TuhkaBarthes

Britta Gassmann

Järgneva essee eesmärgiks on analüüsida Roland Barthes’i mõne teooria abil vendade Grimmide muinasjuttu “Tuhkatriinu” ja pakkuda välja analüüsi käigus kujunev arvamus antud klassikalise muinasjutu kohta. Kui vaadata Barthes’i tuntumaid ja kättesaadavamaid teoseid, siis on näha, et tema jaoks on oluline inimese ja ühiskonna suhete selgitamine, mis võiks paljastuda ka “Tuhkatriinus” analüüsi lõpuks. Ülesanne on suhteliselt keeruline, sest esiteks ei oma ma täielikku ülevaadet Barthes’i kirjutistest, seega ka tema ideedest. Probleemne on veel ka see, et Barthes’i semioloogial pole otseseid jätkajaid, mistõttu on tema ideed jäänud edasi arendamata ja arusaamatumad kohad lahti seletamata. Barthes pani oma teooriad kirja esseistlikult, ilma väga detailsete definitsioonideta, mille pärast on ka antud “Tuhkatriinu” analüüs maksimaalselt vabas vormis.

Esimene tõsine küsimus tekkis essee kirjutama hakkamisel juba sellega, et milline “Tuhkatriinu” variant valida. Kui otsida näiteks Internetist “Tuhkatriinu” muinasjuttu, siis avaneb juurdepääs vähemalt neljateistkümnele erinevale variandile, sest selgus, et peale vendade Grimmide variandi, on mitmel rahvusel oma “tuhkatriinulugu”. Kõige üllatavam oli, et lihtsaim valik, mille kasuks ma siis ka lõpuks otsustasin (vennad Grimmid), osutus hoopis teistsuguseks muinasjutuks, kui mina seda oma lapsepõlvest mäletan. Barthes’i arvates on kirjutamine side loomise ja ühiskonna vahel, millega saab ehk põhjendada ka “tuhkatriinulugude” paljusust, igal ühiskonnal vastavalt omanäoline lugu. Ja siinpuhul võiks rääkida isegi Barthes’i “Autori surma” lugemata, et selle muinasjutu autor (kui see on konkreetselt ära toodud, enamasti on tegemist kirja pandud rahvalugudega) on kaotanud oma tähenduse. Autor on täielikult taandunud ja jäänud vaid lugeja, kes pole enam lihtsalt indiviid, lugejast saab teksti tootja, mitte enam niisama tarbija. Kasutades Barthes’i väljendit on see siis klassikaline tekst (inglise keeles readerly text), mida on võimalik lugeda, kuid enam mitte kirjutada.

Barthes’i jaoks on olulised teksti puhul teatud korduvad figuurid, mida ta hiljem nimetab vist ka tähistajateks. Kõik, mis kordub, peab midagi tähendama, muidu kordusi ei leiduks nii palju, sellega üritatakse rõhutada mõnd teksti osa. Samu tähistajaid, mis ilmnevad teksti mitmetes eri kohtades, nimetab Barthes liikuvateks elementideks. Tähistajate märkamine igas leksias ei taotle kogu teksti tõe kindlaks tegemist, vaid teksti paljususe tõestamist. Barthes kasutas binaarse oponeerimise võtet, et määrata vastandlikud ja samaväärsed paarid tekstis ja neid edasiseks analüüsiks kasutada. “Tuhkatriinus” hakkab esimesena silma vastandus Tuhkatriinu ja võõrasema (võõrasema ja tema kaks tütart koonduvad kuidagi ühise tähistaja alla, telje negatiivsele küljele) vahel. Oluline oleks ära märkida ka see, et Tuhkatriinu on ainuke tekstis, kellel on pärisnimi, teised tegelased, olgu nad rohkem või vähem olulised, on kõik väikeste tähtedega üldnimed: ema, isa võõrasema, võõrasõed, kaks valget tuvi, linnuke, kuningapoeg. See tõstab Tuhkatriinu tegelikult kohe teistest kõrgemale. Tugevaim vastandus on seega kahe naispoole vahel: hea ja õela, vaese ja rikka, naiivse ja alatu, alandliku ja võimuka. Kuid Tuhkatriinu ja võõrasema ilu kohta pole midagi öeldud, seega lugeja ise loob endale pildi ilusast Tuhkatriinust ja koledast võõrasemast, kuigi kirjeldus mõlema kohta alguses puudub. Tavaliselt on ju õelad ja halvad tegelased ka koledad. Vastandlikeks paarideks võib ka lugeda seda, et võõrasema toetavad tema kaks sama mõtteviisiga tütart (Nad olid näo poolest ilusad ja õrnad, aga süda oli neil mõlemal must ja õel) ja Tuhkatriinut aitavad kaks valget tuvi. Ka värvidega rõhutatakse nende opositsiooni: must/valge. “Tuhkatriinus” on esindatud kahte sorti ilu, mis on pigem seotud puhtuse ja rikkusega kui otsese iluga, mida järeldame võõrasõdede kirjeldusest. Korduvad elemendid on näiteks sümboolselt koormatud number kolm, mis oli kuninga poolt korraldatud peo kestvus päevades ja seega ka Tuhkatriinu ilmumine kaunites riietes ja samuti prooviti kinga lõpus jalga ainult kolm korda (võõrasõed ja Tuhkatriinu). Ja tekstis on mainitud ka otseselt number kolme, kui kirjeldatakse rahva reaktsiooni Tuhkatriinu viimasele uhkele kleidile (kui ta selles kleidis pulma jõudis, ei osanud enam keegi imestusest kolmegi lugeda). Korduvad ka värsid sõnasõnalt, mida lausutakse tekstis, kas Tuhkatriinu või linnukeste poolt. Võiks ära mainida, et “Tuhkatriinu” ilma kristallkingade, kõrvitsa, hiirte ja südaöö kellalöökideta pole üldse nii kaasahaarav ja peale selle on ka tõlge suhteliselt kehv. Ja lisaks leidsin ma ingliskeelse vendade Grimmide “Cinderella”, mis ei olnud ka täpselt sama, mis minu poolt kasutatud muinasjuttude kogumiku eesti variant.

Kui nüüd proovida rakendada sama meetodit, mida Barthes kasutab teoses “S/Z” Balzaci “Sarrazine’i” analüüsimiseks, siis see tundub võimatu. Antud variant “Tuhkatriinust” on kuidagi liiga ebaloogiline, et alluda Barthes’i teooriale koodidest ja leksiatest. Tutvusin natuke põhjelikumalt nende viie koodiga ja mõned on täiesti tuvastatavad “Tuhkatriinus”. Leksiateks ei hakka neid jagama, sest ei ole veel nii kindel oma Barthes’i alastes teadmistes. Aga näiteks pealkirja saab analüüsida täpselt samamoodi nagu Barthes Balzaci raamat pealkirjaga teeb. Kui eestlane, kes varem pole midagi kuulnud “Tuhkatriinu” muinasjutust näeb seda pealkirja, siis seal saab tuvastada kaks koodi. Esimene on hermeneutiline kood, kuna tekib küsimus, mis alles teksti edasisel lugemisel leiab vastuse. Miks pole see nimi lihtsalt Triinu, vaid Tuhkatriinu, kus tuleb seos sellise nähtusega nagu tuhk? Teine oleks seem, milleks on naiselikkus, kuna eestlasele on arusaadav, et nime lõpp viitab tüdruku nimele. Naiselikkus paistab muinasjutus välja just Tuhkatriinu kaudu, kes on selline õrn ja vaikne, liigne võimukus on pigem mehelik tunnus ehk siis võõrasemale ja ta tütardele omane. Kui liikuda pealkirjast edasi, siis see käib mulle juba ülejõu, enamasti on tegemist empiiriliste koodidega, aga põhiline probleem minu jaoks ongi see, et pealkirja hermeneutiline kood leiab vastuse neljandas lõigus ja rohkem saladusi, mõistatusi nagu väga ei olegi, sest kui näiteks püstitada küsimus alguses, miks võõrasõed on õelad Tuhkatriinuga, siis seda selles muinasjutu variandis ei seletatagi ära. Nad lihtsalt tulevad majja, võtavad Tuhkatriinult tema rõivad ja annavad asemele halli ürbi ning puukotad ja hakkavad teda pilkama. Võib olla ongi stiimuliks lihtsalt õelus. Teine põhjus miks ei taha isegi proovida pakkuda omapoolset leksiateks jaotamist ja koodidega varustamist on see, et juba Barthes’i puhul tundus kogu analüüs natuke liialt subjektiivne, kuigi hästi põhjendatud, aga siiski.

Mis kõige rohkem terve selle muinasjutu puhul silma torkab ongi see, et kuigi see peaks olema moraalne muinasjutt sellest, kuidas peab olema kõigi vastu hea ja aus, siis palju enam jääb sellest jutust kumama Ilu idealiseerimine. See sõna esineb kõige tihedamini tekstis. Seda tõestavad mitmed kohad, et kõige olulisem on ilu, headus jääb teisele kohale (kõik ilusad tütarlapsed kogu maalt paluti külla, sest kuningapoeg soovis endale pruuti valida). Ilu muutub siin muinasjutus omaette ideoloogiaks. Pealegi peaks see muinasjutt lastele tunduma pigem šokeeriva kui õpetlikuna, sest oma kanda ja varbaid ei lõigata just igas lastejutus maha, et kuningapojale mehele saada ja eriti veel ema käsul.

Barthes’ile poleks meeldinud see variant “Tuhkatriinust”, eriti arvestades tema suhtumist väikekodanlusse. Kuigi muinasjuttude ülesehitus on erinev tavajutustusest, siis vendadel Grimmidel on see kuidagi eriti ebaloogiline. Pole arusaadav, miks võõrasõed on õelad, miks Tuhkatriinu tahab isalt puuoksa ja kuidas puuoks kasvama hakkama niisama, miks puu otsas on äkki soove täitev linnuke, miks isegi Tuhkatriinu isa teda Tuhkatriinuks kutsub, miks kuningapoeg kuldse kingaga just Tuhkatriinu ja ta võõrasõdede juurde tuleb, mitte kogu maalt kohale tulnud ilusate tütarlaste juurde ei pöördu??? Et lõpetuseks ei oskagi muud öelda, kui et ilu ja rikkus on need, mis panevad maailma liikuma, teevad inimesed õnnelikuks ja selline moraal mulle paiskubki näkku vendade Grimmide muinasjutust “Tuhkatriinu”. Sellest põhimõttest, mis sai eelmises lauses ära mainitud, võibki välja lugeda inimese ja ühiskonna suhet, mida kujutab antud muinasjutt.

 

Kasutatud kirjandus

Grimm, Jakob ja Wilhem 1993. Muinasjutte. 1993: 163­–169

Neiman, Kersti 1997. Roland Barthes - Strukturalist, semiootik, kriitik, kirjanik: tema koht kaasaja mõtlemises, müüditeooria, võimalikud analoogiad Eestis. Online. Saadaval http://sinine.ehi.ee/ehi/oppetool/lopetajad/kneiman/index.html, 2006, jaanuar 12.

Erinevad Barthes’i teosed