VÄIKE PRINTS (1942)

Tekstianalüüsi katse lähtudes Roland Barthes`i (1915-1980) teooriast.

Vürtsiks on pisut lisatud Jakob von Uexkylli(1846-1944) “Omailmast“.

Ülo Mäeots

 

Autorist. Prantsuse kirjandusklassik Antoine de Saint-Exupery oli elukutselt lendur, kes nii rahu kui ka sõjaolukorras jäi kindlaks oma ametile. Ja seda oma surmatunnini. Tema viimane luurelend vaenlaste poolt anastatud kodumaa kohal lõppes Vahemere vetevallas.

Peale lendamise soovi pesitses Antoine de Saint-Exupery hingesügavuses teine, palju suurem soov ja unelm s.o mõtestada lahti inimeseks olemine. Selle keerulised füüsilised ja hingelised läbielamised — need on suure kirjaniku teoste läbivateks niitideks.

Tühjale kohale ei teki siinilmas miski, kui lähtuda väikese printsi mõttekäigust, siis planeet kubiseb väga mitmesugustest seemnetest. Ühed on sellised, mis meile on kasulikud, teised kahjulikud. Kahjulikud püüavad lämmatada meile kasulikke.

Antoine de Sant-Exupery isa oli Lyoni krahv, kes pidas kindlustusinspektori ametit ja ema oli maalikunstnik. Tänapäeva inimestele ei ole vaja pikalt selgitada, millise geneetilise sümbioosiga on tegemist.

 

Pealkiri „Väike prints“ on kultuuriline, sotsio-etniline.

Kaks sõna: 1.väike, 2.prints (pr.k. prince, lad .k. princeps — esimene kodanik, kuningapoeg).

Põhisõna „prints“ annab väga tugeva kultuurilise koodi. Looduses ei ole printse. Printsid on inimühiskonnas, on kultuuris. Sõna prints kutsub meis kohe esile tugeva assotsiatsiooni võimu ja hierarhiaga inimühiskonnast. Tema isa on kuningas. Kuningal on väga suur võim ja vägi inimeste üle. Tulevikus (võib saada) saab printsist kuningas, kes valitseb paljude inimeste üle, kes kehtestab end hirmu ja armu abil. Binaarne opositsioon.

Sõna „väike“ pehmendab tunduvalt sõna `prints´ mõjuvõimu. Lisades sellele emotsionaalse värvingu, mis muudab kujuteldava printsi tunduvalt vastuvõetavamaks, lapselikumaks, armsamaks, tõearmastavamaks. Läbi tema silmade ja mõtlemise ning väljaütlemiste võime teada saada midagi sellist, mis on ehe, puhas, valede müüriga piiramata. Üsna sageli assotsieeruvad inimeses just lapsemeelsete ütlemiste ja aruteludena inimese kõige puhtamad ja algsemad arusaamad siin, inimühiskonnas, kus ühiskonna surve indiviidile on tihti ületanud inimesele looduse poolt antud vastupanuvõime.

Tekst

Esimene peatükk on hermeneutiline. Seda võib välja tuua ka leksiateks jaotatuna, kuid üldistan ja võtan aluseks terve peatüki.

Visuaalselt on tegemist kahe tähistaja koos kasutamisega. Tähistajateks on esiteks trükitud sõnad ja teiseks joonistused. Esimene joonistus, kus boamadu neelab parajasti alla mingisugust metslooma, on väga sümboolse koodiga, pannes paika kogu elusa looduse(s.h inimese) eksistentsi alused.

Teine pilt kujutab kübarat(kaabut), mis on küll veidi oma proportsioonidest väljas, kuid võib siiski kaabuna võtta — mõistatuse kood. Oleks nagu kaabu, aga samas ei ole ka. Ta peidab endas midagi.

Kolmas pilt kujutab endast elevanti boamao kõhus, kuid väliselt sarnane kübaraga(sama, kui eelmisel joonisel) . Selgesti on näha mao saba, kõht ja pea. Mõistatuse lahendus on antud. Narratiiv lakkab olemast. Teisipidi, kood on vahetatud tõe vastu.

Kogu esimene peatükk on autori poolt mõista andmine — esiteks, kuidas mõista raamatut väikesest printsist ja teiseks inimeste vahelist kommunikatsiooni. Suhtlemises piirdume üsna sageli vaid välisega. Sellega, mis me näeme või kuuleme või mida me arvame nägevat või kuulvat. See võib olla täiesti erinev sellest, mis tegelikult toimub. Kui kasutada Jakob von Uexkülli omailma mõistet, siis sageli tajume vaid objekte, subjektini jõudmata.

Peatüki lõpus ütleb autor: “Laskusin tema tasemele (s.t tavalise inimese tasemele). Rääkisin bridzhist, golfimängust, poliitikast ja kaelasidemetest. Ja suur inimene rõõmustas väga, et oli mõistlikku meest tundma õppinud.“

Siin tunneme ära tegevuskoodi. Laskumine tema s.t kommunikatsiooni partneri tasemele ja rääkimine üldtuntud koode (bridzh, poliitika) kasutades. Samas on see rahulolematus sellega, et tuleb käituda, rääkida nii, nagu peetakse mõistlikuks ja mitte seda, millest tahaks tegelikult rääkida.

Teine peatükk.

Autor tunneb nukrust sellest, et pole leidnud kedagi, kellega võiks rääkida subjekti tasandil. Jõuda inimhingeni ja nende protsessideni, mis tegelikult kuuluvad inimese ellu, mis toimuvad inimese hinges. Ja nüüd meenutab ta lennuõnnetust Sahara kõrbes ja kohtumist väikese printsiga.

Autori pöördumises on faatiline (kommunikatsiooni) kood, mis sisaldab kahte aspekti. Esiteks saab sügavamaid mõtteid mõtestada vaid üksinduses, siis kui inimene on iseendaga ja oma muredega. Igapäeva virvarris ja teiste inimeste vahele surutuna, võib rääkida ja suhelda vaid pealispindselt, niiöelda objekti tasandil.

Teiseks, et jõuda subjektini (hingeni) on vaja lahata inimese erinevaid käitumismalle. Võtta need osadeks ja hiljem püüda osadest tervikut kokku panna. „Olin üksildasem kui merehädaline parvel keset ookeani,“ ütleb autor . Seega on antud võimalus süveneda inimese saladustesse. Autor hakkab seda kasutama järk-järgult, andes üksikuid väga detailseid stseene või tehes üldistusi. Samaaegselt ei kaota ta korrakski silmist üldpilti, tervikut.

„Päikese tõusu ajal üks naljakas peenike hääl äratas mu üles ja ütles: “Ole nii hea ...joonista mulle lammas!“

„Ole nii hea“ kannab kultuuri koodi. Pöördumisel võõra poole ei öelda kohe, et tee, joonista. Vaid luuakse enne kontakt lähtudes kultuuritraditsioonist. Üldiselt tahaksid kõik inimesed olla head. Ja heaks saamiseks pole praegu vaja muud, kui joonistada.

Joonistamine on tegevuse kood.

„Joonista lammas!“ Lammas on eelkõige sümbol. Sel sümbolil on mitmeid tähendusi, alltekste, assotsiatsioone. Üldiselt mõistetakse meie (Euroopa) kultuuris lammast olevusena, kellel on tugev karjainstinkt, teatavasti on ka inimestel komme elada koos. Teiseks on lammas taltsa ja vagura iseloomuga. Ta ei ründa kedagi, ei hakka vastu, sööb rohtu(s.h lilli). Temaga on lihtne toime tulla.

Autor ei püüa kirjeldada sõnadega väikest printsi, vaid teeb seda joonistatud pildi kaudu.

Pildil on väike poiss kuldsete, kuid sagris juustega, kelle riietus — karusnahaga kaunistatud pikk, alt langev mantel, saapad ja rosett rinnal — panevad paika tema sotsio-etnilise koodi. Võimu sümbolina on käes pistoda, kuid pistoda on suunatud alla, toetudes maapinnale, mis annab edasi printsi lapsemeelsust. Teiseks on pistoda tal vasakus käes, mis näitab seda, et väike prints veel ei tea, milliseks õieti pistoda kasutatakse. Antud pildi järgi võib oletada, et prints kasutab pistoda pigem jalutuskepina, kui rünnaku- või kaitsevahendina.

Kaks tähte tema õlgadel on mõistatuslikud koodid. Ta on tulnud võib olla sealt tähtede juurest. Samas rõhutavad nad inimese sidet universumiga. Meile mõistmatut , meist väljapoole jäävat, kui ka meie sisemuses.

...../joonista mulle lammas/...kordab väike prints oma palvet. Alles peale kolmandat palvet näeb prints joonistatud kübarat, millest ta tunneb ära elevandi alla neelanud boamao. Alles peale seda suhestuvad prints ja allakukkunud lendur(autor).

Selgub, et lambad jagunevad haigeteks ja terveteks, lammasteks ja oinasteks, noorteks ja vanadeks.

Viimane pilt kolme pisikese auguga kastist on taas mõistatuse kood. Samas annab see meile ühe võtme inimhinge mõistmiseks. Kastis võib olla ükskõik mis või ükskõik kes. Väikesele printsile meeldib olukord, kus kõik ei ole kindlalt paika pandud ja jääks ruumi fantaasiale. Samas viitab see võimalusele midagi varjata, mitte kõike avada. Teiste uudishimu eest varjuda. Kui tahad midagi selgeks teha, siis pead vaeva nägema. Ükskõik millisest august sisse vaatad, näed konnotatiivselt mingit osa millestki või kellestki. Ja oma vaimumaailmas (subjekti tasand) peame sellest endale terviku kokku panema. Terviku kokkupanekuks peab olema meil loomingulist alget, kujutusvõimet. Järgnevad peatükid kujutavadki endast konnotatiivseid üksusi, kus nad kõik osutavad ühtsele mõistele “inimene“.

Näiteks viiendas peatükis antakse nii joonistuste kui ka tekstiga selgitusi inimese kombest liigitada looduses kasvanud liigid kasulikeks ja kahjulikeks (umbrohtudeks).Väikesel printsil on mure oma lille pärast.

Lill on sümboolne kood, mis tähistab kõike ilusat, esteetilist, emotsionaalset inimese tegutsemises, inimkultuuris, kuigi lillel on kaitsevõime, ei piisa sellest. Väikese printsi lillel on küll neli okast, kuid ta ei usu, et need võiks teda kaitsta lamba eest. Kelle sümboliks on lammas, sellest oli juttu eespool.

Printsi enda päritolu ja subjekti tasand ilmutavad ennast läbi tegevuse koodide. „Ärasõidu hommikul seadis ta oma planeedi hästi korda. Ta pühkis hoolega puhtaks oma tegutsevad tulemäed.......Ta pühkis puhtaks ka kustunud vulkaani.......ei või iial teada.“

Kordaseadmine — pühkimine on puhtalt tegevuse kood, mis sisaldab ka kultuurikoodi, sest inimese tegutsemist saab käsitleda kultuurikoodina.

Tulemäed on sümboolne kood, mida võiks vahetada inimese hinges toimuvate protsesside vastu. Järgnevates peatükkides annab autor väikese printsi silmade läbi inimeste erinevaid rolle. Rollide kaudu selguvad inimeste erinevad iseloomujooned. Selleks kasutab ta seitset planeeti. Arv seitse on teadagi müstilise alltekstiga.

Väike prints alustab oma teekonda planeedilt, kus elab kuningas. Üksinda. See, et ta alustab oma ringirändamist kuninga juurest, on ju üsna loomulik. Kuningas on võimu sümbol.

Nii selles kui ka järgnevates peatükkides leiab kinnitust tarkade meeste teooria, „et „mina“ saab ennast identifitseerida ainult läbi teise, teiste. Ei saa olla hierarhia redelil kõige kõrgemal astmel, kui sul pole alluvaid. Sama protsess toimub ka järgmiste rolliosalistega, kelleks on näiteks uhkeldaja, kelle ees sa ikka uhkeldad, kui kedagi pole. Uhkeldada saab teiste juuresolekul.

Joodik, kes joob selleks, et unustada oma häbi. Häbi, mida ta tunneb selle pärast, et ta joob.

Bisnesmani huvitavad aga üksnes arvud. Mida rohkem, seda uhkem.

Laternasüütaja sümbol on mitmetähenduslik. Ühest küljest aja liikumine (diakroonia), teisest küljest aga valgustatud raja valimisest. Kolmandana vihjab see vajadusele iseenda sisemise valguse (tarkuse) vajadusest.

Maadeuurija kuju annab vajaduse lähtuda nii välistest kui sisemistest märkidest (objekt-subjekt).

Seitsmendaks planeediks on Maa. Siin kohtab ta esimesena madu... imelik loom, peenike nagu sõrm.

“Aga ma olen võimsam, kui mõne kuninga sõrm....selle, keda ma puudutan, annan ma tagasi mullale“.

Madu on sümboolne kood. See on inimloomuses peituv õelus, viha, kättemaks, teiste tapmine, olgu see siis taim, loom või inimene.

Järgnevad peatükid käsitlevad „teise“ otsimist. Lilled, mäed, rebane, rööpaseadja, kaupmees- kõik nad aitavad pisut valgust heita inimhinge sügavikku. Eriti kujundlikuks ja sügavaks pean 21.peatükki, mis käsitleb suhete loomist, sõprust ja lahkumise kurbust. Sellest peatükist võib leida kõik Roland Barthesi poolt kasutusele võetud koodid. Seda võiks analüüsida lausete kaupa, kuid teen seda üldistatult ja toon välja põhilise (minu arvates).

„Ja siis ilmuski rebane“

„Tere“-ütles rebane

“Ja siis“ — kronoloogiline kood.

“Ilmuski“ tegevuse kood.

“Rebane“ — sümboolne kood(ka mõistatuse kood).

“Tere“— kultuuriline kood.

Väikesele printsile meeldis juba rebase hääl, mis tuli kuskilt, rebane on teadagi kaval. Peidab end ja ilmutab ennast siis, kui olukord ei kujuta talle ohtu. Väike prints ei näinud teda. Rebane oli varjul õunapuu all. Kui prints teda märkas, ütles ta: „ Sa oled väga ilus, tule minuga mängima.“

Selgub, et niisama lihtsalt need asjad siin maa peal ei käi. Kõigepealt peab selgeks saama, kust teine on tulnud (oma ja võõra probleem),siis tema roll, söömisharjumused, väärtushinnangud ja siis võib alles suhteid sättima hakata. Alati peab keegi kedagi taltsutama, kui tahetakse objekti pinnalt jõuda subjektini, sõpruse sõlmiseni. „Mis tuleb selleks teha?“ küsib väike prints. “Tuleb olla väga kannatlik,“ kostis rebane „kõigepealt istu minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Mina vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle midagi. Keel on arusaamatuste allikas. Kuid iga päev võid sa istuda natuke lähemale.“

Järgmisel päeval tuli väike prints uuesti. Rebane juhtis tähelepanu sellele, et tuleb iga päev tulla ühel ja samal kellaajal, näiteks kell neli, sest siis “hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun ma juba rahutuks ja murelikuks — nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea ma , mis kella ajal oma südant ette valmistada“.

Kui nüüd koodid lahti deshifreerida, siis ilmneb selgesti, miks inimesed tunnevad ennast üksikuna. Selleks, et saada lähedaseks, peab olema eelkõige vastastikune, väline pilt (objekti tasand), siis tahtmine end avada. Seda saab teha ainult väga pikkamisi, kusjuures keel ei ole kõige tähtsam. Keel on arusaamatuste allikas, nagu ütles rebane. Teine väga tähtis asjaolu on, et see, keda taltsutatakse, peab ise seda soovima.

Me ei saagi päris täpselt teada, kust tuli väike prints ja kuhu ta läks. Nagu me ei saa teada seda, kust oleme meie tulnud või kuhu läheme. Me võime küll kasti piiluda läbi aukude, kuid seal näeme vaid imepisikesi killukesi sellest, mis seal tegelikult sees on. Meie kujutlusvõime võib mingi terviku kokku panna, kuid see tervik ei tarvitse olla objektiivne reaalsus. Iga subjekt näeb ja kujutab endale ette oma pildi. Igaühel on omailm, mis koosneb objektist ja tema sees pesitsevast subjektist, nagu ütles Jakob von Uexküll.

Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.

Roland Barthesi koodid aitavad meil pisut lahti muukida seda, mida suur prantsuse kirjanik on tahtnud öelda. Hirm, et pealtnäha vagur olevus võiks hävitada kõik ilusa siinilmas on täiesti põhjendatud.

Ükski kunstiteos ei ole lõpuni tõlgendatav ei ühe analüüsi (antud juhul põhiliselt Roland Barthesi) teooria ega teiste (Lacan, Foucault, Deleuze, Guattari jt) kaudu.

Lõpetuseks

Tõeline kunstiteos annab võimaluse analüüsida nii või teisipidi. Lähtuda võib ühest või teisest teooriast, kuid päris selgust ei saa ikkagi. Asi on selles, et kunstiteos sisaldab kõiki neid elemente ja kooslusi, mida on võimalik allutada analüüsile, kuid peale selle on veel MISKI, mis ei allu analüüsile. Jumal tänatud. See MISKI teebki tähtedest, sõnadest, lausetest tõelise kunstiteose. Arvan, et Antoine Marie Roger de Saint-Exupery “Väike prints“ on üks neist.