Lacan ja seitse kitsetalle
Raul Piirimees
Ehkki "Hunt ja seitse kitsetalle" on kirjanduslikku paradigmasse sisenenud vendade Grimmide nime all, on ilmselgelt tegu arhailise moraliseeriva narratiiviga, mille juured suurema kahtluseta peituvad Rooma riigi varematel ning tärkava kristluse algetel. Sellele viitavad nii hundi, kui Rooma riigi kaudse asutaja, Romuluse ja Remuse "ema" ja seega Roomas teatud privilegeeritud suhtumist nautinud looma transformatsioon kurjuse kehastuseks, mis omakorda asetab varase Rooma riigi kristluse vaenajana kurjuse riigi seisusesse, kui ka androgüünia diskursuse pidev kordumine narratiivis, mis omakorda viitab soorollide täpsustamisele ning antiikaja seksuaalse lodevuse hukkamõistule varakristluse poolt.
"Alguses oli tühjus", nii võiks me alustada seda muinasjuttu, oli ema, kelle arm kattis lapsi nii, "nagu vaid emaarm seda suudab". Meil on seitse talle, kellel puudub personaalne identiteet, kes on üksteisest eristamatud. Seitse on üks, emaüsast sümboolselt veel väljumata, terviklik ideaal armastuses, mis ei vaja sõnu ega sümboleid.
Laste esimene kokkupuude sümboolse maailmaga leiab aset koos söögiotsingutele suunduva ema antud juhtnööridega: "/.../ olge valvel kurja hundi eest, kui ta tuppa pääseb, pistab ta teid koos saba ja karvadega nahka! Vana susi tunneb petukunsti, aga te tunnete ta ära rämeda hääle ja mustade käppade järgi." Kontrast on täielik: vähe sellest, et kurjus saab institutsionaliseeritud hundi nime alla, kurjus saab ka võime petmiseks, sümbolite väärkasutamiseks.
Ema tundis hunti. Ei, pole oluline ema teadmus kurjast, vaid just nimelt selle ühe Hundi tundmine. Jutustaja ei ole end vaevanud ema ja hundi varasemate suhete kirjeldamisega, kuid vaid see eelnenu sai olla sissejuhatuseks hundi kurvale teekonnale läbi narratiivi. Kuidas muidu seletada tõsiasja, et: "/.../ ei möödunud kaua aega, kui keegi koputas uksele". Oleks naiivne eeldada, et hundi sattumine kitsepere ukse taha just sobival hetkel oli läbinisti juhuslik. Tee oli hundile tuttav, muinasjutt ei jäta ema ja hundi suhete osas erilisi valikuid ning hundi kuju ei saa seega käsitleda vaid kurjuse kehastusena. Hunt on Isa, põlatud ja eemaletõugatud. Paaria, kuid samas osa tervikust, sulatades sellisena ka hea ja kurja kahest eraldiseisvast diskursusest ühtse terviku läbipõimunud poolusteks.
Ema lahkumisega toimub õieti korraga kaks sündmust: fragmentaarsuse teke, maailma jagunemine kaheks binaarseks pooluseks ning samas pärisnime, isa nime loomine. Oidipaalne kriis saab alguse, samas ei ole enne hundi sisenemist põhjust rääkida personaalsest identiteedist, lapsed moodustavad siiski veel ühtse terviku.
Laste terviklikkus vastandub teravalt hundi fragmentaarsusele ning sellest tingitud ihale androgüünse terviklikkuse poole, mis esmalt väljendub hääletämbri muutmises ning käppade valgendamises. Paneme tähele, et see kõik on mimeesis, ema jäljendamine, hüpertrofeerunud soov saada eostatud ning sünnitada. Soov lapsi ära süüa on vaid selle soovi projektsioon viies sarnaselt eostamisele laste "kandmiseni".
Hundi esimene sisenemiskatse ebaõnnestub. Kuigi vana susi ilmselt räägib üsna neidsamu sõnu, mis emal sisselaskmist küsides kombeks on kasutada. Ema manitsus on vilja kandnud, hunt lausumise subjekti, diskursuse loojana, on laste poolt tuvastatud ning eraldatud lausungi subjektist — emast. Edasi saame jälgida hundi jõupingutusi näilise ühtsuse saavutamiseks, teatud eripärast peeglifaasi: hääletämbri muutmine osutub ebapiisavaks — vaid visuaalse transformatsiooni rakendamine toob edu: hundi ja laste interaktsiooni finaalina luuakse hundile uus identiteet, samastatakse ta emaga.
Hundi sisenemisega jõuab kätte hetke, mil laste kollektiivne identiteet fragmenteerub, tekkivad indiviidid: "Üks hüppas laua alla, teine voodisse, kolmas ahju, neljas kööki, viies sahvrisse, kuues pesukausi alla ja seitsmes kellakappi." Seitsmes, noorim laste seast, jääb hundil ainukesena leidmata. Siin võib näha selget disharmooniat skaalal ema — lapsed — hunt. Seitsmes laps ei mahu sinna skaalale ning hea ja kurja võitluse diskursus justkui ei vaja sellist hälvet. Kui ülejäänud kuue lapse jaoks on identiteediteke episoodiline ning regresseerub ärasöömise hetkel taas kollektiivseks, siis seitsmenda (noorima) kitsetalle identiteet säilib. Temast saab narratiivi täieõiguslik subjekt. Ülejäänud tallede puhul saame me rääkida vaid kollektiivse identiteedi eraldumisest emast, mida ärasöömine (ja hilisem uuestisünd "isaüsast") paratamatult tähistab.
Tähenduseta pole ka seitsmenda talle peidukohavalik. Esiteks peidab ta ennast ainsana millegi sisse ja võib öelda, et see uuestisünd, mis "kellakapiüsast" väljudes aset leiab, ongi värske identiteedi kindlustamise aluseks. Teiseks mõõdab kell aja liikumist ning et mõõtmine on alati eksplitsiitne, on kella sisse minek samas väljumine kella mõõtepiirkonnast. Väljumine ajast. Seega tahaks jutuvestja meile otsekui öelda, et vaid ajalikku kõrvale heites on meil lootust pääsemiseks. Seitsmenda talle väljumine narratiivsest ajast loob kitsetalle jaoks personaalse diskursuse, mille taasühinemisel narratiiviga ei saa me enam rääkida mingist ühest kitsetallest, vaid Sellest Kitsetallest (jälgime paralleeli Jeesuse – Jumala Tallega), kelle opositsioon hundiga loob uue diskursiivse mõõtme ning asetab seitsmenda talle uue Isa staatusesse. Kellakapis käik on seitsmenda talle jaoks mehelik initsieerimine, transformeerumine lapsest isaks. Ei ole põhjust väita, nagu oleks tegu generatsioonidevaheline pingega, peale kellakapis käiku puudub võimalus teada seitsmenda talle vanust, hundi ja seitsmenda talle personaalne aeg ei kulge samas mõõtmes ning on seega võrreldamatud.
Hunt on laste söömisega saavutanud otsitud täiuslikkuse (mida, tõsi küll, seitsmenda talle puudumine pisut varjutab, kuid arvestades viimase uut isarolli, on sündmuste säärane areng igati loogiline). Täitub androgüüni unistus — olla tervik, isa ning samas ema, eostada end ise ning kanda oma lapsi. Terviklikkus ei saa kesta kaua. Kojusaabunud ema ning seitsmes tall leiavad hundi aasalt puhkamas ning ema lõikab hundi kõhu seitsmenda talle toodud kääridega lõhki. On mõneti võimalik vaadelda seda akti sümboolse sünnitusena, kuid kuna kitsed topivad hundi kõhu kive täis, säilib sellega samas justkui hundi õnnistatud seis. Kitsetalled on seeläbi kaks korda sündinud, erandiks jällegi toosama Seitsmes.
Kõhtu topitud kividel on oluline tähendus. Hundi jaoks tähistavad nad tallesid ning kitsetallede jaoks on tegu nende esimese sümboolse aktiga, kompenseerides hundipoolset pettust majjatungimisel. Kui hea ja kurja diskursuse seisukohalt saavad talled tundma kurja, söövad hea ja kurja tundmise vilja, siis teisalt saavad nad tundma sümbolite olemust, õpivad petmise kunsti olemust.
Ärganuna vaevab hunti janu ning allikale jooma minek jääb tema viimaseks käiguks, lülitades meid näiliselt jälle hea ja kurja diskursusesse. Siiski paneme tähele, et ei lõhkilõikamine ega ka kivid kõhus ei põhjusta hundi surma. Samuti pole otseselt öeldud, et allikasse kukkumine hundi jaoks surmaga lõppeb. Inglisekeelses variandis kirjeldab hundi saatust järgmine lause: "And when he got to the well and stooped over the water to drink, the heavy stones made him fall in, and he had to drown miserably." Had to drown — pidi uppuma, väide, mida saab tõlgendada ka oletusena. Kive täis laotuna allikasse kukkumine peab tavaarusaama kohaselt tõepoolest surmaga lõppema, kuid ometi mõjub selline spontaanne argimõistuse purse sobimatult. Analoogia põhjal saab öelda ka peale kõhu lõhkilõikamist: "He had to die miserably." Ometi seda ei juhtunud ning seega võime me öelda, et hundi surm on vaid sümboolne: ootus, mille täitumises ei ole kindlad ei kitsepere ega jutuvestja ise. Kurjus lahkub lavalt, kuid ei saa lõplikult karistatud — kinnitades veelkord, et hea ja kurja võitluse diskursus ei ole narratiivi seisukohalt oluline. Oluline on hoopis "normaalsuse" võidukäik, androgüünse alge eemaldamine narratiivist, isarolli eraldamine bioloogilisest isa- või eostaja rollist ning kitsetallede sisenemine sümboolsesse maailma.