Tuhkatriinu tuhastatud autor ja muud rollimängud

Barthes’ist ja Foucault’st tõukeid saanud Tuhkatriinu metamorfoosid.

Lugedes mälu värskendamiseks uuesti Perrault’ muinasjuttu Tuhkatriinust, avastasin, et ei mäleta seda juttu paljudes detailides sugugi niimoodi, nagu Perrault seda on esitanud. Tekkisid küsimused, kas Tuhkatriinu isa oli oma naise tuhvlialune või oli ta selleks ajaks juba surnud, kui õelad olid ikkagi võõrasõed ja võõrasema, kas Tuhkatriinust oli tehtud ori või anti talle lihtsalt rohkem tööd kui teistele, kas ta andestas lõpuks pahadele? Et asjasse selgust saada, kraamisin lasteraamatute riiulist välja kõik Tuhkatriinu versioonid, mis ette jäid. Ja sain neid üllatavalt palju, tervelt seitse erinevat, pluss kolm mõistatust lasteajakirjast Dumbo. See oli muuhulgas ka imehea ettekääne nostalgiliseks tagasivaateks lapsepõlve lemmikraamatutesse.

Uurimistulemused näitasid, et minu valduses olevates raamatutes võib leida kahe põhilise süžeevariatsiooniga Tuhkatriinut. Perrault’ jutustust järgivaid ning veidi karmimat vendade Grimmide tõlgendust. Lisaks neile sattus mulle ette üks sama pealkirjaga Indiaani muinasjutt, mille põhiidee on hoolimata suurtest kultuurilistest erinevustest sama. Seejärel tekkis probleem, kes on tegelikult Tuhkatriinu autor. Millal? Kus? Kes? Kas Tuhkatriinu elab siiamaani õnnelikult edasi (kui ta ei ole vahepeal just ära surnud)? Kas ta on ikka eatu printsess või juba mõne kortsuga soliidses eas vanadaam? Vaadates Tuhkatriinu pidevat come-backi muusikalilavadel, filmides, koomiksites, võib julgelt väita, et ta on endiselt vägagi elujõuline ning muutub aina nooruslikumaks. Kes siis surnud on? Prints? Võõrasema ja võõrasõed? Ei, sugugi mitte. Roland Barthes ütleks, et surnud on hoopis Autor.

Autori jälgi ajades tulid ilmavalgele mõned üpriski huvitavad faktid. Selge on see, et selliseid klassikalisi ning universaalseid müüditeemasid nagu ebaõiglus-õiglus, headus-kurjus, on käsitletud juba aastasadu mitmetes kultuurides; kuid väidetavalt jäädvustas esimese Tuhkatriinu prototüübi ligikaudu 860. e.m.a. hiinlane Tuan Ch'eng-Shih. Itaalia poeet Giambattista Basile märkis selle loo üles 1634. aastal, kust korjas selle 1697. aastal üles ka Charles Perrault, kelle versioon oli pikka aega enim tuntud. Tänapäeval teatakse Tuhkatriinut ilmselt kõige paremini Disney visualiseeringu järgi, milles on kriitilisi kohti mõnevõrra mahendatud, et vastata Hollywoodi happy-ending standarditele ning lapsi mitte liialt ära hirmutada.

Originaalversioon rõhutas, et Tuhkatriinu (hiina keeles Yeh Shen) oli kogu maal kõige pisemate jalgade omanik. Hiina kontekstis oli see kõrgelt väärtustatud iluideaal, mille nimel sandistati väikesed tüdrukud juba kolme-aastaselt. Sellele on pakutud mitmeid põhjuseid, alates sellest et naist mehele kuulekaks muuta kuni väidetavate erootiliste ja seksuaalsete tagamõteteni. Sandistamine ilmub sisse ka vendade Grimmide versioonis, kus võõrasõed lõikavad endilt varba ja kanna, et nende jalg saatusliku kinga sisse mahuks. Kuid tõde seatakse jalule, kui mõlemal neidisel sääred verest nõretama hakkavad.

Foucault sümpaatia on alati kuulunud marginaalsetele vähemusgruppidele kodanluse ääremail. Rõhututele, vangidele, artistidele, homoseksuaalidele, hulludele...Tuhkatriinu tegelaskuju kuulub ka silmnähtavalt rõhutud vähemuse hulka. Tema rolli antud perekonnas võib vaadelda nende sarnaste põlatud tüpaažide kaudu. Jutustus jätab piisavalt palju lahtisi otsi, et fantaasia tööle rakendada ning puuduvaid lünki ise täita. Kuidas reageeriks nendele rollimängudele Foucault? Milliste väidetega ta Tuhkatriinu väärkohtlemise eest välja astuks?

Kas Tuhkatriinu oli hull?

Tuhkatriinu käitumine ei vastanud ilmselgelt ühiskonna normidele. Kui ta oleks lõpuni korralik ori olnud, küürinuks ta siiamaani põrandaid. Kuid ta hakkas vastu võõrasema ja õdede käsule ning läks siiski ballile. Normaalse inimese jaoks kasutas ta selleks täiesti hullumeelseid vahendeid. Kõrvitsast tõld? Milline tervemõistuslik inimene usuks tõsimeeli, et kõrvitsast oleks võimalik uhke tõld teha? Hiirtest hobused? Milline jõud sunniks hiiri sellist metamorfoosi läbi tegema? See saab küll juhtuda ainult kellegi nõrgamõistuslikes kujutlustes.

Milline koristajaplika kujutab endale ette, et ta võiks kunagi printsiga abielluda? Kui selline kinnisidee on juba omaks võetud, kes teab mis hulle tükke tüdruk teeb, et oma absurdset eesmärki saavutada. Seega tuleb ta rakkes hoida ning luku taha panna. Tuha seest läätsede korjamine sisustab tal kindlasti kogu õhtu. Kuid kuidas said läätsed nii kiiresti kokku kogutud? Linnud aitasid? Ta peab napakas olema, nüüd arvab ta juba, et mõistab lindude keelt rääkida!

Olgu, ta ei ole just müstiliste jõududega ühendatud, ta ei salga oma mõistust maha, ta pole isegi mitte loll ega brutaalne; kuid see-eest on Tuhkatriinul selgelt mingi tõsine vaimuhaigus; valgustatud psühhiaatria kinnitab kindlasti seda versiooni. Ta on lihtsalt natuke haige, seega ravimid peaksid aitama. Foucault laidaks selle mõtte maha. Tema arust oleks see lihtsalt moodsa psühhiaatria ülim moraalne silmakirjalikkus. Ta kuulutaks, et kaasaegne hullumeelsuse meditsiinilise ravi väidetav teaduslik neutraalsus on tegelikult suitsukate tavainimestele, et mitte provotseerida nende kodanlasemoraali. See, mida esitati objektiivse, vastuvaidlematu teadusliku avastusena, oli tegelikult äärmiselt küsitavate sotsiaalsete ja eetiliste normide produkt.

Kas Tuhkatriinu oli vang?

Tuhkatriinut hoitakse sisuliselt kogu aeg koduses vangistuses või sunnitöölaagri sarnases tegevuses. Talle söödetakse aina uusi käsklusi ja töid ette, et tal ei tekiks ühtki vaba sekundit. Repressioonid tabavad teda igal sammul. Tal ei ole kõige olulisemat kodanikuõigust – vabadust. Rääkimata siis eraomandist, õigust oma arvamust avaldada või streikida. Tuhkatriinul pole see võimalik, sest tema ise hoiab oma toimekusega sisuliselt kogu perekonda püsti ning suurendab sellega ka oma vangistust. Ning teiseks ei laseks ka võõrasema ja –õed sel iialgi juhtuda. Vang peab olema kuulekas. Distsipliin on tema vastu karm. Teised lõbutsevad ja löövad lulli, samal ajal kui tema peab nende järgi koristama ja kõik majapidamistööd üksi ära toimetama.

Kui ta seda ei teeks, tabaks teda mõni karistus. Õnneks mitte päris piinamine või surmanuhtlus, ent ta on ju tegelikult kuulekas tütarlaps ning ei taha endale ilmaasjata probleeme kaela tuua. Peale selle, tema vangla on ju kena ja moodne, ta hoolitseb ju ise selle eest. Seal sisaldub terve ühiskonna minimudel koos oma võimusuhetega. Tema on selles peres samal ajal tootvaks jõuks, ta ravib ja koolitab end ise, peaaegu iseseisev naine...või siis...ka mitte. Foucault näitab, kuidas tehnikad ja institutsioonid arenevad erinevateks ja küllaltki kahjututeks kavatsusteks, koondudes selleks, et luua moodne distsiplinaarse võimu süsteem. Näiliselt polegi midagi väga pahasti, Tuhkatriinu on lihtsalt äärmiselt usin tööinimene. Kuid mitte vabatahtlikult...Distsiplinaarse ühiskonna südamikuks on kolm peamist kontrollitehnikat: hierarhiline vaatlus, normaliseeriv kohtumõistmine ja juurdlus. Suures osas saab kontrolli inimeste üle teostada vaid pelga vaatlemisega, millest tuleb juttu järgnevalt võimukäsitluse juures.

Kas Tuhkatriinu oli võimu ohver?

 Tuhkatriinu süütuke muinasjutt on headuse-kurjuse binaarsuste kõrval terav võimukriitika praeguseks tundmatu jõu suunas; autor on ju surnud, tema päritolu on teadmata, tema elulugu, isiklikud sümpaatiad ja antipaatiad samuti saladuseks. Kriitikanoolte objekt pole tuvastatav, seega saab seda teksti kasutada oma vaba äranägemise järgi ning kohaldada, kuhu tahes. Niisiis, kes valdab tõde? Kelle käes on võim? Kes on vandenõulased Tuhkatriinu orjapõlve surumisel? Kas ka tema lihane isa vaid teeskleb ja petab teda? Et Tuhkatriinul mingigi elulootus säiliks ning et ta ikka korralikult tööd edasi teeks, mitte oma elupäevi enneaegselt ei lõpetaks. Sest kes koristab-kasib-peseb-triigib-kuivatab-kokkab-hoolitseb siis majapidamise eest?

Kõrgemat võimu perekonnas kehastab võõrasema; tema kontrollib oma mehe ja tütarde tegevust. Tütred aitavad ka Tuhkatriinu tegemistel silma peal hoida ning annavad infot edasi kõrgematele instantsidele. Kuna ühest infoallikast ei piisa ning pidev vangi sabas sörkimine ärataks mõningaid kahtlusi, siis teostavad kurjad käsilased valveid kordamööda ja korraga. Nad jälgivad ka seda, kas Tuhkatriinu teeb kõik tööd, nagu kästud. Ka tegematajätmine ning valesti tegemine on karistatav, hälbivale käitumisele järgnevad kindlasti vastavad sanktsioonid! Vaatlus on kontrollimeetod, mis kombineerib hierarhilise observatsiooni normatiivse hinnanguga ning see on tähtsaim näide, mida Foucault kutsub võimuks/teadmiseks, sest vaatlus seob ühendatud tervikuks jõupositsioonide toimimise ning tõe maksmapaneku.

Foucault’ kirjelduses on võimu ja teadmise suhted väga lähedased, teadmised on võimu instrument, kuigi nad eksisteerivad üsna üksteisest sõltumatult. Neid lähendab üks ja sama eesmärk: me kontrollime teades ning teame kontrollides. Juurdlus seab isikud samuti dokumenteerimise tandrile, kus indiviidid muudetakse pelkadeks kaasusteks paberiportsu sees. Tekib küsimus, mis võimsaid teadmisi võõrasema valdab, et tal nii suur võim on? Kas tal on äkki ette näidata midagi sügavalt kompromiteerivat oma mehe kohta, kes on ju ikkagi ülik. Ehk mõned fotod, dokumendid, kirjad...Midagi, mis tõmbaks mehe karjäärile ning mainele kriipsu peale. Ilmselt tänu nende salapäraste teadmiste valdamisele õnnestuski võõrasemal Tuhkatriinu isa oma pilli järgi tantsima panna. Ka võõrasema lutikad ja “varjatud kaamerad” täidavad sama eesmärki; veel rohem teada, et omada veelgi suuremat võimu; veelgi rohkem võimu saavutada, et enam teada. Sest võõrasema, nagu selgub, on üks õige uudishimulik vanaiminene. Ning Tuhkatriinu ei või kunagi kindel olla, kas teda äkki ei jälgita, see tähendab, et ta ei saa ta end hetkekski lõdvaks lasta ning käitub kogu aeg kahtlaselt sundimatult ning ülekohtu suhtes ükskõikselt.

Kas Tuhkatriinu oli seksuaalselt ahistatud?

 Tuhkatriinu seksuaalsus ning soolisus oli kindlasti alla surutud. Samal ajal kui teised õed võisid käia ringi uhketes kleitides ning rikkalikult ehituna, lõhnastatuna ja värvituna, olid Tuhkatriinul riieteks vaid vanad lõhkised ja tahmased räbalad. Kui õdede garderoob võimaldas neil end pisimate detailideni tõeliste naistena tunda, siis Tuhkatriinul polnud oma riietes välispidiselt mingit sugu. Muidugi ei lubatud tal ka noormeestega kohtuda ega õhtuti väljas käia, nagu seda tegid tema õed. Seetõttu ta ei osanudki õieti vastassugupoolega suhelda.

Juba ammusest ajast saadik kästi tal kanda hõõruvaid ning mitu numbrit väiksemaid puukottasid, mis tema jalgade kuju deformeerisid. Tema liikumisvõimet taheti kärpida, et tal ei oleks võimalik kuskile kiiresti põgeneda ning et ta püsiks vaguralt kodus ning teeks, mis kästakse. See on ka põhjus, miks ta hiljem ristiema kingitud kristallkingakese trepil ära kaotas. Ta polnud ometi harjunud nii uhkete jalavarjudega kõndima ning komistas ballil alatasa oma kleidiääre otsa. Ballikleidis oli tal samuti alguses veidi kohmakas ja harjumatu olla. Kuid kui prints kogu tähelepanu ainult temale suunas, sai Tuhkatriinu sellest julgust juurde ning kadus ka esialgne suhtluskramp. Ja kõik aastatega allasurutud instinktid ja tunded said äkki võimust.

Foucault aga arvas selle kohta, et seksuaalsust puudutav teadmistekogum omab lähimat liitu moodsa ühiskonna võimustruktuuridega. Siinkohal tuleks arvestada võõrasema ja võõrasõdede survet Tuhkatriinule; nad tegid kõik selleks, et Tuhatriinu potentsiaalselt tärkavat seksuaalsust maha suruda ning seda energiat majapidamistöödele suunata. Lisaks seksuaalsete teaduste võimuga on Foucault’l seotud täiendav dimensioon; mitte ainult kontroll, mis on rakendatud teiste teadmiste kohta indiviidist, vaid ka indiviidi enese teadmised oma seksuaalsuse kohta. Indiviidid internaliseerivad seksuaalteaduste sätestatud normid ning jälgivad ka ennast, et neile normidele kohanduda. Nii pole nad kontrollitud üksnes kui distsipliinide objektid, vaid ka ennastuurivad subjektid.

Eelduseks, et Tuhkatriinu saaks printsiga õnnelikult omaenda elu elada ning aeg-ajalt end musta mineviku nostalgiaks rollimängude mängimisega lõbustada, on see et tema autor teda lõpuks enam ei kummita. Autor on ammu surnud ja tuhastatud, tema elulugu on ammu unustatud. Aga Tuhkatriinu elab edasi. Pilusilmsest hiina kaunitarist on saanud põline eurooplanna, iseseisev ja mänguline.