Mis värvi on armastus ehk härra Pauli kodeeritud armuelu*

Ene Tubelt

Käesolev kirjatöö tegeleb härra Pauli armueluga Mehis Heinsaare “Härra Pauli kroonikatest”. Käsitluse all on armuelu nii härra Pauli kui ka tema armastuse objekti (võimalikust) vaatenurgast, tuginedes Roland Barthes’ile. Kasutatud on nii Barthes’i kodeerimissüsteemi teosest “S/Z” kui ka südameasjade analüüsi “Mütoloogiates” avaldatud “Südametetundjast”. Barthes on “S/Z’s” kasutanud viit koodi:

• empiiriline/prohereetiline/tegevuse;
• hermeneutiline;
• kultuuriline, teadmiste, referentsiaalne, selle rühma näidetena on toodud teaduslik, retooriline, kronoloogiline kood;
• seemid;
• sümboolne.

Koodide otsimisel olen teadlikult jätnud märkimata seemid, kuna härra Pauli elu on nende poolest väga rikas ja kõikide ülesloetlemine osutuks liiga töömahukaks ettevõtmiseks. Tema armastuse objekti ehk tagasihoidliku tütarlapse vaatenurgast saab aga rääkida ainult kui võimalikust ehk hüpoteetilisest, sest neiu mõtteid Heinsaar ei avalikusta, kirjanik jälgib olukorda läbi härra Pauli silmade.

Enne härra Pauli armuelu juurde asumist pean vajalikuks teda ennast veidike kirjeldada. Härra Pauli näol on tegemist omapärase isiksusega, kelle vanus on üsna ebamäärane, kuid paistab, et ta on jõudnud vähemasti nooremasse keskikka. Seega on tal vanust vastavalt mu spekulatsioonile üle neljakümne aasta ning ta on kõrgesti haritud meesterahvas. Hariduse omandas ta Teadmatuse Akadeemias, kuhu ta astus viieaastaselt ning tema õpingud vältasid üle kolmekümne aasta. Härra Paul töötab majavalitsuses ning elab Tartus Karlova linnaosas (tõenäoliselt Tähe tänaval).

Härra Paulil on mõned head sõbrad, kellel ta aegajalt külas tavatseb käia. Muuhulgas sõbrustab ta ka punapäise tütarlapsega Kuu tänavalt, kellele kangesti meeldib hüppenööriga hüpata. Hoolimata naissoost tuttavate olemasolust on härra Pauli armuelu aga üsnagi kidur — on teada kaks juhtumit tema armumistest, kusjuures nende vahele mahub tervelt kolmkümmend aastat.

 

Härra Paul

Viimane — elu armastus — tuli härra Pauli juurde kohvikus, kus ta vastavalt tegevuse koodile istus ja ajalehte luges. Kultuurilise koodi arvele kirjutaksin asjaolu, et ta ajalehte süvenenult jättis märkamata siseneva tütarlapse. Härra Pauli kui (vanema) meesterahva puhul on ju üsna stereotüüpselt loomulik, et ta kohvikus aknast välja vaatamise asemel ajalehte loeb ja ümbritsevat tähele ei pane. Kui tema soole lisada ta haritus, tekib veelgi stereotüüpsem komplekt, mida võib nimetada hajameelseks haritlaseks.

Mis jäi märkamata vaimsemal osal härra Paulist, seda nägi tema füüsilisem “mina”. Nii asusidki tegevusse (ehk rakendasid tegevuse koodi) härra Pauli parema käe kaks esimest sõrme, mis jalutasid kohvitassist lillevaasini ja tagasi. Tegevuse koodiga samal ajal võib seda pidada ka sümboolseks, andes märku härra Pauli äsjatekkinud tunnetest tütarlapse vastu. See sümboolne kood andis omakorda tõuke järgmiseks tegevuseks, nimelt tõstis härra Paul lõpuks silmad ajalehelt ning naeratas. Naeratust kui heatahtlikkuse ja positiivselt meelestatuse ilmingut võib pidada ka referentsiaalseks koodiks.

Kuna härra Paul oli nüüdseks teadlik neiu olemasolust ja ka oma tunnetest tema vastu, hakkas tema vasak silm sümboolse koodi kohaselt ärevalt sumisema, andes märku härra Pauli tunntest, ehmatades samas tütarlast ning tütarlapse ehmatusest tingituna ise ehmudes ja tegevuse koodi järgides kinni plaksatas ning vait jäi. Seepeale, tõlgendades tütarlapse ehmatust armuavalduse tagasilükkamisena, rakendas härra Paul referentsiaalset koodi solvumise ja ajalehte süvenemise näol.

Aga armastus ei küsi . Tegemist peaks olema härra Pauli armuelu hermeneutilise koodiga ja sellel ma siinkohal pikemalt ei peatu.

Kuna armastus, kangekaelne nähtus, ei küsinud, vaid jätkas härra Pauli närimist, pidas viimane targemaks tooliga kohad vahetada. Arvestades härra Pauli hariduskäiku Teadmatuse Akadeemias võib sellist armastuse petmise trikki pidada teaduslikuks koodiks. Härra Pauliks kehastunud toolil paistis olevat Paulist endast rohkem emotsionaalset intelligentsust (või sotsiaalseid oskusi), ta suutis tütarlapselt välja võluda naeratuse. Tooli suurem kompetentsus naistega suhtlemises häiris härra Pauli niivõrd, et ta vahetas tooliga kohad tagasi. Toolis konkurendi nägemine ja sellest tingitud häiritus on tõlgendatav armukadedusena ning on seetõttu referentsiaalne kood.

Armastust ja armukadedust on ikka peetud südameasjadeks. Süda on aga naiselik organ, nagu ütleb Barthes. Seetõttu pean vajalikuks uurida natuke ka härra Pauli armastuse objekti, kõnealuse tütarlapse, võimalikku vaatenurka härra Pauli tähelepanu suhtes. Tütarlapse vaatenurk on siiski hüpoteetiline, kuna kirjanik Heinsaar pole tema tundmusi eriti kirjeldanud.

 

Silmapaistmatu tütarlaps

Nagu juba eelnevalt mainitud, sisenes tagasihoidlik tütarlaps kohvikusse, kus luges ajalehte härra Paul. Sisenemisega teostas tütarlaps tegevuse koodi. Tema välimuse kirjeldus kannab endas aga kultuurilist koodi. Tütarlaps on tagasihoidlik, ei paista õigupoolest millegi muuga silma peale tõsiasja, et ta on silmapaistev kaunitar. Heinsaare sõnamäng paistab vihjavat stereotüüpsele käsitlusele ilusatest, aga rumalatest naisterahvastest.

Tütarlaps istus härra Paulist kahe laua võrra edasi, näoga mehe suunas, teostades sellega taas tegevuse koodi. Järgmine informatsioon tütarlapsest sisaldab tema ehmumist härra Pauli armuavalduse peale. Sumisev silm sümpaatia näitamiseks on üsnagi ebatavaline, seega võib tütarlapse ehmatust pidada kultuuriliseks koodiks — harjumatu ja uus, seega võõras, võib tihti hirmutada. Kultuuriline kood ehmumiseks võib peituda ka tütarlapse sotsiaalses taustas, sest Barthes’i järgi jaguneb naiste maailm kolmeks eri staatusega klassiks: neitsiteks (puella), abielunaisteks (conjux) ja vallalisteks, lesknaisteks või truudusetuteks (mulier). Neile vastandub ülejäänud inimkond ehk igasuguste hädade ja ohtude allikas — sugulased (parentes) ja mees (vir), mõlemal on püha õigus naist endale allutada. Kuna Heinsaar määratleb härra Pauli armastuse objekti järjekindlalt tütarlapsena, ei saa see naisterahvas eriti vana olla, ja kuna Barthes ütleb, et naise enda olemuseks on ohustatus kas vanemate või kõige sagedamini mehe poolt, paistab üsnagi mõistetav võibolla veel kogenematu (puella) pelgus ebatavaliste võtetega (sumisev silm) meesterahva (vir) suhtes.

Siis aga teostas härra Paul armastuse petmise triki ja tütarlaps ei peljanudki enam seda meest, härra Pauliks kehastunud tooli. Ka siin on tegemist kultuurilise koodiga. Võib arvata, et tütarlaps tajus alateadlikult härra Pauli tõsisemaid kavatsusi ja see mõjus pelutavalt, kuid tool flirtis niisama, seega tema poolt puudus oht võimalikuks sunduseks ennast siduda.

Pärast tooli ja härra Pauli teistkordset kohavahetust, kui nad olid jälle nemad ise, ei teinud tütarlaps jällegi härra Paulist välja. Ta vaatas hoopis ilmetul kaunitaripilgul aknast välja ning haigutas. Ilmetu kaunitaripilk ning tütarlapse üldine silmatorkamatus, kui tema silmatorkav ilu välja arvata, vihjavad kangesti juba eelpoolmainitud stereotüüpsele kuvandile ilusast, aga rumalast naisterahvast. Seega paistab olevat tegemist kultuurilise koodiga. Stereotüüpsus oleks veelgi rohkem tagatud, kui tütarlaps oleks blond.

 

Armastus

Kuigi tütarlaps tõrjus Heinsaare poolt otseselt avamata motiividel härra Pauli tundeid, sai selgeks, et armastus ei küsi. Nagu ma juba eespool mainisin, peaks armastus olema “Härra Pauli armuelu” hermeneutiline kood — Heinsaar kirjeldab armastuse teket, kulgu ja hääbumist, küll väga lühikese aja jooksul, kuid ülevaatlikult.

Armastuse olemus on läbi aegade olnud inimestele huvipakkuv teema. Härra Paul paistab selles vallas üsna kogenematuna, arvestades tema vägagi ekstsentrilist käitumist ja ebatavalist haridust ning fakti, et enne kõnealust tütarlast armus ta viimati kolmkümmend aastat tagasi. Siiski oli tema armastus kangekaelne, ei hoolinud härra Pauli otsusest niiöelda asi sinnapaika jätta, vaid pures südant ja kasvas, kusjuures see tunne oli peale kangekaelsuse ka magus. Härra Pauli armastuse kulminatsiooni jõudmine kulges etapiviisiliselt: alguses hõõgus see kusagil maos, kerkides seejärel mööda söögitoru aeglaselt kurku, kuni seda sai täis terve suu — nii et härra Paul pidi oma põsed ja silmad täiesti pungi ajama, et armastus temasse kuidagiviisi ära mahuks. Et armastus härra Pauli lõhki ei rebiks (kultuuriline kood, mille järgi armastus teeb haiget), avas ta suu ja öökis lauale suure ja uhke tordi, mis oli tema elu armastuse kulminatsiooniks.

Kuna härra Pauli armastus kulmineerus tordiga, mis oli peen nagu kirikutorn ja kaunistatud maasikate, martsipani ning õhulise glasuurmustriga, tundub tema armastuse saladus peituvat magussöögis — seega, väga klišeelikult, käib meesterahva armastus kõhu kaudu.

Armastus käib kõhu kaudu ja on vähemasti härra Pauli jaoks magusa maitsega. Jääb veel klassikaline küsimus armastuse värvi kohta (mis on ju ometi hermeneutilise koodi osa, kuna ta nii klassikaline on). Armastus on roosa, isegi kui martsipan ja glasuurmuster võiksid mingit muud värvi olla, ei jäta maasikad mingit kahtlust. Siinkohal ei maksa unustada ka asjaolu, et hoolimata heast maitsest on armastus kurnav. Seetõttu jäi härra Paul pärast tordi välja öökimist sinnasamasse kohvikulaua taha magama.

Lõpuks on ikka sedaviisi, nagu ütles Heinsaar: ”Mitte kunagi pole nii, et oleks päris hea”. Üsnagi sümboolne.

 

* Kasutatud materjalid:

• Heinsaar, M 2001. Härra Pauli kroonikad. Loomingu Raamatukogu 31/32
• Barthes, R 2004. Mütoloogiad. Tallinn: Varrak, lk 144-148
• loengukonspekt Roland Barthes (1915-1980), saadaval http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/Roland%20Barthes.htm