Lacan, Popi ja Huhuu
Andres Kurismaa
Popi diskursus: Isand kui lisanauding ja jäik nimetaja
„Palju tänavaid, palju maju ja isandaid.
Kuid ükski pole nii hea kui see maja ja see isand.“
Popi
Isand on Popile korraga jäik nimetaja ja objekt a – vastavalt punkt (point de capiton), mille ümber on struktureeritud sümboolne kord ja tühimik selles punktis. Tähistusahelad keerduvad ümber Isanda ja ankurduvad tema keskpunkti, mis annab neile (ülema) tähistatava, ning toimivad kanalite võrgustikuna ihale, mis suubub selle keskpunkti kaudu Sümboolse korra tasandilt Reaalse tasandile oma kättesaamatut objekti – lisanaudingut ehk objekt a-d – otsima. Täpsemalt pole objekt a Reaalse omadus, vaid see osa tema algsest iseendaga identsest jagamatusest, mis läbi sümbolisatsiooni struktureeriva sõela tõmmatuna ei fragmenteeru ebatäielikuks identiteediks ($) ning jääb selle korrale kättesaamatuks – Reaalse ülejääk, milleni sümbolisatsioon ei küündi kuid mille järgi see jääb alati haarama – väljapoole ennast – Teisest.
Suutmatus liita olemist tervikusse märgib Sümboolse korra kastreeritust, igavest ilmaolekut Reaalse „õndsusest“ (jouissance) ning iha otsingut selle tühimiku täitmiseks kõigis jagunenud olemise registrites – Reaalses, Kujutlevas ja Sümboolses – sisalduva Teise ilmingute abil. Ilmaolek on iha Teise järgi ja iha tema iha järgi, mis vastavad Popi diskursuse passiiv-anakliitilistele (iha omada) ja passiiv-nartsissistlikele joontele (iha olla).
Esimene leiab selge väljenduse loo algul toodud kirjelduses Popi ja Isanda suhtest:
„Popi sirutas ta [Isanda] käe all /…/ kui hea oli ometi Isand /…/ Miks peaks ta [Isand] ometi tema [Huhuu] juurde minema! mõtles Popi kadedalt ja jooksis Isanda kõrval, kõik aeg hända liputades.“
Siin on lisaks sõltuvuslikule suhtele Isandaga, kelle poolehoidu ta püüab võita, vihjatud ka põhjusele, miks Popi nii käitub – tal on hirm kaotada midagi, mis talle endale tähenduse annab. Selle Isandata-jäämise hirmu primaarsus on Popi diskursuses sügavalt juurdunud ja leiab ka hiljem kinnitust („Ta [Popi] oleks tahtnud, et ta [Isand] oleks tulnud ja teda kas või löönud, kui ta aga ainult ei oleks pidanud üksi olema.“). Popil puudub „eraldivõetuna“ piisav tähendus iseeneses. Ta on nii tugevalt kasvanud Isanda fallilise sümboolse korra sisse, et ainult selle (esindaja ehk Isanda „sääre“) külge kinnitununa leiab tema eksistents mõeldava tähenduse. Seetõttu ei taha ta kujutada ette ka olukorda, kus see võiks olla teisiti. („Tundus vana naha ja mööbli lõhna. Aga peale selle tundus veel kõikjal Isanda sõbralik mälestus.“). Passiv-anakliitilise fantaasia väljendus ongi Popi arusaam, et priviligeeritud koht olla ainsana Isanda hoolitsuse ja tähelepanu keskmes kuulub just ja ainult talle. See on aga lähedalt seotud järgmise sümptomaatilse tekstilõiguga:
„Kuis oli ta nii hea Isanda saanud? mõtles ta [Popi]. Ta oli ise hea, sellepärast oli tal nii hea Isand. Ta oli selle teeninud. Tigedail tänavakoertel on ka tigedad tänavaisandad.“
Küsimus pole enam lihtsalt Isanda tunnustuses, vaid Popi õiguses olla selle vääriline. Passiiv-nartsissistlikule fantaasiale tunnuslikult, mis on fantaasia Teise armastuse objektiks olemisest, kujutab Popi siin ette ennast kehastavat omadusi, mis täidavad Teise tühimiku. Sedasorti ettekujutus enda väärtuslikkusest Teise silmis leiab oma peegelpildi puhtalt Sümboolse Teise poolt tingitud hinnangus kolmandasse osapoolde:
„Ta [Huhuu] oli kahtlemata halb. Mitte muidu poleks Isand teda puuris pidanud./../ See oli talle paras, et ta puuris oli.“
„Unistusis oli Isand talle alati hea ja Huhuule kuri.“
Ilmub nähtavale passiiv-nartsissistliku fantaasia varjukülg, mis seisneb võimetuses armastust ja tähelepanu osutava Sümboolse Teise otsuseid ja seisukohti kriitiliselt hinnata, kuna sellega kaasneks risk kaotada oma soe koht tema valitsuse all. Armastus ja tunnustus ongi aga Lacani järgi iha algne objekt. Et need on vahendatud Kujutleva ja Sümboolse korra poolt, mille kehtestatud holarhias toimivad iha ja identifikatsiooni kanalleerivad metonüümilised ja metafoorilised tähistusahelad, on Teise iha ihalejal tarvilik asetuda ühe lülina nende keerukasse võrgustikku; seda soovitavalt viisil, mis võimaldab kõige otsesemat seonduda/samastuda Teise teatud ülemate tähistajatega, mis hoiavad tema identiteeti. Ühiste tähistajate abil välditakse diskursuste opositsiooni ning luuakse nende liit. Seega Teise armastuse võitmiseks ja säilitamiseks ei või Popi kahtluse alla seada tähistajaid, mis on osaks Sümboolse Teise korrast – siia ei kuulu ainult tema raamatud ja töö-asjad, vaid ka suhtumine Huhuusse. Popi paljundab neid kõiki südamliku truuduse ja alandlikkusega.
See vastuoludeta pilt varjab vahest siiski üht sügavamat dissonantsi, mille olemasolust annab märku alumiste lausete vaheline pinge:
„Ja ta leppis uue Isandaga. Ta oli harjunud kedagi kartma ja austama.“
„Ta lähenes talle öösiti ja hommikuti nagu endiselegi Isandale, et oma haletsust ja kaastunnet avaldada.“
Viimane kommentaar osutab (tõenäoliselt alateadlikule) äratundmisele Popis, et mõlemad Isandad olid tegelikult kastreeritud – kuigi nad toitsid Popi passiiv-nartsissistlikku fantaasiat ja täitsid ta olemasolu tähendusega, oli nende esindatud sümboolne kord nad mõlemad ära lõiganud jouissance’st. Kumbki polnud selle eest pääsenud.
Huhuu revolutsiooniline diskursus: anarhia on korra(ks) ema
„Mida te revolutsionääridena ihkate, on Isand.
Te leiate ta.“
Jaques Lacan
Isa(nda) nimi kui Sümboolne Teine kehtestab ja kehastab Huhuule traumaatilise iseloomuga (olu)korda. Tema positsiooni Sümboolses annab piltlikult edasi asend füüsilises puuris, mis ei tunnista Huhuu õigust proovida määratleda end sealt väljaspool. Nõnda ahistatuna näib aga puuri ja korra vaheline seos ümber pööratuna – ta pole puuris mitte Sümboolse korra tõttu, vaid Sümboolne kord valitseb Huhuud ainult seetõttu, et ta on puuri suletud. Teispool selle piiri kehtib aga absoluutne mõnuprintsiip ja lõputu jouissance. Nii pole üllatav kogu Huhuus represseeritud objekt a-ga seotud kujutluste masinavärgi äge vallandumine koos puuri uksega, kui see tõotab naasmist Reaalsesse ja annab viimaks võimaluse mässata patriarhaalselt jäiga nimetaja ümber struktureeritud korra vastu. Esmapilgul näib ka Oidipuse kompleks väljenduvat siin ruumiliselt pahupidi – pääsemine Isa(nda) nimest ja ühinemine emaga toimub puurist (üsast) väljumise kaudu – kuid tegelikult on puur hoopis fallistiline metafoor, millest Huhuu püüab väljapoole asetuda.
Tema edasine tegevus on mõistetav sama kahetähenduslikkusena, mis püüab korraga anduda kehatu objekt a piiramatu naudingu lubadusele ning samas hävitada Sümboolse korra manifesteerunud meeldetuletused, kuhu hulka ta arvab ka Popi. Kumbki motiiv näin esmalt õnnestuvat:
„Tal [Huhuul] oli peaaegu iga päev ise–ülikond. Ta avas kapid ja pööras kirstud pahupidi ning ajas enesele selga, mis meeldis. Tundide kaupa ehtis ta end peegli ees nagu laps mängides./.../ Ta oli õnnelik ja rõõmus kui laps. Neil silmapilgel oli ta leplik, ja Popi võis kartmatult põrandal söögijäänuseid nuuskida. Huhuu ei lasknud siis end millestki segada.“
Pärast hoogsat algust hakkab aga Huhuule ilmnema ettevõtmise paradoksaalne iseloom – tema vasak käsi teab liialt hästi, mida teeb parem. Katsed leida rahuldust Reaalses tõukuvad ilmaolekust Sümboolses, ning mäss vaid väljendab neid lahutavat tühimikku. See on põhjatu kuristik tähistaja ja tähistatava vahel, mida Huhuu üritab täita, leides selleks üksnes tähistajaid. Justkui püüdes end oma trakse pidi üles vinnata, kasutab ta kõikvõimalikke vahendeid ületamaks vahendatuse lõhet; ning alati jääb objekt a ja tema vahele veel midagi – mis ei ole puur.
Kui esialgu võis taoline mõistmine olla ähmane ja alateadlik, siis edaspidi surus Huhuu selle maha kartes silmitsi seista selle järeldustega. Tema ebatavaliselt vägivaldne käitumine Popi suhtes on seletatav (kes on metonüümiliselt seotud Isa(nda) nimega justkui lõim Sümboolse korra kangas) kui kompensatsiooni-mehhanism tegelikule jouissance’i –suutmatusele, kibestumusele pärast nurjunud ühinemiskatseid Reaalsega. :
„Kõige hirmsam oli ta [Huhuu] aga õhtupoolikuil, kui mängust väsis. Siis hakkas ta Popit piinama, ja tema tigedusel polnud piiri. Ta kihutas teda tuba mööda taga, pildus köögiriistadega ning torkas mööbli alt raudoradega välja. Ta lõi talle kepiga pähe, kallas vedelikke kaela ja pistis ta kõrvad täis aukusid.“
Viimased laused on iseäranis täis pikitud fallistilise tühimiku kompenseerimist reetvaid ekspansiivseid ja demonstratiivseid tegevusi/kujundeid, mis iga hinna eest püüavad maskeerida oma võrsumist fundamentaalse impotentsuse taimelavalt. Iga jõu tõendus muutub ennast eitavaks funktsiooniks – negatiivseks kinnituseks oma võimetusest midagi teha (Žižek) – mis toimib kriitilise punktina Huhuu teadvuses. See ei suuda enam peita oma positsiooni võimatust (võimetust). Talumatust olukorrast lunastab väljapääsu vaid aus ülestunnistus, et patriarhaalne nimetaja on osutunud oodatust kangekaelsemaks vastaseks – kuid ühes sellega on andeks antud ka kadunud Isandale. Nimelt tajub Huhuu, et viimane polnud Sümboolse korra tegelik autor, pigem vaid üks laiema paratamatuse esindaja; paratamatuse, mida Huhuugi nüüd tundma on õppinud. Algab nende samastumine Sümboolse korra kastreeritud ohvritena, mis väljendub kõige ilmekamalt muutuses Huhuu ja Popi vastastikuses suhtes – ta võtab viimase diskursuses üle vana Isanda kadumisega vabanenud koha.
Me mäletame Popi ahistatust ja segadusse aetust, kui Huhuu esmalt Isanda atribuutikaga metonüümilisse vahekorda astus:
„Purpurist baldahhiini all Isanda voodil istus Huhuu, Isanda öökuub seljas ja öömüts peas, kuue kaelus üle kõrvade tõmmatud, ning magas. Popi vaatas teda mõne silmapilgu liikumata, koon voodi poole tõstetud. Siis taganes ta tasakesi jälle voodi alla ja roomas värisedes kaugemasse nurka. Tema väikesed ajud olid segi minemas. Mingi uni, mingi jamps sündis ta ümber/.../“
Ning järk–järgulist kohanemist uue olukorraga:
„Ja nii nagu ta oli imestlenud kord endise isanda tarkust, headust ja ilu, nii imestles ta nüüd uue Isanda kurjust, tujukust ja inetust. Peaaegu kõik tegu uus Isand vastuoksa, võrreldes endisega, kuid ometi peitus selleski salatud tarkus ning saavutamatu osavus.“
„Ta vahetas ära mõlemad Isandad. Õieti sulasid nende olemused ühte. Need olid ainult sama isiku kaks poolt.“
Toodud lõikudes pole tegu nime vahetamisega, vaid üleminekuga „Huhuu“ nimelt „Isand“ nimetusele – nime puudumisele. See viitab võimalusele, et paralleelselt Teise teatud idiosünkraatiliste tähistajatega (või nende all, kuna see on tihti alateadlik) säilib ka potentsiaal anonüümsusel kui asendatavusel ja puhtal funktsionaalsusel põhinevaks suhteks. „Isanda“ puhul pole esmatähtis unikaalsus, „essentsialistlik“ omapära ega „väikesed veidrused“, mis ta „omaks“ teevad („Nii meeldis ta [Huhuu] Popile. Säärasena tuletas ta meelde kedagi teist, kes samuti oli õhtuti tule juures istunud, kannu tõstnud, muhelenud ja enesega rääkinud.“), vaid tema funktsioon diskursuse struktuuris. Kui see on ootusekohaselt täidetud, „küll siis armastus ka tuleb“. (Meenutame siinkohal Popi tsitaati töö esimese osa alguses...)
Pidades seega silmas ühel poolt diskursuse funktsionaalset (anonüümset, muutujast tingimatut) struktuuri, ja teiselt poolt selles positsioneeruvaid konkreetseid (ainulaadseid, struktuuri tingivaid) muutujaid/tähistajaid, võib tinglikult püüda määratleda, kas subjekt toimib pigem diskursuse funktsioonina või vastupidi. Võrdeliselt tähistajate asendatavusega võib struktuuri nimetada jäigaks ning subjekti selle funktsiooniks; kuivõrd aga tähistajad on ainulaadsed ning toimivad struktuuri tinigvate ja „koos hoidvate“ elementidena, on õigustatud vaadelda diskursust nende funktsioonina. Antud definitsioonist lähtudes ning vastavalt Isanda positsiooni säilimisele Popi diskursuses vaatamata selle hõivaja lahkumisele, on põhjust tõlgendada Tuglase novelli kui strukturalistliku psühhoanalüüsi mõningaid seisukohti ennetava ning oma aja kohta (1914) hirmsat pihtimust sisaldava tööna.
Märkus: Viimased mõttearendused on iseäranis lõdvalt seotud kõigega, mida tean Lacani olevat ütelnud; kuid ka töös leiduvad otsesemad rakendused tema teooriast ning mõistestikust ei pruugi nende olemust adekvaatselt kajastada.
Kasutatud kirjandus:
- M. Bracher „Lacan, Discourse & Social Change – a Psychoanalytic Perspective“
- F. Tuglas „Popi ja Huhuu“
- S. Žižek „Ideoloogia ülev objekt“