Claude Levi-Strauss avab Huhuu müüdi tagamaid

Mart Aru

Friedebert Tuglase poolt aastal 1914 kirjutatud novellis „Popi ja Huhuu” on täiesti teenimatult kirjeldatud sündmuste käiku ühepoolselt, andmata sõnaõigust selle draama tõelisele kannatajale. Tegelasele, kelle õlul lasub tegelik tegevuse raskus ja koorem. Sõna saab targutav kõrvalseisja, kellele mitugi olulist fakti teadmata. Seda küll tõesti mitte tänu tema enda ignorantsusele, vaid tekkinud infosulule, ning nigelale suhtlusoskusele. Liiga kaua on kestnud selline ebaõiglus suure eesti kirjanduse ühes võtmetekstis. Nüüd saab see lahendatud tänu surematule klassikule Claude Levi-Straussile. Sõna on suurmeistril.

Et saaksime mõista tekstis aset leidvaid sündmusi, on meil vaja kõigepealt informatsiooni, mis puudutab aega enne Isanda lahkumist. Kuidas Huhuu üleüldse satub kokku teiste tegelastega ja mis sunnib teda hiljem käituma just nii, nagu ta seda teeb.

Isand ja Huhuu kohtuvad esimest korda Rio de Janeiro turul umbes aasta enne tekstis märgitud aega. Isand kui pidevalt kodust eemal olev inimene, ei ole võimeline ühe koha peal kaua istuma. Selleks vajab ta enda majas hulgaliselt esemeid, mis meenutaksid talle kohti, kus aastate jooksul käidud. Nii on ta pidevalt kinni ringis, kus ta ei suuda kodus olla, kuna suveniirid meenutavad talle kaugeid seiklusi, ja seiklused pakuvad rahuldust vaid siis, kui neist on võimalik tükike koju kaasa viia. Nii märkab ta esimest korda Huhuud. Levinud on ekslik arvamus, et Huhuu puhul on tegemist ahviga. Nii see ei ole. Algselt oli ta mõeldud kohaliku eksootilise hõimu pärismaalasena. Hiljem see fakt muutub, tingituna poliitilise korrektsuse nõudest. Et aga saavutada võimalikult tõest tulemust, lähtun mina algsest variandist. Ja ma tean, et oma südames oleks autor mulle tänulik. Niisiis on Huhuu puhul tegemist ühe vähetuntud hõimu liikmega, kes elasid enne valgete poolt hävitamist Brasiilia lääne osas. Siit ka hilisem Popi tõdemus, et Huhuu meenutab talle peaaegu 100 protsendiliselt Isandat, mis aja möödudes sai veendumuseks, et Huhuu ja Isand ongi üks ja see sama. Isanda huvi Huhuu vastu on suur ja ta otsustab ta ära osta. Kuna mees, kes Huhuud müüb, on ka mees, kes ta sünnikohast röövis, siis näeb Huhuu Isandas kohe iseenda vabastajat. Lähtudes põhimõttest, et igal pool on parem kui seal, järgneb ta suhteliselt kergesti oma uuele peremehele. Ka hiljem on Isand Huhuule hea sümboliks, kellelt ta õpib kõige rohkem. Vastukaaluks sellele on Huhuu peas kõige halva sümboliks õhkkond, mis oli turul, kus tal tuli veeta oma elu ebameeldivam aeg, ja kuhu ta oli toodud vägisi. Siit on ka kerge välja lugeda, miks ta hiljem asub tegema põhjalikke ümberkorraldusi Isanda majas, mis oma olemuselt meenutab suurt eksootilist turgu. Nii asendab ta paljud turgu meenutavad esemed nagu riidekraam ja muu selline kola, lihtsate ja vaikset külaelu meenutavate elementidega nagu halud ja telliskivid. Patjade asemel eelistab ta magada õlgedel ja vett toob tuppa kapaga, nii selgelt imiteerides oma eluolu enne röövimist.

See vastuolulisus Huhuu käitumises, kus ühel hetkel imiteerib ta oma Isanda varasemaid tegevusi, ja teisel käitub risti vastupidi, ei jää märkamata ka Popil, kes hiljem tõdeb, et nende kahe olemused sulasid äravahetamiseni kokku, olles ometi ühe isiku kaks poolt. Nii saab teoks, et kõiges, mis Huhuule varem kogenematu, imiteerib ta Isanda käitumist. Samas säilitab ta peamised käitumismallid oma varasemast elust, ometi neid teatud määral kombineerides. Võime analüüsida käitumismudelite uudsust, või siis teisel juhul erinevust, lubab meil eeldada loogilise mõtlemise eksisteerimist. Nii ei suudagi ma aru saada neist inimestest seal komisjonides, kelle survel kunagi Tuglas Huhuu ahviks ümber kirjutas. On täiesti arusaadav, et Huhuu lihtsalt ei imiteeri, vaid analüütilise mõtteprotsessi tulemusel võtab vastu kaalutletud otsuseid ja käitub neile vastavalt.

Siin on sobiv jätkata lugu kangelaste kohtumisest. Nimelt sai kõige suuremaks mõjutajaks Huhuu hilisemas käitumises pikk laevareis Lõuna-Ameerikast tagasi Euroopasse. Selle aja sees nägi ja õppis ta enim uut. Alustades või faktist, miks Huhuu hiljem majas peremeheks saades, hakkas väljuma aknast, mitte uksest. Nimelt oli ta algselt pärit kohast, mis asetses suure veekogu ääres. On täiesti loomulik, et kodust kaugel olles meenutavad kodukohale sarnased asjad meile tihti seda sooja tunnet. Suur hulk vett on aga kõikjal suhteliselt sarnane. Nii tekkiski Huhuul merel olles ja kõike seda vett nähes assotsiatsioon koduga. Tema puur asus aga kajutis akna juures. Nimelt ei ole Isand vaene madrus, nagu tekstist võib mulje jääda. Ka see on hilisem muudatus, mille põhjuseks oli tol hetkel ühiskonnas valitsenud sotsiaalne kriis. Algses variandis on Isand rikas ja tuntud kapten. Nii asetseb siis Huhuu puur kapteni kajutis vaatega laiale ookeanile. Aken on esimene ja ainus võimalus põgeneda suletud ruumi rusuvusest. Ust kasutavad teised kapteni sarnased olendid, ehk siis Huhuu vangis hoidja kaasosalised. Aken on aga valveta, kõige lähemal, aga ometi käeulatusest väljas. Nii kinnitub Huhuu teadvusesse aken kui põgenemise võimalus, mida peremeheks olles on ka võimalik kasutada, ja uks kui vahend, mida kasutavad sisenemiseks ja väljumiseks halvad.

Kui see veider käitumise mudel on tingitud pikaajalisest allasurutusest, siis ometi ei ole see kõige suuremat mõju avaldanud seik. Kõigile on teada, et meremehed viibivad merel kuid, ning seda pidevalt ühes ja samas enamasti vaid meesterahvastest koosnevas seltskonnas. On ka teada tuntud fakt, et nad tarvitavad sellest tekkiva stressi mahasurumiseks ohtralt alkoholi, mis tihtipeale viib välja situatsioonidesse, mis normaalses seisundis ei tule kõne allagi. Seda kõike räägin ma eesmärgil, et lugejat ette valmistada allpool kirjeldatavateks sündmusteks. Need Isanda tegemised jätsid sügava jälje Huhuu teadvusesse ning ajendasid teda vastavalt käituma juba Tuglase poolt kirja pandus.

Isand oli terve reisi jooksul pidevalt halvas tujus, seda küll Huhuule mõistmatutel asjaoludel, kuid ta tajus selget frustratsiooni. Õhtuti peale söögi serveerimist, no tegelikult juba ka söömise ajal, jõi Isand kõvasti. Huhuu, kes oli pärit tsivilisatsioonist, mis ei tunne alkoholi (nad eelistavad taimse päritoluga narkootilisi aineid), ei olnud võimeline aru saama, millega on tegemist. Ometi märkas ta, et sellel värvilist vett meenutaval vedelikul oli Isandale omapärane mõju. Kohe peale joomist sundis see mehe nägu krimpsutama ning tegi ta hetkeks vihasemaks kui ta oli enne. Mõne aja möödudes asendus see aga uimase rahulikkusega, mis meenutas Huhuule kodukülas peale lehtedest keedetud tee joomist tekkivat mõnusat rahu tunnet. Pole siis ime, et ta hakkas selle vedeliku manustamist samastama joovastuse tunde esilekutsumisega. Olles aga suletud puuri ning võimetu vedelikku maitsma, jäädvustus vedelik talle mällu oma tugeva lõhnaga. Samas nägi ta ka seda, milline nägi välja Isand järgmisel hommikul. Omamata aga kogemusi alkoholiga, ei olnud ta võimeline seostama eelmisel õhtul Isandat joovastanud vedelikku ning tema nigelat väljanägemist hommikul. Vastupidi, vedeliku võluvägi sai tema jaoks isegi suuremat kinnitust, nähes kuidas kapten ennast pärast joomist taas paremini tunda hakkas. Nii ei ole raske seletada, miks Huhuu hiljem majas peremeheks saades jooma hakkas. Ta oli siiski veel võõras keskkonnas ja põgenemine oli võimatu, ehk siis situatsioon vägagi sarnane sellele, mis valitses laeval. Peale selle oli ta kaotanud ka sideme ainukese tuttava olendiga. Nii otsis ta lohutust samal moel nagu oli seda näinud Isandat tegevat. Alkoholi oli ta võimeline ära tundma lõhnast, fakt, mis on tekstis spetsiaalselt välja toodud. Nii ei ole Huhuu arutu alkoholi tarbimine suvaline asjade kokkusattumus, vaid kaalutletud jäljendamine. Võõras situatsioonis võõra harjumusega kokku puutudes, on imiteerimine kõige loogilisem käik. Taaskord märk loogilisest mõtlemisest. Sellist käitumist on täheldatud kõikjal üle maailma, kus algelised kultuurid on ootamatult ja liiga kiiresti kaasatud valge inimese maailma. Alkohol uputab ebakindluse, seejuures hävitades vana kultuuri. Sama võib näha ka novelli lõpus, kus Huhuu oma rumalusest ja võimetusest kohaneda, hävitab iseenda.

Seletamata on veel ilmselt Huhuu kõige veidrama käitumise tagamaad. Nimelt, miks on ta, ise olles pärit troopilisest kliimast, kus sellele eriti tähelepanu ei pöörata, meeletult sisse võetud riietest. Lisaks meeste rõivastele huvitavad teda ka naiste riided. Murrab selle üle ju ka pead Popi, kui ta päevade kaupa jälgib peegli ees üha uuesti ja uuesti riietuvat uut isandat näeb. Taaskord peame tagasi minema selle pika laevareisi juurde. Juba varem olen kirjutanud, et neil esimestel nädalatel, kui nad olid teel tagasi Euroopasse, oli Isand Huhuule peaaegu et jumaluse staatuses. Seda siis tänu Isanda rollile kui vabastaja algsete röövijate käest. Nii said Isanda kõik teod jumaliku oreooliga ümbritsetud ja hiljem ka järele tehtud. Taaskord on kahjuks jälle ka mängus alkohol. Nimelt, mõnikord kui Isand oli eriti kurvas tujus ja selle peletamise eesmärgil tarbinud liiga ohtrasti alkoholi, meeldis talle mõnikord end naiste rõivastesse riietada. Ta lasi oma kajutisse tuua valitud palu võõrastelt turgudelt muretsetud kaupadest ja asus siis kergelt taarudes neid selga proovima. Selle vahepeal jõi ta pidevalt juurde, vaatas pikalt ja süvenenult peeglisse ja vahel ka aknast välja. Need olid ka ainsad korrad, mil ta Huhuud leebemal toonil kõnetas. Kuigi Huhuu ei mõistnud, mida Isand talle tahtis öelda, meeldis talle see kergelt kurb, aga ometi soe toon mehe hääles. Ta oli tõeline jumal. Võimeline muutma nii kuju, kui ka enda olemust. Hiljem vangistuse jätkudes muidugi jumaluse staatus kadus, aga nende nädalate mõju mängis suurt rolli. Nii asus Huhuu peale puurist vabanemist ja isu kustutamist teise asjana riidekuhja kallale. Nagu tema vabastanud jumalus, ei püsinud ka tema ühes vormis, vaid oli pidevas muutumises. Sellega ka taasetendades oma vabanemist. Varemalt oli see olnud röövijate, nüüd ahistava puuri käest. Selline käitumine on väga oluline just primitiivsemate kultuuride jaoks, kus võtmesündmustega kaasneb alati mõni rituaal.

Usun, et olen suutnud lugeja jaoks lahti seletada selle jutustuse peamiste tegevussuundade motiivid. Ja seda just Huhuu seisukohast. Nagu näha ei ole tema puhul hetke ajendi mõjul tegutseva primaadiga, vaid külmalt kaalutleva, loogiliselt mõtleva isendiga. Tõesti, paljus on ta mõjutatud Isandast, aga seda on kerge seletada võõra keskkonna frustreerivast mõjust tuleneva pingega, mis viib seisundisse, kus oleme vastuvõtlikumad ja haavatamad. Huhuu traagika on suur.