Lauri Linask

Väike prints ja maailma kord

(Antoine de Saint-Exupery jutustuse ja Michel Foucault' ideede põhjal)

Saint-Exupery tõeliselt ilus jutustus on ajaloo ja kultuuri toodang samavõrd kui on autori oma. Nõnda kätkeb ta endas samasuguseid seoseid, seadupärasid, reegleid ja funktsionaalsusi, mis tema allikategi juures kirjeldatavad on. Raamatumaailm on kultuuri “taevane” peegeldus. Suhted jutustuse tegelaste, nende asjade ja tähistajate vahel on selle essee teemaks, mis loodab näidata väikese printsi tõde ja selle projektsiooni temaga seonduvale kui läbipaistvale korrale, mille valitsejaks ja defineerijaks oma avastusretkeil on väike prints ise. Järgnev vägivald, mis sellele jutustusele osaks saab, on kindlasti meelevaldne, liialdatud ja kohati ehk mitte päris kokkulangev sellega, mida Saint-Exupery öelda tahtis. Kõik see on aga vaid selleks, et selgemalt joonistada välja, tuua esile kõikehõlmava tõe kõige ilusamaid ja iseloomulikemaid tahke.

Michel Foucault' jaoks ei ole võim midagi sellist, mida annaks defineerida läbi valitsemise või valitseva korra, sest selle läbi muutub võim seotuks puht repressiivsusega ja kaotab selle, mis tema juures tõeliselt produktiivne. Võim on kõikeläbiv ja ennast taastootev, ta on n-ö läbi imbunud kõigest, mis on või eriti, mis muutub. Valitsev kord on võimu-diskursuse mõttes puhtnegatiivne mõiste. Et ma üritan läbi selle essee luua kõikidest taolistest negatiivsetest diskursustest midagi, mida võiks jutustuses ära tunda kui võimudiskursust, loobun ma esialgu konkreetsetest määratlustest.

Niisiis alustan ma piiritlemist valitseva korra eraldamisest võimust Foucault' mõistes. Valitsev kord eeldab institutsioone, seadusi, keeldusi, repressioone, sundusi, mis selle institutsiooniga kaasnevad ning väikese printsi maailmas on valitseva korra stereotüübiks kuningas, kes valitseb kõike, kuid suudab anda vaid mõistlikke käske.

Väikese printsi retke esimene peatuspaik satub olema just legitimiseeriv institutsioon, mis hakkab eksisteerima hetkest, mil tal on võimalik end millegi suhtes (alluva) defineerida. Väike prints annab talle selle võimaluse, kuid kiiresti selgub reservatsioon, kuningas saab anda vaid otsuseid, mis on mõistlikud, kasulikud, täpsemini, vastavad asjade loomulikule seisule maailmas. Niisiis on kuningas lisaks eksistentsile saanud väikese printsi käest kohe tõerežiimi. Kuningas vähemalt pretendeerib sellele, et valitseks absoluutselt kõike, seadustaks iga olukorra, millesse iganes universum satuks (kõigi taevatähtedegi kontrollija), selline tähistav kord (korra andmine on repressiivne) on aga kaugel ees praktikatest, millega kuningas seotud on. Ta jääb ilma alluvaist kui ta annaks neile käsu end tappa, sest need ei kuuletuks talle. Sellisel viisil tekkiv mõistlik otsus loob esimesed tõesed otsused, tõesed suhted valitseja ja tema alluvate vahel. Kuningas eristab endale institutsionaliseerudes kiiresti tunnused nagu vanadus, tõsiasi, et ta ei liigu (markantne, et ühe esimese asjana sätestatakse tema eraldatus kõigest muust), purpurist ja hermeliinist mantli jne. Tema sõna saab seaduseks, nagu on just valitseval korral õigus oma repressiivseid meetmeid kodifitseerida, ta üritab luua kõikehõlmava hierarhia, kasutades maailmale loodavat tõest mõtlemist. Ja alluvad, kes tal on tema definitsiooni järgi, on kindral, kohtumõistja ja rott, keda ta loodab läbi kohtuliku menetluse surma mõista, et talle seejärel armu anda.

Siinkohal peaks selgitama pisut siinse essee kontseptsiooni, sest võiks ju arvata, et planeedid ja nende elanikud kogu oma funktsionaalsuse ja epistemoloogiaga olid olemas enne seda kui väike prints sinna kohale jõudis. Ilmselt oligi kuningas ning sümboolika olemas enne seda kui prints personifitseeritud Võimudiskursusena sealsele planeedile jõudis, ning tõsi on ka, et Foucault ei ole ju tegelikult sünkrooniahull strukturalist, vastupidi, ta rõhutab diakroonia tähtsust, niisiis on kuningainstitutsiooni teke seotud tõepoolest pikema ajaga kui seda Saint-Exupery dialoog siinses kontekstis arvata laseks, kuid siinkohal peaks mõtlema ehk millelegi, mida võib nimetada võimudiskursuse teatavaks deklaratiivsuseks. kuivõrd me räägime diskursuse puhul eelkõige kõnest. Ta loob end igal kõneleval hetkel ning diskursust kirjeldades laskutakse ikkagi sageli just sünkroonsete funktsionaalsuste esiletoomiseni. Lõppude lõpuks ei ürita printsi maailm, mida lävime vaid tema seisukohast, olla muud kui vaid võimalikult kõikehõlmav panoptikum, milles prints üritab jälgida kõike, kontrollida kõíke, haarata endasse kõike ja defineerida läbi enese huvide, reglementeerida ja teadmine korrastada vastavalt enesele. Printsi soov reisida väljendab tema vajadust katta oma kõnega kõik muu. Sellisel kujul loodu ei luba niisama lihtsalt jälgida ajaloolist järjepidevust või -pidetust, vaid põhiliselt just teadmiste sünkrooniat, mis printsi maailmapildis valitseb. Diakroonia on aimatav ja tuleb kirjeldada n-ö metakeelelisena juba eelduse poolest, sest tegu on (siinse essee seisukohast) raamatujutustusega.

Kui kuninga puhul saame rääkida teatavast kasulikust koostööst tema ja tema alamate vahel, kuivõrd tema võim väljendub läbi tema alamate, siis väikese printsi tõerežiimi järgmiseks komponendiks saaks just pidada ühiskondlike väärtushinnangute struktuuri, mille annab uhkeldaja, keda väike prints järgmisena kohtab. Uhkeldaja, kes defineerib end läbi imetleja, väärtus, mille taas annab väike prints, loob eneseväärtustamise ja alaväärtustamise, loob hinnangute süsteemi heale ja halvale, enesele andes sihtpunkti kui väärtusliku ja samas tampides põrmu sotsiaalsed ekstsessid, mille ohvriks langeb koheselt joodik, sest ei suuda haakuda selle väärtuslikuga ning muutub selle läbi uhkeldajale vastandlikuks. Nad ei ole ei raamatus üksteisega seotud kujud ja elavad eelkõige omaette. Väike prints halvustab neid selle pärast, et nad ei suuda kumbki oma ninadest kaugamale vaadata haaratuna omaendi tsüklitesse, nagu teisedki tegelased vähemal või rohkemal määral.

Väikese printsi retk viib teda läbi otsekui diskursiivsete saarekeste, tema enda teadmine on seotud kohtadega, mida läbib, nagu on ka kohalike eneseväljendus seotud alati enese mõtestamisega. Prints laseb neil seletada, mida nad teevad ja miks. Prints pürgib kõige mõtestamise poole, olles niisiis mingiks teatavaks metakeeleliseks suuruseks. On selge, et selline oma tegevuse mõtestamine jääks tegelastel olemata, kui ei ekisteeriks sellist transtsendentset metakeelelist kuju nagu seda on väike prints. Neil oleks tõsiseid probleeme isegi elementaarse eneseselgitamisega, kui poleks teist ideestikku, millesse nende oma põimub. Aru saamine joodiku tähendusest ei ole võimalik ilma väikse printsita ja vaid seeläbi tekib vaatenurk, mille alusel Saint-Exupery interpreteerib ning mille alusel väike prints hiljem kõrbes mõistliku lenduriga õpitud/loodud teadmist analüüsib. Ühest küljest ei anna tegelaste ideed raamatu mõtet edasi eraldi, vaid ainult koos eksisteerides, teisalt ei saa väike prints maailmast aru ise, vaid ainult siis kui puutub kokku kohalike ideedega, mis toimib osade tegelastega (kuningas, lendur, eriti aga rebane) ka vastupidi.

Kõikidel tegelastel on kasutada vahendid, mida nad kirjeldama peavad ning just väike prints laseb neil otsekui praktika enese pärast teljelt ümber orienteeruda eneseanalüüsile, lahutades tähistaja tähistatavast. Väike prints aga tunneb vaid piiramatut nukrust, kui läbikäidavad tegelased ei suuda asjale vaadata kõikehõlmava pilguga, vaid takerduvad enestesse, kuigi kindlasti üritab prints neile seda peale suruda kasvõi vaid selle läbi, milliseid küsimusi esitab. Võimudiskursusena ta pidevalt küsitleb (ning ei vasta kunagi ühelegi küsimusele), kuulab üle; ta toimetab juurdlust ja registreerib lakkamatult; ta defineerib tõe otsingu läbi enese ja institutsionaliseerib selle, kasutades selleks oma retke mõtestamist läbi vestluse lille ning lenduriga.

Samuti kujunevad tal kiiresti sümbolid oma enese diskursuse institutsionaliseerimiseks, tema vahendid, mis taas võib-olla pentsikugi diakroonse aspektina, on naer, tasu nii tema mõttesüsteemi ülevõtmise kui “mõistmise” eest, päikeseloojangu vaatamine, roos, mida tuleb tema enese pärast kaitsta ja mis on ainus sõltumata kõikidest teistest roosidest. Foucault'le mõteldes on siinkohal selge, et niipea kui võimudiskursus end ära tunneb, peab ta enese olemasolu põhjendamiseks ja püsivuse kindlustamiseks lisaks teiste institutsioonide tekkimise põhjendamisele sama moodi käituma enesega ja sealjuures veel reeglistike ja raamidega, mis on samadest kategooriatest pärit kui teiste omad (nõnda vähe kõikidest paljudest näidetest joodiku häbi, bisnesmeni omand; kuninga tähistav kord on elementide poolest õige kirju, nagu mantel ja tähed, käsk (mõistlik), karistus jne. kõikide tegelaste puhul sama moodi lendurini välja, kes on mõistlik või arusaaja). Hetkel, mil võimudiskursus on end maailmas ära tundnud võib talle minu poolest anda ka nime Väike Prints. Vaid ta nimi lahutab teda talle iseloomulikust anonüümsusest.

On oluline märkida, et kuigi prints hindab kõike läbi n-ö laia perspektiivi, kattes oma hinnanguteteki üle kõige, on tema eesmärk tegelikult küllalt sarnane oma olemuselt kõigi teistegi tegelaste omale. Kui kõik saavad aru oma tegevusest iseenesest mingis mullis (diskursuses), millest ei suuda välja rabeleda ja on võib-olla midagi, mida võiks nimetada õnnetuks, siis väike prints nõuab (seda välja ütlemata, sest tema kõneks on vaid küsimused ning sümboolika) selle sama enese ja maailma tähistatava-tähistaja ühtsust, mis väljendab maailma mõtestamises läbi tema enese, niisiis lihtsalt kõrgemal kirjeldustasandil, mille ilmekaks näiteks on see, et vajades lammast, nõuab ta lendurilt lamba pilti, mis käib ka kastis (ta vajab sealjuures niisiis ideaalset lammast nagu ta juba arvab, et tal on ideaalne roos, milles peab küll pettuma). On markantne, et võimudiskursuse positsioon tõeste väidete esitamiseks peab olema kõikehõlmav, metakeeleline ja transtsendentne kirjeldatava maailma suhtes. Võibolla saab rääkida väikese printsi sümboolikast kui millestki niisugusest, mida kasutatakse selleks, et võimudiskursus oleks kasutatav ja mõistetav nagu teisedki, kuigi on tõsi, et tema keel kasutab komponente, mis juba olemuslikult on erinevad ülejäänute omast.

Kui joodikust sai väikese printsi jaoks kadunud kuju nii tema kui maailma jaoks, sest joodik oli oma tähistuskorra ja praktika ühtsuses niivõrd suletud, et ei suutnud lootusetult sellest lahti rabeleda, muutus hoopis tähtsamaks planeet laterna ja laternasüütajaga, kelle töö iseloom tuleb eriti selgelt ilmsiks võrdluses bisnesmeni omaga. Bisnesmen, see kuri kapitalist, loob läbi tähistava korra järjekordse kõikehõlmava süsteemi (esimene võimudiskursuse kõrval oli kuninga oma) läbi omanduse kontseptsiooni. Kõik on seotud läbi kuuluvuse kellelegi, kõik on vahetatav millegi muu vastu ja arvud lubavad tegeleda kõige selle haldamisega ning kirjeldamisega (tõsiasi, et selline omandidiskursus luuakse läbi selle, et veel mitte kellegi asju, tähti, saab omastada neid ära tundes, et ideed kuuluvad kellelegi kui neid veel pole, laseb aimata väga hämaralt pisut marksisti/post-marksisti kas väikeses printsis või isegi Saint-Exuperys, mulle tundub). Ta on mõttetu, arvab väike prints, ja laseb pea positiivse kangelasena paista laternasüütajal, kelle tegevus ei ole seotud enesessesuletusega, vaid kellegi teisega, tema objekt on latern, mille süütamine on ilus ja seepärast kasulik. Läbi laternasüütaja laseb Saint-Exupery öelda paljut väikese printsi viisi kohta elanike tähistuskorda muuta praktikalt suunaga eneseanalüütiliseks. Kui teha, tuleb teha kellegi jaoks. Maailmavalgustajad laternasüütajd pühendavad end vaid teistele, et neid on palju, laseb arvata üks hilisem, juba maa peal kasutet metafoor, et igal pool, kust iganes leida valguskiirt, on tegemist õpetuse ja teadmise kasvuga, sest midagi tajutakse ilusa või heana, ning iga taevatähe nägemine (kus asub laternasüütaja, kes valguse loob) on eneseanalüüs ning seega isegi võib-olla kodanlikku suletust lõhkuva tähistaja/tähistatava suhte lahutamist ning analüüsi kontsetreerimist mõlemale.

Teadmise ja tõe lahutamise äratundmiseks on vajalik jälgida geograafi tööd. Geograaf teadlikult loob teadust, eraldades selle, mida saab maailma kohta teada sellest, mida seal n-ö näha või avastada on. Ta piiritleb reeglid, mille alusel eraldab enda väited või teaduse väited nendest, mis küll, tõsi, käivad maailma kohta, kuid ei ole rangelt võttes olulised, veel tähtsam, on tavaliselt ebakorrektsed või meelevaldsed. Ta eraldab teadusliku teadmise muust, defineerib, mida teadmise leidmiseks vaja on, s.o. tugitool ja raamatud aga mitte mingil juhul väljas ise vaatamas käimine, ta ütleb, kes on teadlane ja kes mitte, näiteks joodik ei ole, see tähendab, kellel on õigus oma väidete teaduslikkusele ja kellel mitte, kes on see, kes võib kõneleda teaduslikult. Eelkõige, kui kuningas ütles, et tema käes on võim, et tõene on võim, sest tal on ametnikehierarhia, kindral ning kohtunik, kes võimu tõesuse garanteerivad jõuga, siis geograaf väitis, et tema on tõe valdaja, sest tema käes on raamat, meetod ja tema ise, teadlane. Võimudiskursus näitab tema ekslikkust saamata temata läbi, sest, taas, õpib.

Kõige olulisem tegelane raamatus on rebane, sest viib anlüüsi täiesti teisele tasemele. Saint-Exupery'l polnud vaja kirjeldada oma tegelasi kuigi täpselt, see, mis sai, oli seotud sümboolikaga, aga ma arvan, et siinses kontekstis on rebane täiesti kiilas. Ta saab aru, et ta on võimeline maailma analüüsima, ta saab ka aru, et väike prints seda teeb ja mõistab, miks. Tema epistemoloogia on metakeeleline. Kõigepealt tutvustab ta sõna “taltsutama”, et see on seotud sellega, et me teame ühest küljest sellest, mis on tuttav ja oskame vaid seda kasutada. Teiseks, et see, mida me oleme taltsutanud, see on meile tähtis, ja muu mitte, et sellega on loodud side. Kui väike prints mõistab, et tema on taltsutatud lille poolt, saab ta aru, et lisaks ideemaailmale on olemas konkreetsed objektid ning sõnastab seeläbi esimest korda, et on subjekt ja iseenese objekt, mida ta on senini püüdnud näidata vaid teiste tegelaste peal, kes pole olnud nii nupukad kui rebane. “Miski ei ole täiuslik,” ohkab rebane. Ja räägib, et taltsutamiseks on vaja traditsiooni. On selge, et iga objekti taltsutamisel on vaja traditsiooni rebase mõttes. Et on olemas traditsioonid objektide taltsutamiseks, mitte ei tulene taltsutamine vaid objekti iseäradest. Rebane arvab, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu ning et aeg, mille prints kulutas roosi peale, tegi roosi tähtsaks. Sellest hetkest alates tundis väike prints end ära.