“Popi ja Huhuu” analüüs Barthesi meetodite järgi

Kristjan Jaak Kangur

Valisin analüüsiks Friedebert Tuglase novelli “Popi ja Huhuu” ning püüan seda lahata Roland Barthesi tekstuaalanalüüsi abil. Barthes kasutas viimast oma teoses “S/Z”, mis märkis ühtlasi dekonstruktivistliku kriitika esmakordset avaldumist. Tuglase tekst tundub taolise käsitluse jaoks olevat piisavalt mitmetähenduslik, kuid see omakorda tähendab, et seal esineb hulgaliselt koodide kokkulangemisi ning nende eristamine on raske ja paljuski ka subjektiivne. Samas on ka Barthes ise märkinud – nimetades seda difuussuseks ehk läbipõimituseks –, et konnotatiivne tähendus võib omada mitut märki ja märk jällegi mitut konnotatiivset tähendust.

Tuglase teksti puhul ei tundu vähemasti mulle otstarbekas hakata teksti algosadeks harutama, kuivõrd ka Barthesi eesmärgiks oli eeskätt tungida mõtte formeerimise sisemusse ja selgitada, mil moel teksti vastu võetakse, mitte aga kirjeldada pelgalt teksti struktuuri. Järgnev analüüs on seega kirja pandud eeldusel, et lugeja on algtekstiga tuttav. Barthes nimetab viit koodi, mis edastavad tähenduslikkust ning esinevad leksiates ehk teksti esitavates lõikudes:

prohereetiline e tegevuse kood

1. hermeneutiline e mõistatuse kood (tõe otsimine)
2. kultuuriline e referentsiaalne e. teadmiste kood (nt kronoloogiline, retooriline, teaduslik)
3. kommunikatsiooni e seemiline kood
4. sümboolne kood

Ehkki Barthes märgib, et enamasti ei saa koodide põimumise tõttu lugemisel üht koodi teisele eelistada, võib “Popi ja Huhuu” puhul siiski märgata mõne koodi domineerimist. Nii valitseb mõistatusi ja tõe avastamist hõlmav hermeneutiline kood jutustuse peamist intriigi – kus on Isand. See väljendub eeskätt Popi korduvate küsimuste kaudu, nt:

“Vahest on isand tagatoas, magab või istub laua juures ja on vait?”

“Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? /.../ Kus ta on?”

“Kus oli Isand nüüd? /.../ Kuhu on ta läinud? Kuhu on ta jäänud? Kas ta tuleb?” jne.

Samuti väljendub hermeneutilise koodi kaudu Huhuu asumine Isanda positsioonile:

“Kus oli Huhuu? Oli see Huhuu, kes istus baldahhiini all, kollane kuub seljas ja punane müts peas?”

või

“Kuid ometi oli Huhuu nii Isanda sarnane: ta kõndis kahel jalal ja tal olid sõrmed. Kes ta oli? Kas mõni teine isand? Üks kuri ja tige isand, keda peab kinni pidama?”

Samas võib pea kõiki eeltoodud näiteid võtta ka kui prohereetilist koodi, kuna sama küsimuse juurde tullakse korduvalt tagasi, seega tegevus jätkub. Mõnele küsimustele saab lugeja vastuse: “Isand aga ei tulnud, ei tulnud iialgi enam.” Sellest järeldusest tõukuvad aga uued küsimused, nt:

“Millal oli ta näinud Head Isandat? /.../ Oli see täna, eile, kuude või aastate eest?”

Läbi isanda kui tähistaja näeme avaldumas teksti süstemaatiliselt läbivaid näiteid sümboolsest koodist: esialgu kirjeldab autor isandat, siis isand kaob ja Popi muudkui ootab teda; kui ta jõuab äratundmisele, et isandat enam ei tulegi, võtab Huhuu aegamööda isanda rolli Popi mõtteis üle ning isanda kujutis ähmastub järk-järgult. Olgu siinkohal toodud mõningad iseloomulikumad näited sümboolse koodi esinemisest:

“Sest unistusis oli Isand talle alati hea ja Huhuule kuri, ning söögist ei tulnud iial puudu.”

“Ta nuusutas Isanda argikuube ja ta öömütsi ning liputas neile hända. Nad meenutasid talle nõnda Isandat, et ta silmis sulgedes teda lõhna järgi nägi.”

“Ta [Huhuu] oli kahtlemata halb. Mitte muidu poleks Isand teda puuris pidanud.”

viimaks aga:

“Ta vahetas ära mõlemad Isandad. Õieti sulasid nende olemused ühte. Need olid ainult sama isiku kaks poolt.”

Samuti avaldub isanda kuju kaudu teadmise kood, seda enamasti opositsioonide toel:

“Või kas polnud ta näinud teisi isandaid! /.../ Aga nad kõik olid nii tigedad, et Isand ta nende pärast pidi ahelas hoidma.”

või

“Siin oli isandaid, kes ometi polnud isandad. /.../ Nende olemus oli niisama tühine ja petlik kui unenägudes. /.../ Kõik viirastused olid oma paigul, kõik unenäolised isandad naeratasid seintel, aga tõeline Isand polnud siin.”

Kultuurikood avaldub koos sümboolse koodiga olukorras, kus Huhuu Isanda rõivaid selga proovib:

“Ta tuli vahel rüütli mustas sametkuues /.../”

“Või oli ta vahel kui kometinäitleja /.../”

“Või ta tuli, ehitud kui kuningas laevamudelil /.../” (viimane on nt ühtlasi ka kronoloogiline kood, kuivõrd viitab varasemale tagatoa ja laest rippuva laevamudeli kirjeldusele)

“Siis jälle ilmus ta kui tõusnud surnu /.../”

Ning veel üks näide kronoloogilise ja sümboolse koodi koosesinemisest:

“Säärasena meenutas ta kedagi teist, kes oli samuti õhtuti tule juures istunud, kannu tõstnud, muhelnud ja enesega rääkinud.”

Üks novelli kandvamaid elemente leiab aga väljundi seemilise koodi kaudu, nimelt Popi tunded ja nende transformeerumine. Ehkki mitut puhku väljenduvad need ka prohereetilise koodi kaudu:

“Siis hakkas Popil ta järele igav.”

“Ja Popil hakkas temast hale.”,

on ülekaalus siiski viitav, mitte otsesõnu nimetav seemiline kood:

“Ta hakkas kärsitult tuba mööda edasi-tagasi jooksma, ühtesoodu nuuksudes, nagu üksijäänud laps.” (nukrus)

“Köögi laud hoovas lõhnu, mis panid Popi sõõrmed ägedalt liikuma ja südame kloppima.” (erutus)

“Ta südant pigistas valu ja mingi hirmus aimus.” (mure)

“Popi vajus uluva kerana astjakirstu alla.” (hirm)

Niisiis pakub Tuglase novell tõepoolest suurel hulgal võimalusi vaadelda, kuidas erinevad tähenduslikud koodid omavahel põimuvad. Et minu jaoks oli see esimene kord Barthesi analüüsimeetodeid kasutada, ei pruugi antud tõlgendus olla sajaprotsendiliselt toimiv. Kuid kindlasti oli tegu huvitava kogemusega, mis aitab mul loodetavasti edaspidistegi lugemiskogemuste puhul edukamalt tabada lausete mitmetähenduslikkust.