagi kuulamas polnud, sest see ei kõlanud üldsegi õige sõna moodi), “aga ma pean nendelt küsima, mis on nende maa nimi, eks ole. Vabandage, proua, kas see on siin Uus- Meremaa või Austraalia? “— kultuurikood
Ning ta püüdis kõneledes niksu teha – kujutlege niksutamist, kui te ise langete läbi õhu! (Kas arvate, et tuleksite sellega toime?) “Ja mis nõmedaks väikeseks tüdrukuks ta mind mu küsimuse pärast peab! Ei, küsid küll ei kõlba! Ehk näen seda kuskil seal kirjapandud kujul.”— kultuurikood
Alla, alla, alla.— seemiline kood
Midagi muud polnud teha ja Alice hakkas varsti jälle rääkima.— prohereetiline kood
Ja nõnda edasi. Kuna Barthes`i meetod on küllaltki kuiv ja ei tööta ülihästi lasteraamatu analüüsis, siis leian, et jätkata pole vajalik. Arvan, et Barthes´i analüüsi oleks parem rakendada mõne sisutihedama ja sügavama teksti analüüsiks.