NUKITSAMEES LACANI MULLIS Tõnu Epner

Pilk Oskar Lutsu „Nukitsamehele“ läbi prantsuse psühhoanalüütiku Jacques Lacani prillipaari tõotab kujuneda heitlikuks, kardetavasti skisofreenilisekski. Küsimus ei olegi niivõrd Lacani ideede rakendamise legitiimsuses, on need ju 20. saj. kirjanduskriitikale küllaltki tugeva jälje vajutanud ( Lacan isegi on nt. E. A. Poe`ga jõudu katsunud), vaid pigem konkreetse analüüsi objekti määratlemises. Näen siin kaht võimalust. Kõigepealt on võimalik vaadelda kogu teksti tervikliku struktuurina, kuulutada Lutsu-nimeline autor surnuks ja analüüsida Lacani mõistestikust lähtuvalt loo süzheelist ja stilistilist ülesehitust, on ju Lacan ise kinnitanud ` psyche` olemasolu tekstil endal. Teisest küljest võib jälgida tegelaste psüühilist arenguteed läbi narratiivi psühhoanalüütilisel meetodil. Kuna antud essee näol on eelkõige tegemist katsetusega rakendada teatud paradigma mingile konkreetsele tekstile ilma kaugemaleulatuvate eesmärkideta, pean siinkohal põhjendatuks järgida mõlemat teeotsa ning kombata neist avalduvat võimalusteringi nii proosateose struktuuri kui Lacani mõttemudelite paremaks tundmaõppimiseks.

Vaadeldes Lacani ideede mõju üldisele kirjandusteooriale võime täheldada teatud mõistepaaride esiletõusu – imaginaarne ja sümboolne, feminiinne ja maskuliinne, siseilm ja omailm ning ühe olulisemana kindlasti tähistajaküsimus. Põhjalikuma vaatluse alla võtaksin esimese neist, imaginaarse ja sümboolse korra kajastuse ühe tegelase isiklikul arenguteel Nukitsamehe näitel ning üldisemal pinnal jutustuse struktuurist lähtuvalt. Lacani triaadi – reaalse, imaginaarse ja sümboolse korra iseloomu illustreerib ilmselt kõige täpsemalt peeglifaasiks nimetatud eneseidentifikatsiooniprotseduur varases lapsepõlves. Peeglifaas leiab tavaliselt aset 6-18 kuu vanuses (Nukitsamehe kehalist võimekust järgnevas kirjelduses võib vabandada tema kui metslapse eripäraga) ning seisneb eellingvistilises minapildi kujunemises.

Teen katse kirjeldada peeglifaasi läbi Nukitsamehe arengu. See eeldab paraku üsna meelevaldset interpretatsiooni, sest Nukitsamees ei sisene narratiivi rangelt eellingvistilises faasis (tema sõnavara koosneb mõnest üksikust väljendist: “nämm-nämm“, “tipp-täpp“), ent nimetet lausungeid võib vaadelda esimeste sammudena keele omandamisel ning Nukitsameest ennast Reaalse ja Imaginaarse faasi vahepeal olevana. Reaalne faas on keele loodud erinevusteta absoluutne alge, mis peeglifaasi käigus kujuneva subjekti jaoks kättesaamatu. Subjekti mõiste kasutamine isiksuse asemel on tähenduslik, sest isiksus võiks tekitada väärkujutelma kõnealuse subjekti terviklikkusest. Lacani jaoks moodustavad inimesed aga märkimisväärse progressioonita pidevalt muutuvaid kujutluste kobaraid.

Hällis kiikuva Nukitsamehe jaoks sümboliseerib häll eelkõige turvalist emaüsa, Iti poolt põrandale tõstmisega mängib Luts osavalt läbi äärmiselt olulise sünnimomendi, mille käigus kaotab laps ühtsuse ja Reaalse ning siseneb Imaginaarse valda. Nähes Itit, jõuab loodusjõudude vääramatusega Nukitsamehe vastpuhkenud õrna teadvusse saatuslik teadmine Teisest. Eralduvad „oma“ ja „võõras“, „subjekt“ ja „objekt“, autonoomsuse- ja identiteediillusioon laguneb Teise taktikepi all kildudeks ja avastades, et maailm koosneb peale iseenda veel teistestki kehadest, puruneb Nukitsamehe illusioon endast kui ideaalsest ühtsusest. Saab alguse rahuldamatu iha ontoloogilise algühtsuse järele, mida aga pole kunagi võimalik saavutada peeglifaasi poolt tingitud psüühilise katkestuse tõttu.

Nukitsamehe kohutavaid läbielamisi isiksuse fragmenteerumisel läbi Imaginaarsesse sisenemise illustreerib Oskar Luts haarava kirjeldusega väikese sarvekandja liigutavast amokijooksust läbi nõia hüti. Samal ajal peeglifaasiga leiab aset keele omandamine. Subjekt defineerib end diskursuse tasandil. Keelel on metonüümiline funktsioon nagu peeglikujutisel — sõnad tähistavad asju, aga ei ole ise asjad. Läbi keele lõputu metonüümilise ahela ajab subjekt taga põgenevat ihaobjekti. Nukitsamehe keeleline areng ja tema sisenemine lingvistilisse maailma on jutustuses kajastatud napisõnaliselt. Sellest ei saa me end aga nurka suruda lasta, vaid peame kannatlikult otsima tekstikudedesse osavalt peidetud väärtuslikke vihjeid. Kui hällis lebades suudab Nukitsamees kuuldavale tuua vaid objektipõhise mõtlemise kaudu sõnastatud lausungeid (nt. „ nämm-nämm“=söök), siis pärast Kusti poolt karistatud saamist ilmutab Nukitsamees juba teadlikkust Teise olemasolu tajumisest ning enda omailmast kui vaid ühest teiste seas, väljendub see nimelt sõnavara avardumises (“Kuti-pähh” on juba oluliselt keerukama koega lausung — hõlmab see ju nii hinnangut kui Teise tajumist). Olulisema järeldusena võiks ülaltoodud kirjeldusest veel välja tuua subjektiivsuse sotsiaalse konstrueerituse aspekti. Nukitsamehe enesekuvand luuakse läbi kujutluse teistest, kes aga oma identiteedi omakorda teiste kujutlusele endist on loonud.

Kusti sekkumine olukorda ja Nukitsamehe karistamine toob situatsiooni pöörde. Kusti roll Nukitsamehe arengus on äärmiselt oluline ja selletõttu tuleks sellel veidi pikemalt peatuda. Sarvekandja bioloogiline isa on jõuetu ahjul lebav vanataat ning vakantse Isa positsiooni täidab tahtmatult Kusti. Freudi tegeliku oidipaalse Isa patriarhaalne domineerimine on Lacanil tõlgitud Isa-Nime domineerimisse Sümboolses korras. Isa-Nimi identifitseerub seadusena ning mängib olulist rolli Sümboolsesse sisenemisel. On tähenduslik, et kultuuri ja mälu Isal on suurem võim kui elusal isal, mis on justkui allegooria — tähistaja ja keele võim osutub suuremaks kui tähistatava oma. Isa-Nimi kui puhas tähistaja — tähistamise tähistaja — seisab keele (ja kultuuri) võimu eest, mis valitseb kastratsiooniähvarduse kaudu ja püstitab seaduse, iha, soo ja erinevuse piirid.

Esimese seadusena vaatleb Lacan abieluseadust. Siinkohal tuleks seletava kõrvalmärkusena korraks peatuda Iti rollil. On enam kui selge, et hütis matriarhi kombel valitseva nõia roll Nukitsamehe kasvatamisel ei ole kuigi suur ning Iti suudab tema rolli „lapse“ kasvatamisel raskusteta üle võtta. Nukitsamehe Iti õrritamist tuleb seega vaadelda seksuaalset alatooni kandvana. Iha ontoloogilise ühtsuse järele väljendub Imaginaarses faasis ihas ema järele, seostub ühtsuse kogemus ju emaüsaga. Isa seaduse ja korra sümbolina kehtestab intsestikeelu. See ongi näiliselt nii tähendusetu karistuse tagamaa. Sümboolsesse korda sisenenuna on subjekt kastratsiooniähvardusel eraldatud emast ja iha tähistajaks muutub fallos, mis jääb Isa autoriteedi alla. Fallos on universaalne tähistaja aga mitte meessuguelundina, vaid mingi metonüümilise olemusena, mis indikeerib fundamentaalse puuduse olemasolu, mida saaks kaotada vaid kättesaamatu ihaobjekti saavutamisel. Isa nimi või Isa seadus põhjustab iha objekti kalde emalt „teisele“. Teine on subjekti mitteteadvuses peituv hüpoteetiline koht või ruum, puhas tähistaja. Teine on haaramatu, kuna iha objekt jääb alati käeulatusest välja.

Teksti ja diskursuse tasandil omab Isa-Nime identifitseerimine võimet kogu kultuuri- või vastava diskursiivse formatsioonisisese seaduse ja iha struktuuri paljastada. Kui vaadelda Oskar Lutsu jutustust sellisest vaatenurgast, võime täheldada eesti kirjanduse paradigmale küllaltki tüüpilist lähenemist. Kusti ja Iti oma stereotüüpsetes valikutes ja käitumuslikes traditsioonides tähistavad justkui võõra võimu küüsist vabanevaid tammsaarelikke figuure. Seeläbi osutub kogu diskursus teisel tähendustamistasandil võimu- ning peresuhete kaudu topeltkodeerituks – läbi Kusti ja Iti kui omamoodi väändunud perekonna (lapse rollis Nukitsamees) mängitakse läbi traditsiooniline perekonnamudel ning antakse raamatut lugevale lapsele selged ühiskondlikud koodid, millesse tal tulevikus sisse elama tuleb hakata. See tundub üha tõesem kui heidame pilgu raamatu ilmumisajale. Aasta 1920. Suur sõda on läbi, Eesti riik ja rahvas on noor ning vaimuvalgustajad Tammsaare jms. veel värskelt keelel ja meelel — möödunud sajandi suurmeeste talurealism on eeskujuks väikeste Eesti kodanike sotsialiseerimisel.

Peeglifaasi üldisemalt pinnalt vaadeldes võime täheldada huvitavat nüanssi — Imaginaarse faasiga seonduvad naiselikud omadused — meelelisus, tundelisus, mängulisus; Sümboolsega seevastu mehelikud — seadus, kord, loogika. Selline jaotus võimaldab vaadelda subjekti üleminekut Imaginaarsest Sümboolsesse transformatsioonina implitsiitselt naiseliku juurest eksplitsiitselt meheliku juurde. Lacani selline tõlgendamine on andnud alust mitmetele edasiarendustele, mida oleks paslik ka siinkohal ära märkida. Feministid on säärase idee rõõmuga vastu võtnud ning vastav kirjandusteooria Kristevaga eesotsas seda ka jõuliselt rakendama asunud. Annab peeglifaasi selline tõlgendus ju alust kuulutada naiselik element algsemaks.

Kristeva dihhotoomia jaguneb semiootiliseks ja sümboolseks. Semiootiline e. pre-oidipaalne seondub siinkohal naiselikkusega — tekstiliselt võiks seda iseloomustada metafooritihedus, tundelisus, lõpu tähtsuse langus või hoopis kadumine. Imaginaarsel ja naiselikul baseeruv proosa on seega vähem teadlikult struktureeritud, vähem ratsionaalselt determineeritud ja lubab võimalustemängu ja mitmehäälsust. Sümboolne e. post-oidipaalne ja mehelik proosa on seevastu ratsionaalne, loogiline, koherentne ja kindlate järeldustega. Heites Lutsu „Nukitsamehele“ pilgu kristevaliku diskursuse raames, võime täheldada huvitavat tõsiasja. On ilmselge, et Kusti ja Iti on läbi soorollide piinlikult täpselt välja joonistatud. Jättes täiesti puutumata väikelastele omase ja loomuliku mõneldase androgüünsuse, on Kusti kirjutatud Mehe arhetüübiks: tema täpne ja loogiline mõtlemine, tubli pealehakkamine ning maamehelik tasakaalukus ei jäta ruumi mingile kahtlusele. Samuti on Itiga: väikeses tüdrukus avalduvad emainstinkt, empaatia ning hoolitsus. Keerulisem lugu on aga Nukitsamehe tegelaskujuga. Nukitsamees läbib jutu jooksul transformatsiooni metslasbeebist korraliku koolipoisini, seda võib vaadelda ka arenguna sooeelsest Reaalse seisundist läbi Imaginaarse naiselikkuse Sümboolse mehelikkuseni. Sellisena asetub „Nukitsamees“ proosajutustusena esimese Eesti Vabariigi sisepoliitilisse riigiloomelisse paradigmasse — kirjeldatud on väikese, repressioonide küüsist pääsenud rahva eneseidentifitseerimist ja lõplikku vabanemist ning iseseisvumist, faasi läbimist aitavad kaastundlikult tasakaalukad, selgelt väljaarenenud kultuuritraditsioonidega heaoluriigid.

Oskar Lutsu lastejutustuse vaatlemine Lacani paradigmas heidab värsket valgust kohaliku kultuuritraditsiooni ühele olulisele tekstile. Kirjatüki lüheldase iseloomu süüks jääb Lacani rikkaliku pärandit vaevalt riivav analüüs. Puudutamata jäid mitmed olulised aspektid ( Saussure`iga vastuollu astuv tähistajakäsitlus, mitteteadvuse kujunemine etc.), paljuski avamata jäi ka Lutsu tähendustiine lastejutustus ise. Autori eesmärgiks polnudki aga luua terviklikku, lõpetatud analüüsi, vaid pigem õrnalt visandada Lutsu jutustuse ja Lacani teooria ühisjooni, sügavam käsitlus jääb ilmselt tulevaste analüüside ülesandeks. Essee hüplikku iseloomu vabandab püüd järgida Lacani töömeetodeid. Lacani tekste peetakse kui just mitte loetamatuteks, siis raskesti seeditavateks vähemalt. Ise on ta seda põhjendanud oma tööstiiliga, mis järgib mitteteadvuse ebaloogilisi arenguteid — tekivad katkestused, justkui põhjuseta üleminekud ja lõplike järeldusteta mõttekatked. Viimasena võiks märkida, et kui lugeja on leidnud tekstist irooniahõngulisi lause- ja mõttekonstruktsioone, on ta igati õigel teel ;)