Maarja Läänesaar

Tuhkatriinust inimeseks

Prantsuse (laste)kirjanik Charles Perrault'd on varemgi süüdistatud tema juttude lastele sobimatus tagapõhjas ja varjamatus kahemõttelisuses, seetõttu ei ole ilmselt üllatav, et tema Tuhkatriinu-lugu samuti lähemal vaatlemisel hoopis tõsisematele probleemidele viitab kui arvata võiks. Käesolevas kirjutises peatun mõningate Lacani psühhoanalüüsi aspektide valguses selle muinasjutu murekohtadel, ning töö käigus selgub loodetavasti, kas ja kui palju ma Lacani lugemisest kasu sain.

Kohe alguses torkab silma (lastejuttudele tüüpiline?) vildakas peremudel. Tuhkatriinul on mälestus surnud emast (kes oli loomulikult hea ja ebamaiselt kaunis, siin tuleb mängu desire de la mere, iha olla emasarnane ning samal ajal iha selle järele, mida ema ihaldaks, ehk siis isa/võõrasema positsioon, samas ka nende keelu arvestamine), võõrasema ning kaks kasuõde (võõrasõed on siin justkui oma ema mõtteline laiendus, hilisem kättemaks neile kandub talle üle). Isa asemel on tal ainult passiivne võõrasema tegusid legitimiseeriv jõud, isa nimi ─ on selge, et kuigi neiu väidetavalt ei taha tuhvlialusele papale oma rasket elu kurtma minna, kuna too ehk tõreleks, siis tegelikult ei saa samas majas elades kellelegi märkamatuks jääda, et Tuhkatriinu kannab räbalaid, teeb süüa, peseb nõusid, koristab kogu maja ning magab õlgmatil kolde ees nagu koer. Järelikult on kangelanna sellisel kohtlemisel isa vaikiva nõusoleku või koguni heakskiidu pitser. Ilmselgelt viibib Tuhkatriinu oma perekondlikus rollis kõnevõimetus imikufaasis, tema mina (Id) on teadvustamata, ta lähtub oma tegevuses vajadustest ja vajab suunamist.

Samas on ta emast lahutatuse kaudu jõudmas sümboolsesse faasi, kus isa nime poolt legitimiseeritud võõrasema keeld paneb tema jaoks paika koha ühiskonnas. Selles faasis saab ta ka "lahkema kasuõe" käest nime (Tuhkatriinu on küll hüüdnimi, kuid paremat, päris-nime tal veel ei olegi! Ilmselt saab ta selle lõpuks abielu kaudu printsiga.)

On tüüpiline, et võõrasema viha kasutütre vastu põhjendatakse sellega, et too jätab tema lihased lapsed nii ilu kui ka vooruslikkuse poolest varju (ka oma tuhaga määrdunud räbalais oli neiu "sadu kordi" kaunim kui ehitud kasuõed), kuid see, nagu enamus liialdatud opositsioone selles loos on selgelt Tuhkatriinu enda ihadest tingitud nägemus. Loomulikult on siin mängus hoopis T viha ja kadedus kasuema positsioonile (oma emalt oli ta pärinud "ületamatu headuse ja ilu" ehk siis õiguse tema kohale, mille koos isa nimega ootamatult hõivas võõrasema) ning hilisem soov saavutada samalaadne või kõrgem positsioon kusagil mujal. Seniks aga täidab ta end naudinguga olles kahekordse peegeldusena lahke nende vastu, kellest ta arvab, et need tema lahkust ei vääri (pakub professionaalse juuksuri asemel kasuõdedele enda teeneid ning näeb rahuldusega eriti palju vaeva, et neid ehtida, pärast aga nutab enesehaletsusest).

Märkamatult kasvades on neiu jõudnud faasi, kus temas tekkib iha sarnaneda Teisega, ning lisaks enese samastamisele emaga soovib ta nüüd olla ka nagu kasuõed, ta tahab sedasama, mis nemad -- minna ballile.

Tekkib küsimus, kes on siis ootamatult mängu astunud ristiema? Kõik tunnused viitavad sellele, et tegu on Tuhkatriinus peituva tühjuse, emast-lahutatuse kompenseerimiseks loodud kujutlusega emast. Hea haldjas-ema ilmumine ja tema võluvõimed Tuhkatriinut õieti ei üllatanudki, ta "kutsus haldja ise kohale" lohutamatu nutmise (ema-igatsuse) abil. Ning väljamõeldud võlu-emaga saavutatud alateadvuslikus täiuse- ja heaolutundes alustab ta vastuhakku isa nimele ja sümboolsele korrale (näitab kutsari loomiseks vajaliku roti otsimisel ootamatut initsiatiivi, ning "ise kyll imestades, milleks see", toob aiast suurima kõrvitsa). Oluline on siin, et tüdruku ei tihka luua haldjast ristiemas täiuslikku, kõikvõimsat kuju, too vajab sarnasuse maagiat (ei loo ise midagi, ainult muundab asjade kuju ning sedagi piiratud ajaks) ning tuleb vastu ta soovidele, täites niimoodi kujuteldava ema rinna funktsiooni. Tuhkatriinu otsustab ballile minna ning astub imaginaarsesse maailma.

Tähelepanuväärne on, et alateadvusesse surutud ema kuju tapmisest võõrasema poolt saadud lapsepõlvetrauma ja ja alateadvuses pesitsev kättemaksuiha on siin seostatav mõistega agalma, otseselt olemasolevad ehted ja kleidid, aga ka austus ja privileegid, koguni võõrasema lugupidamine ja armastus on see, mida Tuhkatriinu endale tahab, mitte printsi võimalik heasoovlikkus. Kujutluses sattub ta ballile, kus kõik (kaasaarvatud kuningas kui teise süsteemi isa nimi ehk omamoodi kompensatsioon pärisisa vaevuaimatavale eksisteerimisele) teda imetlevad ja ihaldavad. Meeldida tahtes oskab ta ka loomulikult graatsiliselt tantsida, ehkki pole seda ilmselt eales õppinud). Näidates ballil ise austusavaldustes kümmeldes üles viisakust ja poolehoidu kasuõdede vastu ning andes neile edasi printsi pakutud "sidruneid ja apelsine", ei tegele neiu mitte naiseliku kavalusega printsi kire kütmisega (too jätab ta silmnähtavalt külmaks), vaid ostab tegelikult endale mõtteis kasuõdede (ja nende kaudu võõrasema, Teise) lugupidamist ja kadetsust, mis talle olulisem on. Siin on tegu kahekordse ihalusega, kujutlusmaailmas loob Tuhkatriinu olukorra, kus teised ihaldavad tema käest saada seda, mis on tema allasurutud teadvuses ihaluse tipp.

Korra juba ihade täitumist nautinud (ning vürtsitanud seda üleolekutundega kasuõdede (ehk võõrasema) suhtes, kes pahaaimamatult ja õhinal ta küsimustele vastavad ning teeseldud ükskõiksuse ees oma kõrgema positsiooni kahekordselt minetavad; ka ei oska nad nimetada salapärase ballikülalise nime, sest tollel ei olnudki seda), soovib Tuhkatriinu loomulikult sarnast rahuldust uuesti kogeda. Julma rahuldust pakub talle kasuõe poolt tagasilükatud kleidilaenamispalve esitamine, teab ta ju, et ei vaja maist abi oma elamuse kordamiseks. Ent teisel korral toimub iha täitmine tugevamal kujul (veel kaunimas kleidis neiu pälvib ahhetavaid pilke ja printsi, kes on selles loos rohkem nagu oma isa noorem aseaine, erilisemat tähelepanu), ning see viib omalaadse liialdusest ning aju erutusest tingitud teadvusekaotuse kaudu (tütarlaps kaotab igasuguse ajataju, kuigi lossi tornikell rõhutatult lööb) uuest keelust üleastumiseni ja järsult tagasi tooresse reaalsusse. Klaaskinga, mille ta "kogemata" trepile unustab, võib siin vaadelda täiuslikkusetundes omandatud pärisnime lubadusena (teine jääb talle ju taskusse ning seob teda omandatud positsiooniga).

Pärast eksperimenteerimist sümboolse korra ja imaginaaria piiride ning isa keelust üleastumise tagajärgedega, muudavad kiire areng ja küpsemine lõpuks võimalikuks Tuhkatriinu teadliku asetumise uuele positsioonile -- ta ütleb ise selgelt välja, et soovib kinga jalga proovida, ning selle esimese teadliku tahteavaldusega teenib välja õiguse nimele ja saab täiskasvanuks. On ju selge, et siin pole tegu printsi romantiliste tundmustega (muidu oleks too ise ringi reisides ja tütarlastele otsa vaadates kiireminigi armastatu üles leidnud kui ühe kingaga ringireisiv kuller), vaid uue süsteemi loomisega. Printsi saadik, ühtlasi teise isa nime hääletoru (prints on siin loos kuninga representatsioon), kinnitab neiu õigust kinga proovida, ning peamiselt just teise samasuguse kinga olemasoluga legitimiseerib ta oma õiguse kuuluda nüüdsest teise sümboolsesse korda (tegelikult loob selle korra nii mõneski mõttes ise) ja loobuda olemast Tuhkatriinu. Ühtlasi saab ta esmakordselt näidata üles tõelist lahkust oma kasuõdede vastu (ehkki alateadvuses võib see veel veidi kahjurõõmuga seotud olla). Kõigest hoolimata avaldab ta sealsamas soovi, et kasuõed teda "alati armastaksid", ning jääb üle ainult loota, et siin on tegu helgel meelel lausutud siira sümpaatiaavalduse, mitte sünge südamesooviga. Oma abiellumise päeval naidab ta nad kahe kõrge õukondlasega ja loob nii ka neile võimaluse oma emast eralduda (iseasi, kas tegu on võõrasõdede vaba tahtega või on siin mängus rafineeritud kättemaks).

Märkimisväärne on, et sisuliselt seisab kuninga huvi Tuhkatriinu vastu oluliselt tähtsamal positsioonil kui printsi (küsitavad) tunded või neiu vastus nendele, uues elus asub kangelanna tegelikult ilmselt kuninga tütre rolli (naitumine printsiga on üksnes vahend kuninga perega liitumiseks, kuna tollel on naine juba olemas), kompenseerides sellega loodetavasti isa nime puudulikkuse varasemas elus.

Psühhoanalüüsi keeleteadusega siduv Lacan räägib keele ja kõne vahekorrast, kus "on olemas kõne eitav vabadus (kõne, mis ei vajagi tunnustust, raske kasutada informatsiooni kandjana). Teisalt võime siin täheldada omapäraseid sonimise vorme, mis on muinasjutulised, nõudvad, fantastilised ja mis subjekti likvideerivad kõnes, milles pole dialektikat. See kõne puudumine on näha ka diskursuse stereotüüpides, kus subjekt ei räägi, vaid lihtsalt ütleb midagi välja. Siin ei eksisteeri kõnet kui niisugust". Selline seos, mis iseloomustab Tuhkatriinu keelelist maailmapilti enne esimeste iseseisvate sõnadega üles astumist, on sageli "seotud hullumeelsusega". Ning selles loos ühe probleemse taustaga neiu täiskasvanuks saamisest viitab paljugi ähvardavalt unenäolisele sonimisele. Õnneks läheb tüdrukul muinasjutule kohaselt siiski lõpuks hästi -- ta ehitab heatahtliku Teise (kuningas on juba ette positiivselt meelestatud) abil üles oma loogika, keele ja intensionaalsusega sümboolse maailma, mille keeldude ja kompromisside tasakaal laseb tal loodetavasti edaspidi elada neuroosi- ja psühhoosivabalt õnneliku lõpuni.

-------------------------------------------

"Moral : Without doubt it is a great advantage to have intelligence, courage, good breeding, and common sense. These, and similar talents come only from heaven, and it is good to have them. However, even these may fail to bring you success, without the blessing of a godfather or a godmother."

-- Hirmus on mõelda, mida Perrault selle kokkuvõtva moraaliga öelda tahab. Andku Jumal sulle piisavalt intelligentsust, julgust ja tervet mõistust vajaduse korral ning parema puudumisel julgustava ja abistava haldjast ristiema välja mõtlemiseks, et vaimselt stabiilseks sirguda?