Härra Pauli skisoidsus Deleuze’i pilgu läbi

 Laura Paju

Lugedes Mehis Heinsaare „Härra Pauli kroonikaid“, tuli mulle esimesena mõttesse, et tegemist on skisofreeniku päevikuga. Tollel hetkel ei teadnud ma peaaegu midagi Freudi, Lacani ega Deleuze & Guattari vastavatest määratlustest skisofreenia kohta. Olin kuulnud vaid Aleksander Pulveri keskpäevaseid heitusi raadios, kes väitis, et skisofreenik ei tee vahet isikliku ruumi ja asjade (välismaalima) vahel– ruum deformeerub vastavalt isiku soovile just nagu kumm. Skisofreeniku arvates võib teda iga nurga peal mingi oht ähvardada, ta tunneb, et teda pidevalt rünnatakse. Vabandan professofihärra ees, kui tema sõnu meelevaldselt olen tõlgendanud, kuid selline mu teadmistepagas esialgu oli (või teadmiste produktsioon, kui nii võib öelda).

Heinsaar on õigupoolest üks korralik postmodernist, kuna tema romaanis pole õieti midagi käegakatsutavat või püsivat, kõik on alalises ringlemises ja muutumises: alalõpmata rändav ja end erinevalt näitav tuba, äkitselt ilmuvad ja kaduvad episoodilised tegelased ja Härra Pauli korduv unistus olla Christoph Columbus. Deleuze & Guatarri risoomi teooria järgi poleks sellises teoses järske binaarseid, üheselt võetavaid seosetüüpe, vaid moodustavad nö. platood, mis omavahel võrgustiku kaudu ühenduses on, produtseerides lakkamatult tähendusvälju. „Risoom on antigeneoloogia. Ta on lühiajaline mälu, või antimälu. Risoom liigub edasi varieerumise, ekspansiooni, vallutuste, kinnipüüdmise, läbitorkamiste kaudu/.../on antisentreeritud süsteem, mittehierarhiline ja mittetähistav, ilma organiseeriva mälu või keskse süsteemita, teda defineerib ainult olekute muutumine.“ (Kafka, väikese kirjanduse poole, lk 16-17). Härra Pauliga toimuvate sündmuste puhul pole kindlat süsteemi, need ilmuvad ja kaovad üsna juhuslikult, harvu selgussähvatusi tuues.

Härra Paul on ehe näide Deleuze’i ja Guattari ihaldava masina („desiring machine“) kohta. Õigupoolest on nende järgi kõik kohad ihaldavaid masinaid täis, iha kui selline on olemise algelemendiks, see pole freudilik instinktide kogum. Kusjuures ei eksisteeri isegi dihhotoomiat inimene–loodus, ihalev tootmine ja tarbimine toimub nii tehastes kui ka looduses taimede puhul, lõppkokkuvõttes võib kõiki neid masinateks nimetada. Samuti ei saa D & G kohaselt skisofreeniat pidada millekski loodusega seonduvaks, et skisofreeniku puhul ärkab temas justkui midagi looduslikult irratsionaalset. Ihaldavad masinad produtseerivad vahetpidamata midagi, samal ajal ka ise teiste masinate produkte tarbides. Nende kokkupuuted toimivad voolukatkestuse põhimõttel, binaarse +/– süsteemi järgi. Jõuan niisiis lähemale oma analüüsiobjektile, milleks ma valisin tinglikult peatüki „Teadmatuse akadeemia“ (vahel viitan ka teistele raamatu osadele). Peatükk algab sõnadega „Lapsena armastas Härra Paul igasuguseid mänge mängida/.../Peale selle armastas ta Teaduse akadeemia loengutest osa võtta...“ Armastus kui selline on seotud tugeva ihatundega, mis eristab teda lahjemast tundest sõprusest. Seega on Härra Pauli ihad juba alguses determineeritud. Oma ihalduste teel astub ta kontakti kivide ja äravisatud vihmavarjudega, üritades kuulatada, mida neil talle öelda on. Härra Paul, kes produtseerib mõtteid, astub ühendusse liikumatute masinatega, kes tema eelduste kohaselt peaksid tarbimiseks pakkuma oma olemust kui sellist, ent „enamasti ei olnudki neil Härra Paulile midagi uut öelda ning just see oligi huvitav. Et ei üteldud ega teatud. Vaid oldi vait.“ Seega sai Paul tarbida nende vaikimist, mis oligi huvitav. Kui kiviga vaikimine oli peatatud, sai ühendusse astuda juba katkise vihmavarjuga (kes tootis oma katkiolekut). Ehkki Deleuze & Gauttari kohaselt pole olemas puhtaid olemusi (essences), samastub olemus antud juhul lakkamatult tootva objektiga, kelle olemuseks ongi millegi produtseerimine. Deleuze rõhutab, et me ei ihalda mitte objekte kui selliseid, vaid ühendust kellegagi/millegagi: me ihkame seda ühenduskanalit, millesse saab oma soovid paigutada.

Ent kõige selle juures tuleb arvestada, et Härra Paul polnud mitte tavaline ihaldav masin, vaid skisofreeniline ihaldav masin. Ja selle kohta on Deleuze’l ja Gauttaril oma arvamus: „Skisofreenik on universaalne tootja. Pole mingit põhjust vahet teha tootmise ja tootja vahel. Objekti puhas olemus („thisness“) kantakse üle uude tootmisakti.“ (Anti–Oedipus, lk 7). Härra Paul produtseerib järjest uusi kontakte Teadmatuse akadeemia masinatega— kui alguses astub ta ühendusse kivide ja vihmavarjudega, siis hiljem üritab ta „istuda päevade, kuude, koguni aastate kaupa liikumatult ühel kohal ja vaadelda eneses objekti, kes ta olla tahab.“ Härra Paul kui skisoidne ihaldav masin läks seega üle sellele, et ei loonud mitte üksnes kontakte teiste masinatega, vaid kandis nende olemuse üle enda tootmisesse, luues sellise ühenduse tootmisvoolude vahel nii, et tootmised kumuleerusid. D & G järgi käivitub “pagemisjoonte” abil toimuv radikaalne subjekti deterritorialisatsioon “mitmeks-saamise” (becoming multiple) protsessi, mis on loovuse ja iha, kuid ka surma ja hävingu plaan.

Huvitav on kirjeldus sellest, kuidas Härra Paul õppis ära tooliks olemise. Üsna hästi haakub see ka Deleuze’i & Gauttari vastavasisulise kirjeldusega skisofreenilisest lauast, mis on küll laenatud autorilt nimega Henri Michaux. Tema järgi haaras laud kellegi mõtted täielikult niipea kui teda märgati. See polnud ei tavaline ega kompleksne laud, mis oleks olnud mõeldud mingiks konkreetseks otstarbeks, mida oleks laualt oodanud: see oli raske ja kohmakas, peaaegu liikumatu, ainus tema kasulik osa–laua pind– oli aegamööda kahanema hakanud, mistõttu ei meenutanudki see enam õiget lauda. See oli „laud, mis ei leidnud endale mingit funktsiooni, olles enesekaitseseisus ja eitades oma kommunikatsiooni ja teenindamise ülesannet täielikult“ (Anti–Oedipus, lk 7). Sama absurdne on Härra Pauli põhjata tooliks olemine. Tema jaoks oli see täiesti tühi ja pime tunne, ainult aegajalt kukkus sellel olemise äärealal mõni kivi vette. Tool, mille olemise äärealal kukuvad kivid vette, vaevalt et oma eeldatava funktsiooni täitmisele orienteeritud on. Paul: „On lihtsalt väga teistsugune tunne olla tool...tegelikult ei oskagi ma öelda, mis tunne see on, lihtsalt selline ajaväline hõljumine, mingi heli...“

Aga üldiselt võib kõiki Härra Pauli „seiklusi“ vaadelda sellelt skisofreenilise laua seisukohalt. Härra Paul kui ihaldav masin ongi skiso, kelle kes tõmbab endale teiste masinate tähelepanu või kelle tähelepanu teised masinad otsekohe haaravad. Otsustades tööle minna, kütkestavad teda elu mõte, pargipink ja mesilassumin. Härra Pauli mõttemasin kumuleerub oma produktsioonis tihti sedavõrd, et unustab oma esialgse tööinimese funktsiooni. Viimane aga on nii või teisiti organiteta keha ehk kapitalismi poolt talle peale surutud. Seega pidi Paul end disjunktiivselt deterritorialiseerima, muundudes–suundudes põhjata toolideks või lendavateks vaipadeks.

„Sest enamasti ikka üteldi ja teati, mida härra Paul peab tegema või mida ta tegema ei pea. Õpetusi ja nõuandeid jagati talle tõepoolest nii koolis kui ka kodus kui tänaval. Härra Paulist taheti kasvatada tõeline inimene.“

Seeläbi väljendavad Pauli vanemad ja ühiskondlik süsteem oma paranoiat. Eesmärgiks on taastootmine, st. korralike inimeste kasvatamine siinsamas, nüüd ja praegu. Kui Paul alguses rääkida veel ei osanud, mõtles ta juba endaomaseid huvitavaid mõtteid, kuid kui ta ühel suguvõsa kokkutulekul need äkitselt välja ladus, tundsid tema vanemad tõsist piinlikkust. Oluline oli Pauli representeerimine suguvõsale, kinnitamine, et ta vastab üldistele normidele. Selle kõige eest üritas Paul pageda, niipea kui oli selgeks õppinud peitusemängu: „Ja mida rohkem teda kõiksugustes asjades õpetati, seda osavamaks ta peitusemängus sai/.../Kord astus ta lihtsalt ühe õunapuu tagant mööda ja välja enam ei tulnudki.“ Raamatu järgi pageb Härra Paul Teadmatuse akadeemiasse koguni kolmekümneks aastaks: toimub totaalne deterritorialisatsioon.

Deleuze ja Guattari hoiatavad liiga kiire deterritorialisatsiooni eest nii makrotasandil (destruktiivne rünnak ühiskondlikule korrale) kui mikrotasandil (hulluksminemine või enesetapp). Härra Paul korraga väga ei võitle (kui komissaar Marcello ja doktor Üesel teda just selleks ei sunni), ent isiklikul tasandil toimuvad ihade liikumised on märgatavad. Härra Paul kirjeldab seda, kuidas ta õppis olema elutoa vaip: „Aga vaibana olla on väga ohtlik, nimelt on vaibamateeria kosmos väga kirev ja värviline, tundub et seal ristuvad väga eri tasandi mateeriad. Ja hääli ja üminaid kuulsin ma säärasena olles väga palju, et kui ma poleks vaiba seisundist välja hüpanud, oleksin arvatavasti jäädavalt kadunuks jäänud“.

Seega tunnistab Härra Paul ka ise oma piiripealset seisundit ja ohtu, mida deterritorialisatsioon endas kätkeb. Samas, nagu D & G rõhutavad, ei saa skisoanalüüsis iial lähtuda puht–perekondlikult kitsastest asjaoludest, oluline on sotsiaalne tasand ja kontekst, milles ihaldavad masinad töötavad. Psühhoanalüüsi puhul üritatakse Oidipuse kompleksi abil keerukaid psühhosotsiaalseid probleeme perekondlikuks draamaks taandada, represseerides niimoodi ihaldavad masinad täieliku kontrolliga.

Ühest küljest on deterritorialisatsioon seotud ihade ja voolude vabastamisega ja kapitalism kui süsteem ongi rajatud dekodeeritud vooludele. Kuid kapitalistlik iha voolude vabastamine maaga seotusest toimub sotsiaalsetes tingimustes, kus dekodeeritud masinad koondatakse kapitali ümber. Härra Pauli on sunnitud majavalitsuses töötama ja korteris elama, ta on seotud materiaalsete produktidega, mis ilmnevad organiteta keha tingimustes. Kui Paul üritab pageda, end nendest oludest deterritorialiseerida, elades mahajäetud puukuurides ning isegi lageda taeva all, püüab politseinik ta otsekohe kinni ja reterritorialseerib korteriomanikuks.

Kapitalismi tingimustes toimub niisiis ka reterritorialisatsioon, mis üritab dekodeeritud voole uuesti kodeerida, kehtestada uuesti muistseid väärtusi ja norme, muuta inimest „maalähedaseks“ ilma maata. Kuid sellele järgneb alati uus deterritorialisatsioon, seega kõigub kapitalism pidevalt nende kahe jõu vahel. Vaatamata konstaabli ja psühhiaatri pidevalt suunavale jõuvoolule, mis käsib Härra Paulil aina uude korterisse kolida, deterritorialiseerib Paul end seeläbi, et rändavale toale järgneb, kuulsa kunstniku maali siseneb ja tuntud kirjanike muusadega kohtub. Ehkki Deleuze’i järgi ei pea deterritorialiseerumine tähendama ilmtingimata geograafilist või füüsilist liikumist (mõiste on abstraktsem, tähendades sama hästi ka mõttevooge), on Härra Pauli puhul pagemine justnimelt geograafiliselt näidatud, mis veelgi enam deterritorialisatsiooni ilmsiks toob.

Härra Pauli tegevust Mehis Heinsaare „Härra Pauli kroonikates“ võib kirjeldada kui skisofreenilise masina ihade kumuleerumist. Kroonika kui žanr viitab aga sellele, et tegu on hüperbooliga– traditsioonilises mõttes on pole kroonikal ajaloolist tõeväärtust, faktid on liialdatud ja kirjeldused kohati kangelaslikult fantastilised. Heinsaar aga piirdub sellega, et lugejale ainult väikseid vihjeid annab, jättes Härra Pauli „rännakute“ üle otsustajaks lugeja enda.