Narratiivi taasloomine Derrida põhimõistete kaudu

“Popi ja Huhuu” põhjal

Karmen Viikmaa

Et iga lugu või jutustamine on teataval määral fiktiivne, komplekteerides esiotsa seostamata seosed nagu loo tegelased, nende tegevused, sündmused, situatsioonid ja kõikvõimalikud kaasnevad asjaolud ning suhestades need omavahel ja moodustades sel viisil varem mitte eksisteerinud mõistetava terviku, siis saab rääkida struktureeritud tekstist. Selle struktuurini jõuame läbi struktuuri lõhkumise või selle osadeks jagamise ning Derrida on andnud mitmeid olulisi mõistekontseptsioone selle teostamiseks.

Vahest kõige olulisem struktuuri juures on see, mis seda koos hoiab. Selleks on Derrida järgi keskus ehk kese (“center”). Vastavalt tema ettekujutusele omab igasugune struktuur mingisugust keset. Keskus on see, millele kõik elemendid selles struktuuris osutavad või viitavad. Just keskuse kaudu on need elemendid lülitunud süsteemi ja kese on see, mis paneb struktuuri säilitama oma kuju, hoides kõiki osakesi koos. Pole kahtlust, et kõnesoleva novelli keskuseks võib pidada Isandat. Ehkki Isanda tekstisisene füüsiline kohalviibimine oli väga üürike, mängib ta meenutustes, unenägudes, ettekujutustes, ruumis olevates elementides ja kogu süsteemis põhjapanevat rolli. Vahest veelgi markantsem näide peategelasest, keda tekstis füüsiliselt kohal ei ole, on Samuel Beckett´i absurdilooming “ Oodates Godot´d”. Kogu tegevus ja olemine on rajatud Godot´le või õigemini, tema ootamisele ning kahtlemata hoiab just Godot süsteemi koos. Niisiis on huvitav, et tegelane, keda struktuurisiseselt ei eksisteeri, on struktuuriväliselt eksistentsiaalselt määravaks dominandiks.

Kuid “Popi ja Huhuu” puhul oli Isand jutustuse alguses siiski olemas ja tajutav. Tema määratlemine struktuuri keskusena tuleneb tema mõjust nii tekstis elavatele tegelastele kui ka ümbruskonnale ning kirjeldustele . Kogu Popi tegevus, mõtted ja unistused ning ettekujutused on seotud Isandaga, ka kogu ruum kannab Isanda märke ja lõhnasid — Isand on andnud näo nii Popile, Huhuule kui ka ruumidele, kus nad elavad. Derrida väidab, et kese on süsteemi või struktuuri saatuslik osa — see on struktuuri element, mis “põgeneb strukturaalsusest (escapes structurality)”. Ta toob näite Jumala näol, kes loob maailma ning reeglistab selle ja on ühtlasi maailma eest ka vastutav, kuid ometi ei ole Jumal ise osa sellest. Kõne all olevas tekstis etendab Isand analoogset rolli, sest temagi on loonud maailma, küll vaid koerakese, ahvi ja iseenda maailma, kes sõltuvad kogu Isanda loomingust ja tegevusest ning kelle eluolemise on just Isand kujundanud. Niisiis tekstiline narratiiv on seesmiselt tähenduslik ja tähenduseloome toimib vaid läbi sisemiste suhete narratiivteose sees.

Derrida väidab, et kese on otsustav osa igal struktuuril. See on koht, kus ei saa asendada midagi ning kõige ehedamalt tuleb see välja filosoofilise süteemi või uskumussüsteemi puhul: Jumal on kese ning kõik toimub tema kaudu, kõik põhjused viivad Jumalani, kuid midagi ei saa Jumalat asendada, sest see on kogu olemise põhjus. Süsteemi kese on midagi, millel ei ole samatähenduslikku või võrdväärset väärtust, miski ei saa seda asendada või midagi muuta selle jaoks, see on põhjus ja lõplik referent kõige jaoks süsteemi siseselt. Ka Isandat ei ole võimalik asendada. Asendus võib toimida vaid narratiivis, kuid mitte teksti struktuuris. Et Huhuu võtab teose lõpus Isanda osa endale ja et Popi teda ka Isandana enda jaoks määratleb, ei muuda struktuuri keskuse olemust ega nihuta või asenda struktuuri. Sisuliselt sai ühest Isandasst teine Isand, kuid mitte vormiliselt. Jutustuse struktuur sellest ei muutu ja keskseks osatäitjaks on siiski algne Isand. Seetõttu Derrida ütleb, et kese on süsteemi või struktuuri kummaline osa — see on struktuuri osa, kuid mitte osa struktuurist, sest kese on ülimuslik element ehk teisisõnu: kese on osa struktuurist, mis „ põgeneb strukturaalsusest /escapes structurality“.

Tihedalt Derrida struktuuri mõistega on seotud ka tema “mängu” kontseptsioon ( „play”) ning see on seotud keskuse ülimuslikkuse ja teiste elementide liikumisega johtuvalt keskmest. Sedasama liikumist nimetab Derrida „mänguks” Oma väite põhjenduseks toob ta näite lasteaiast, kus õpetaja on lasteaia keseks. Kui õpetaja viibib klassis, siis kõik lapsed käituvad vastavalt viisile, kuidas tsenter juhatab ning tegevus toimub õpetaja suunas. Niipea aga kui õpetaja ruumist lahkub, hakkavad lapsed ohjeldamatult “mängima”. Midagi on täielikult olemasolev kui see on stabiilne ja fikseeritud, mitte ajutine ja püsimatu. Mäng on olemasoleva lõhestumine.

Tulles tagasi käesoleva töö näite juurde, siis Isand kui kese paneb elemendid liikuma ning kõik toimib keskuse ehk Isanda suunas: eelkõige puudutab see Popit, kelle kogu olemine on seotud Isandaga, tema igatsusega ja unistuste ning meenutustega. Teose kirjeldus räägib Popi puhul rohkem mentaalsest suunatusesest ja ülimuslikkusest: sisemaailmast, kuid Huhuu puhul saab rohkem rääkida välisest maailmast ning Isanda poolt loodud võimalustest, olukordadest, ruumis olevatest esemetest jne, mille peal Huhuu oma elamist kasutab. Seega kese nii loob tekstiosakeste võimalusi ja olemist, kuid samal ajal seesama kese ka piirab nendesamade elementide liikumist. Kese on seega lõplik tähenduse allikas, mida ei saa asendada ühegi tähistaja kaudu, sest kese on kogu süsteemi loonud.

Narratiivi rekonstrueerimiseks vajaliku keskuse ja sellega seotud elementide määratlemise järel tuleb hakata uurima suhestumist. Jõuame ümberpööramisfaasini, loomulikust hierarhiast vägivaldse hierarhiani. Loomuliku hierarhia tipus on loomulikult Isand. Sellele väitele on kaks põhjendust. Esimene neist tuleneb sõnast “Isand”, millel on ajaloolis-kultuuriline tähendus ja kinnitab isiku ülemuslikkust ning teine tuleneb loomulikust järeldusest läbi teksti kirjelduste. On ju Isand see, kes on kujundanud nii Popi kui Huhuu mõttemaailma ja üldse nende maailma ning temast on sõltunud kogu koosveedetud elu. Olukord muutub pärast Isanda kadumist jutustuse siseselt ning pärast seda on tegemist juba vägivaldse hierarhiaga, sest Huhuu haarab juhtohjad enda kätte ja hakkab nii enda kui ka Popi maailma looma iseenda loodud reeglite või pigemini — reeglituse kaudu. Aktiivsem roll kuulub Huhuule ning seega passiivse osatäitjana asetub Popi temast madalamale ning Huhuu hakkab valitsema olukordi.

Ka ei puudu novellis binaarsed opositsioonid. Jutustuse alguses on neid raske määratleda ning loomade vastandamine inimesele oleks pisut vägivaldne, seda enam, et loomakesed on antud jutustuses kujunenud kultuuris. Loo lõpupoole tuleb aga opositsioon teravamalt esile, kuid see opositsioon sünnib Popi peas. Ta kõrvutab vana ja uue isanda ning määratleb pärisisanda Heana ning Huhuu Halvana. Seega loob Popi opositsiooni, mis on olulise tähtsusega jutustuse siseselt, mõjutades sel viisil ka auditooriumi vastuvõtmist ja ettekujutust tegevusest ning olukordadest. Derrida leiab, et binaarsete opositsioonide olemasolu tekstis on hädavajalik, kuna see/need dekonstrueerivad struktuuri ja see on juba iseenesest hea. Tihtipeale struktuuri stabiilsus sõltub nendest opositsioonidest ning nihutades või raputades neid opositsioone, muutes viimased ebastabiilseks, rappub ka kogu struktuur. Derrida ise nimetab seda elementide “mänglema” panemiseks. Huhuu ettearvamatu ja tema enda jaoks mänglev käitumine pöörab kogu tegelaste senise elu pea peale. Siinkohal võib minna järgmise Derrida mõisteni — disseminatsioon ehk tähenduslike üksuste laiali hargnemine. Et disseminatsioon on loodud sümboolse korra lõhkumiseks, siis antud jutustuses tuleb see eriti selgelt esile. Korra lõhkumine hakkab aset leidma juba Isanda ebatraditsiooniliselt pikaajaliselt ära olemisest ning kulmineerub Huhuu omavalitsusliku käitumisena. Huhuu lõhub nii vaimse kui ka füüsilise korra. Popi kogu arusaam senisest elust hakkab saama uue tähenduse ning tema mälestus endisest Isandast hakkab ka muutuma. Kui Popi mõttemaailm esialgu kokku kukkus ja tema esialgne leppimatus oli tingitud eelmise Isanda heast iseloomust ning heast elust, siis mõne aja pärast hakkas ta harjuma, unustama endise isanda ja harjuma uuega. Huhuu mõtetest on antud teksti puhul võimatu aru saada, kuna tema ideid saab välja lugeda vaid tema tegudest. Niisiis ta tuuseldab ja lõhub, lõhkudes sellega kogu senise stabiilsuse ja korra.

Seega on võimalik Derrida põhimõisteid kasutades taas kokku panna kogu teksti narratiiv. Esmatähtis on näha süsteemi kui konstruktsiooni kui midagi mis on ehitatud keskse idee ümber mis hoiab kogu asja paigal ning isegi sel juhul kui see keskne idee on ebakorrektne või isegi illusioon. Binaarsed opositsioonid toovad välja tekstisisese pingeallika ning ümberpööramisfaas räägib võimusuhetest ja allumisvahekordadest. Et narratiivi lahutamatuks osaks on ka lõpp, mida antud teksti juures oli üsna raske Derrida mõistetesse mahutada, siis olgu kogu loo sisu ülevaate andmiseks öeldud, et olemisest sai olematus. Vahest oleks mõistlik ka siin näha üht binaarset opositsiooni ehk elu vastandumist surmale või siis vastupidi.