Argo Kerb
Lumivalgeke – kõige ilusam, prototüüp kõigele mida austada ja vihata. Tema ilu oli nii suur, et lausa võõrasema hullus selle kuju ees, mida peegel talle näitas. Kes ei oleks? Kogu muinasjutumaailmas pole teist nii ilusat. Kogu Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi maailmas. Väike idealiseeritud mudel, teistel pole sinna maailma asja, teisi ei saakski seal olla. Esindatud on kõik (inim-)tüübid, mida esindada annab – ja kui on ka midagi puudu, pole probleemi, kõik on kohandatav ja väänatav, et moonduda vastavalt vajaja vajadusele. Aga see pole tähtis.
Lumivalgeke on see, kes Baudrillardil käiks esimese valla simulaakrumite alla. Ta on loomutruu. Esindades endas printsessi, kuigi vaevalt, et ajalugu näinud printsessi, kes ilusaim kõigist tema orjatüdrukutest - siiski printsessid seda alati on. Nagu nad jalutudki on ja WC-st nende puhul ei räägita – see ei kuulu lihtsalt nende tähendusse. Ta peab olema ideaalne, ükskõik kelle paradigma-mätta otsast vaadata. Kuigi tegelikult mitte. Võtame nüüd lumivalgekese üksi ja topime ta (vägivaldselt) tänapäeva ((humanitaar)teadus)kultuuri konteksti. Ta võib olla ükskõik mis ja ükskõik kes, ta on lahustunud puhtalt oma eelase varjuks, kelle funktsiooniks oli ehk lihtsalt lihtrahva (kui üldse midagi peale lihtrahva eksisteerib) tutvustamine (enamasti noorest peast) tema enda kultuuriga, jagades pihuga oma kultuurimärke ja muid selliseid asju. Kuigi seda ta teeb praegugi. Ent natuke laiemalt ja vahel üldse tundmatuseni mutanteerunult. Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi sotsialiseeriv ja kontrolliv funktsioon on pikemat aega juba igasugustel (sub?)grupidel pinnuks silmas. Tartu ülikooli mingis soorollide uurimuses leiti, et selle naistüübi kujutamine ei sobi meie ajastusse. Et ta olevat liiga rumal, möku jne.
Siin tekib vahepeal küsimus, et mida ma nüüd vaatan kas lumivalgekese muinasjuttu, Lumivalgekest ennast ja mida sellel Baudrillardiga asja on.
See muinasjutt, mida meie teame on häguselt selle peegeldus, mida ta kunagi oli. Teda on väntsutatud poliitikas, vägistatud teaduses (eriti karmilt psühhoanalüüsis) pigistatud ideoloogiates.
Üldiselt on see muinasjutt kultuuris ammu kaotanud oma algupära (kui tal seda üldse kunagi oligi – muinasjutud juba oma olemuselt mingit tüüpi stiliseeritud kujutluspildid, millede mittereaalsuses on kaheldud samapalju, kui nendes sisalduvaid karakteritüüpe on usutud – mis küll sama ebatõenäolised on). Ta näiteks eelneb alati kõigile võrdlustele temaga ja on alati domineeriv pool. Sest ei võrrelda mitte mõne tegelasega sealt muinasjutust, vaid sellega, kuidas neid mõistetakse, nende ideaalsete kujutlustega, nende imaginaarsete kristalliseerunud ajaloo ja kultuurikoormaga värdjatega.
Kui keegi võrdleb kedagi lumivalgekesega või võõrasemaga, loob ta need tegelaskujud sel hetkel nii, et nad sobiks – alati eelneb mitte see keda võrreldakse, vaid see kellega, ehk praegusel hetkel näiteks lumivalgeke. Lumivalgekese kujund (ükskõik milline neist) omab autonoomselt siiski alati niipalju inertsi, et kohandumiseks peab muutuma too inimene. Või teisisõnu, kloonitakse lumivalgekest, sest ta on niivõrd puhas stiliseeritud ja “reaalne”, et ta tapab nagu jokker linnade põletamises kõik need ajutised ja muutuvad väärtused, mis tollel inimesel kellele lumivalgekeselikke jooni tahetakse anda segaksid “täielikku” lumivalgekeselikkust. Lumivalgekese kuju, kui printsess, tuleb mõnda reaalset printsessi vaadates alati ennem esile, kui selle printsessi tõeline tõelisus (seda muidugi eeldusel, et meil ikka lumivalgeke, mitte raspuntseli, või mingi okasroosikese tüüp primaarseks alusmaterjaliks ei ole mingi juhuse tõttu kujunenud).
Praegune mood on määramatus. Avangard võib olla mainstriim ja vastupidi. See on see refleks, millega me kaitseme end kogunenud mineviku rasvakihi vastu, mis tegelikult juba ammu seeditud ja rasvakihina uuesti selgaaetud, et igavest talve läbi elada ja et teiste selga löödud nuga meil lihasteni ei jõuaks. Nii on kõik lubatud, täpselt niikaua, kuni see piiride piire ei ületa (a´la ära tapa). Siis on ka selles muinasjutus esinevad tüübid. Nii võib võtta Kivirähk täiesti rahulikult pöialpoisi kuju ja kirjeldada seda nii : “Mees – see on pöialpoiss, kasvult, mõistuselt ja hügieenilt lapse tasemel olev karvane peletis” Naine – Lumivalgeke – on neist peajagu üle, sümboolses tantsustseenis (vt Disney “Lumivalgeke” USA 1938) peab üks pöialpoiss Lumivalgekese tasemele tõusmiseks teise kukile ronima. Vihje on selge – üks naine on väärt kaht meest” (noh, tegelikult küll, kui aus olla siis 7-t meest või siis ühte printsi, aga printsi jättis Kivirähk targu välja, see oleks ju võrdluse ära rikkunud). Põhimõtteliselt ei keela keegi võtmast sealt mõni tegelaskuju ja luua temast uus prototüüp, millest on lootust vastava idee ja arvamuse levimisel saada uus simulaakrum (mis muidugi võib eksisteerida koos teistega).
Et milles siis asi. Kas me siis ei me siis usume vale? Kas tõde algne süütus ja tõde on kaduma läinud?
Ei, kõik on korras, tõde pole kunagi olnud, muinasjuttu ennast pole kunagi toimunud, me teame seda. Kuid ikkagi me ju midagi usume. Kas või väikestena – seda, et printsessid on ilusad ja võõrasemad kurjad. Ja siis tuleb aastatega elu peale ja võib meile üldse midagi muud õpetada, aga võibolla mitte. See on see meie suur pettus, peitusmäng, mida lugu meiega mängib, samal ajal, kui üks osa uinutab meie valvsust sellega, et muinasjutud pole kunagi toimunud, lükkab teine osa end meie alateadvusesse, et ikkagi on olemas paha võõrasema, “kõige ilusam tütarlaps”. Ja need tüübid eksisteerivad enne, kui nood, kellele me neid omistame – kuigi kogu selle aja on nad täiesti reaalsed. Täpselt nii reaalsed, kui mitteeksisteerivate asjade kujutised saavad olla.
Jääk on huvitav asi, läbi mille seda muinasjuttu vaadata. Jääk ei tekiks mitte siis, kui kelleltki midagi ära võtta. Vaid just juurde andes. Näiteks anname Lumivalgekesele ühe vinni, sellise hästi pisikeses – ja mis juhtub, fiasko! Lumivalgekesele eksisteerib küll vastand kurja võõrasema näol, aga vinniga lumivalgeke on midagi hägusat, midagi, mis ei anna äärmust välja. Ainult äärmused ju saavad üksteise vastas olla. Või andes võõrasemale kasvõi ühe hea iseloomujoone, on asi jälle omadega ummikusse jooksnud. Jääki pole vaja, see on paha asi. Jääk ei sobi kultuuri, või me vähemalt teeme sellist nägu. Kuidas saakski tippklassi kosmeetikat reklaamida Lumivalgeke, kellel on üks vinn näos. Sellist reklaami lihtsalt ei tehtaks, ja kui tehtaks, siis salamisi kaotataks see vinn reklaamis (tänu reklaamitava firma tootele) Lumivalgekese näost ära. Ning olekski kord ja harmoonia, vähemalt näiliselt, uuesti paika seatud. Ja kui sellele nüüd teistpidi otsa vaadata tekiks jälle jääk selle kadunud vinni näol. Nokk kinni, saba lahti…
Ma olen Baudrillardiga täiesti nõus, et etnoloogia suri päeval, mil ta sündis, või õigemini, määras end oma tegudega suremisse. Nõnda suri ka muinasjutt päeval, mil mõni psühholoog, antropoloog jms selle omale uurimisobjektiks võttis. Lumivalgeke on ammu surnud, temast elavad veel ainult teisendid Disney multifilmide ja pildiraamatute näol. Ehkki me kõik teame, milline tegelik lumivalgeke on, pole meil sellest tegelikult halli aimugi. See on nagu rahvalauludegagi, see et me oskame mõnda noodist maha laulda, või et omame lindistust sellest, kuidas keegi teadja inimene neid laulis, et tee meid selle hoidjaks ja kaitsjaks, vaid külmavereliseks mõrvariks. No ausalt, mis moodi aitab meid see, et me teame, et tütarlaps X-iga rääkides tuli välja, et ta tappis oma ema sellepärast, et too oli end tema teadvusesse söövitanud halva võõrasema kujuna ja tütarlaps seetõttu leidis, et tal oleks targem oma ema ara tappa enne, kui see talle mõne õuna sisse söödab. Ning kui nüüd hord psühholooge, sotsiolooge, semiootikuid jm selliseid mõtteinimesi ennast nagu kaanina ta külge sööb ja püüab läbi tema muinasjuttu lahata, või suurema tõenäosusega muinasjuttu läbi tema ja seda üle kanda kogu sootsiumile või taevas halasta semiosfäärile või tema vanusegruppi alateadvuslikele assotsiatsioonitekke- mehhanismidele. Kisub ju ropuks?
Nüüd natuke märgist Lumivalgekese valguses. Võtaks vaatluse alla mitte just tegelased, aga need karakterid, mida tegelased esindavad. Baudrillardil poleks arvatavasti eriti kaua vaja kahelda, enne teatamist, et sellele (lumivalgekese) märgile reaalset vastet ei ole, ega saagi olla. Ükski printsess ei eelnenud Lumivalgekesele (Lumivalgeke siin kui näiva, ideaalse printsessi ettekujutlusena). Kõigepealt oli märk, nagu kaartki loob territooriumi, mitte territoorium ei loonud kaarti nõnda ka ettekujutlus printsessist lõi tolle, mitte vastupidi. Tundub, nagu polegi millegile osutada – ainult üks ettekujutlus – mille reaalsuses küll harva kaheldakse. Kaasajal käib selle muinasjutu erinevate osade üle-, ümber-, ja uustähendustamine. Eriti selliste aktiivsete osaliste nagu meedia ja poliitika vahendusel. Muinasjutt ise vajub üha rohkem ja sügavamale ebareaalsuse sohu. Tuleb mõni (radikaal) feminist ja teatab, et lumivalgeke on häbi kogu naissoole (ta ju tegi meestele süüa) ja seega annab muinasjutule ja tolle tegelastele uue väärtuse. Kuigi samas ise küll ei julge öelda, et see muinasjutt oleks naisi alandav, või kuidagi šovinistlik. Kuningas oli möku, pöialpoisid kippusid kobade muljet jätma samal ajal kui lumivalgeke neid nagu tittesid kantseldas ja võõrasema kuninga omale ümber sõrme oli keeranud. Lühidalt, proovides märki muuta või “avada” me lihtsalt teisendame seda, kas täiesti uueks, või millegiks, mis eelmisega paralleelselt hakkab eksisteerima. Ja see tegevus on ülimalt ahvatlev, panna mõte enese pilli järgi tantsima. Muuta tähendust, vähemalt näiliselt, aga näilisuse maailmas on ka ühesilmaline näilisus (eriti kipakas simulatsioon) reaalne. Väga meeldiv on ju märki enese tahte järele kallutada. Ja viimanegi osutus reaalsusele märgis ongi tapetud. Lumivalgeke on kaasajas sellises olukorras, et ta ei kuulu enam ammu kusagile reaalsuse juurde. Vaid on midagi näivat, millega annab rahulikult mängida ja kaasajal on ta kaotamas(kautanud) ka oma pühalikku palet ja saanud osaks üldisest simulatsioonist. Mängust, kus igaüks mitte ei taha palli väravasse lüüa, vaid enda värvidega ära märkida.