Popi ja Huhuu: sel hommikul tõusis Baudrillard väga vara...

Liisa Pulk

// Sel hommikul tõusis isand väga vara //

Pole ammu nii vara tõusnud. Küünal... küünal... Oh issand, jälle see köha! Pihik? pihik! Püksid? Püksid? Kus Issanda nimel mu püksid on? Mu kuub... Oeh... /.../ Oeh... No-no-no. Tore kutsu, jah. Jaa... Kutsukene! Pai! Pai! Sinusuguseid on ikka suursugusteks peetud, tead? Milliseid tegusid te, loomad, mütoloogias korda olete saatnud, millise austusega on teie poole pöördutud. Teid ohverdati enne kui inimesi. Juba see näitab teie võimu inimkonna üle. Jaa... Teid jahiti, see oli vähemalt loomulik tegevus tänapäevaste eksperimentide kõrval. Kutsukene... Sina ja su suguvennad. Neljajalgsed. Te metsikud olendid. Jaa...

Kodustaminegi polnud teie jaoks nii alandav. Ah te vaesed loomariigi esindajad. Maa-ala, kogukond, sugulussüsteem, millesse teiegi kuulusite... Teil oli oma koht. Jaa...

Aga mis on teist nüüd saanud, Popi? Mis? Toaloom oled, muud midagi. Näed, millegi inimkond on jõudnud! Kutsud ja kiisu-miisud. Kõik te olete toaloomadeks tehtud. Hamstripojakesed ja väikesed jänkupoisid. Papagoid. Kanaarilinnud. Meelad lembelinnukesed. Nüüd te siin siis passite, vahite oma isandale truu näoga otsa, nagu sina praegu, Popi. Suured silmad, nii niisked ja läikivad...

Kõik loomad hävitatakse tänapäeval. Neile lihtsalt pole kohta enam meie kapitalistlikus maailmas. Puuridesse topitakse need üksikud isendid kes veel alles jäetakse: vaadake, rahvas, selliseid elukaid elab kah veel meie maamunal! Kunagi oli neid rohkem, kujutage ette, kunagi jooksid nad vabalt ringi. Oh õudust! Tead, Popikene, mis veel tehakse? Inimesed rendivad endale džiibi. Jaa... Mugavate nahkistmetega, konditsioneeriga. Kuulavad autoraadiost reklaame, rüüpavad seda va limonaadi, mis ta nüüd oligi, kokakoolat, ja sõidavad kaitsealadele. Loomade kaitsealadele, just... Seal näevad nad tõelist imet. Loomi, isendeid, kellest mõnd eksemplari veel säilitada püütakse. Ja inimesed vaatavad neid. Jõllitavad. Läbi autoakna...

Nii see on. Vaid teie, lemmikloomad, olete veel jäänud, peale kaitsealasid, farme ning laboreid. Teid patsutatakse, söödetakse, pissitatakse, kakatatakse. Uue läikiva rihma saate kaela... Uue kiibi naha alla... Kiindumus on see, mis teid ümbritseb. Nunnutav peremehe armastus. Teie vastu ei tunta enam sellist austust nagu vanadel aegadel, kui linnud veel magusamalt siristasid, kui rohi veel rohelisem oli, kui pilved veel taevapiiril ringi sõudsid...

Mis on teist saanud? Haletsusobjektid olete, muud midagi! Mida minagi siin praegu teen? Haletsen... Paitan su pead, silitan jahedat pruunikat koonu. Sentimentaalsus on see, sõbrake, sentimentaalsus! Iga päevaga täitub see kasin rõske ruum siin järjest rõhuvama sentimentaalsusega. Järjest alandavamaks kõik muutub... See ongi see, mis näitab inimeste suhtumist teisse. Armastus, seda küll, kuid mitte austus. Armastus ja põlgus hoopis on need, mida teie poole vaadates tuntakse. Kogu selle hoolitsuse varjus lükatakse teid kõrvale kui vastutusvõimetuid ja ebainimlikke olendeid. Süüdimatud olete!

Jah... ainus, mis te väärite, on peremehe hoolitsus ja kiindumus. Ei mingit õiglust enam. Ei mingit hardumust, ei mingit lugupidamist. Te pole mitte keegi enam. Isegi keskajal peeti teist rohkem. Vähemalt arvati teist niipalju, et millekski võimeliseks peeti, kõik hädad sai ikka loomade kaela ajada... Ja nüüd? Nüüd teid lihtsalt peetakse kuutides. Nagu sokke. Pestakse, kantakse, nõelutakse. Teid ei peeta enam millekski. See näitabki teie madalust. teist on saanud alam rass. Isegi vägivalda ei vääri te enam. Jah... Oled küll sametpehme... Haiguta, haiguta...

// Siis tõusis isand ja läks nurka, kus seisis Huhuu suur puur. Miks peaks ta ometi tema juurde minema! mõtles Popi kadedalt ja jooksis isanda kõrval, kõik aeg hända liputades. Kuid isand ei andnud Huhuule midagi, nagu Popi oli kartnud. Ta ainult ähvardas teda sõrmega ja ütles noomivalt...//

No-no, sina seal. Ärka aga üles! Ärka, ärka! Külm on? Jaa... Eks pärast vaata kuidas selle tulega saab. Ära sa urise midagi, hääl on sul ära? Jahe on jah... Oi, Huhuu, Popiga siin just vestlesin. Sina peaksid ikka aru saama. Puuris oled sa kasvanud. Vangistuses. See sa oledki ─ vang! Oh, ära vaata mind selliste hullunud silmadega. Näed, Popi, tule aga lähemale! Kaugele on juba näha, et selle looma psüühikaga on midagi viltu. Oli viimane aeg ta sealt katselaborist ära tuua. Tänulik peaksid mulle olema, pärdik! Mis sinust küll saab? Kord märatsed, kord kükitad sünges apaatias. Ei saa ma sind enam puurist välja lasta, anna andeks! Näed, Popi, mis maailm on selle vaese ahviga teinud?

Ainult toota, toota, toota! Toota me tahamegi. Asju, neid on meil vaja. Selle nimel ohverdatakse kõik. Tootmise hullus ongi see, mis meie Huhuud tabanud on. Küll kaudselt, kuid siiski.

Kullakesed, kõigile meile on surm ette määratud. Meie, inimesed, oleme õppinud sellega kohanema. Teie aga vangistuses pole selleks võimelised. Kogu see mäss, mis sa varemalt korraldasid, Huhuu, oli see siis tõesti vaid enesetapupüüd? Sa mõistsid, mis sind laboris ees ootas? Sa kogesid ettemääratust? Võibolla oleks olnud tarvis teissugust elukvaliteeti... Inimesedki vajavad normaalsust, et seda neetud vanglaelu taluda. vajavad õhku ja päikest, ruumi ja valgust, värsket vett ja seda va seksi. Ega sinusuguseid ahve ju niisama vangi ei pisteta. Labor ongi sinu jaoks vangla, ma mõistan.

Inimestel on vaja panna sind tunnistama, et sa polegi loom. Tahetakse tõestada, et ei eksisteeri loomalikkust, seda metsikust, mida te mõlemad tahes-tahtmata esindate. inimese mõistuse jaoks peab kõik olema selge. Ei tohi olla midagi kummalist, mõistetamatut, arusaamatut. Pane nüüd tähele, Huhuu: seepärast ongi katsete läbiviimine tänapäevane väljakutse inimkonna jaoks. Heh, omaette piinamisviis, kui nii võtta.

Pealegi oli see puurielu sul ju kui omaette simulaakrum. Pane tähele, Huhuu, reaalsust ei eksisteerigi enam. Ainult simulaakrumid. Kogu maailm on simulaakrum. Simulatsioon on see, mis mudelite kaudu reaalsust genereerib. Reaalsust, millel puudub tõelisus. Meil kolmel siin ju kah omamoodi simulaakrum. Te muidugi ei mõista seda, loomad, aga nii see on! Panite tähele, enne rääkisin teile loomade kaitsealadest? Jaa... Needki ju simulaakrumid, mingil määral omaette maailmad.

Teate, milles tegelikult probleem on? Nii uskumatu kui see ka ei tundu, reaalsust püütakse tõestada imaginaarse kaudu. Sedasama novelligi siin, milles meie passime, võib käsitleda eraldiseisva imaginaarse maailmana, mis reaalsusele vastandudes selle olemasolu tõestada püüab... Mitte ükski tänapäeva ühiskond ei suuda hakkama saada oma leinaga reaalsuse kadumise pärast. Kõike seda kunstlikult ellu äratades püütakse leina vältida. Selleks luuaksegi tehismaailmu. Jaa... Kas ei jõua me nii ükskord sotsialismini?

// Siis pöördus Isand. Popi jooksis ta ees turukorvi juurde, mis seinal rippus, kuid isand ei pannud seda tähelegi. Norgus päi astus ta ukse juurde. Väljas oli valgemaks läinud. Lahtise ukse kaudu paistis müür ja peen torn ning selle taga roheline taevas. Otse popi nina ees sulges Isand ukse. Ta kuulis, kuis isand aeglaselt üle õue läks, värava lukust lahti keeras ja jälle lukustas.//

Huh... Värav sai ikka lukku... Oh seda hommikust kargust! Et Issand ikka selliseid hetki meile saadab... Aga Huhuu puur? Lukk, lukk, lukk, lukk, lukk... Vist ikka sai lukku. Vaene loom! Niipalju kannatusi, niipalju piina. Ja kõik sellepärast, et ta ei oska rääkida. Millist meelehärmi see küll inimkonnale valmistab...

Info, info, info! Peamiselt sellest maailm koosnebki. Kommunikatsioonist. Nähtavast, tajutavast kommunikatsioonist. Kuuldavast eelkõige, verbaalsest. kust küll tuli äkitselt see grandioosne infoühiskond? Kõiges peab valitsema selgus. Ei mingit müstikat, ei mingit kahetimõistetamist. Igale asjale peab leiduma seletus. Mitte miski ei tohi tähendusväljast eemale jääda.

Aga loomad? Nad klähvivad, uluvad, niuksuvad, piuksuvad, hauguvad, korisevad, kähisevad, siristavad, urisevad, rögisevad, möirgavad... Aga ei ühtki kõikvõimsale inimmõistusele arusaadavat sõna. Seda ei suuda inimkond taluda. Kes nad omast arust on, need loomad? Istuvad, vaatavad ja vaikivad. Nad elaksid nagu omas maailmas. Maailmas, mille mõistmiseks meie iial suutelised pole. Ei teadvuses ega alateadvuses. Jah... Nii ta on... Ei mõista inimkond seda. Oeh! Vaesed olendid...