„Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“ ning Lacanilt laenatud okulaarid

Lumivalgeke on muinasjutt võimusuhetest. Seejuures on ebaoluline, et tegemist on valitsejaperekonnaga — võimuvõitlus käib perekonna sees ja selle algpõhjuseks on kadedus. Niisiis on väga olulised sugulussuhted (või õigemini nende puudumine). Kui kuningas (väga passiivne aktant — tema roll muinasjutus on ainult kuninganna võimu legaliseerimine) võtab endale uue naise, on ta selle ülimalt inimliku (või meheliku?) sammuga perekonna (ehk siis Lumivalgekese ja tema ema) vastu toime pandud kuritegu („Esimeseks seaduseks oli abielu seadus, mis hakkas inimesi loomadest eristama.“ Lacan). Võõrasema on võõrkeha, kuid ta on väga tugev. (Tahtmatult meenub tõsisasi, et Egiptuses kasutati abstraksse „tüli“ märgi konstrueerimiseks järgnevaid konkreetseid märgielemente: „kaks naist“ ja „üks katus“.) Lacan kirjutab: „Isa nimi on kõige tähtsam sotsiaalse funktsiooni kandja, mis reguleerib indiviidide soove ja ihasid — seega määravad ära sotsiaalse korra. /-/ Tekib soov rõhujat (korda) kõrvale heita.“ Kuivõrd isa nimi on väga nõrk, on sellest tulenev sotsiaalne kord vaba manipuleerimiseks — mida asubki tegema võõrasema. Tegemist on lastemuinasjutuga, jätan siivsalt välja kogu võimaliku seksuaalsuse temaatika. Uue kuninganna tulek saabki sündmusteahel alguseks. Perekonna sotsiaalne staatus on oluline ehk ainult niipalju, et võõrasemast kuninganna jaoks on Lumivalgeke ka dünastilises mõttes võõras veri, temast lahti saades lööb ta kaks kärbest ühe korraga. Ta vabaneb kaunist konkurendist ja saab võimaluse jätkata kuningasugu oma järeltulijaga. Selline loogika pole küll lastele mõeldud muinasjuttu sisse kirjutatud, kuid see on alateadlik. Teine muinasjutu jaoks alateadlik tõsiasi on kuninga passiivsus, mida saab seletada ainult sellega, et ta on nii nõrk, et muutub kohe uue kuninganna „tuhvlialuseks“ — see, et kuningas mitte hetkekski ei sekku ja kuningannal on võimalik ta tütar lihtsalt mõrvata lasta, tõestab seda vägagi. Samuti on riigitüür juba värske kuninganna käes, sest jahimees nõustub kõhklemata Lumivalgekese mõrvamisega. Kui asjalood oleks kuninga kasuks, kardaks jahimees kuninga kui tugevama kättemaksu. Aga ta otsustab ümber alles siis, kui näeb kui ilus on Lumivalgeke (loe: laseb ennast ära rääkida). Vaadelgem siis tegelasi, kasutades selleks kolme vastanditepaari: tugev/nõrk, tark/rumal, hea/paha. Ette rutates ütlen, et ilus/inetu vastandust pole vaja — see avaldub alateadlikult asjaolus, et kõik „head“ peavad lugu Lumivalgekese ilust... Niisiis on

1. Lumivalgeke nõrk, rumal ja hea
2. võõrasema tugev, tark ja paha
3. kuningas nõrk, rumal, hea
4. jahimees nõrk, tark, paha
5. päkapikud tugevad, rumalad ja head
6. prints tugev, tark, hea.

Seeõttu on võimalik semiootiline ristkülik, nagu järgneval leheküljel ära toodud. Puhtküljendusliku probleemi tõttu esitan ma seletused juba siin. Põhivastuolu on (1) Lumivalgekese ja (2) võõrasema vahel. Kuivõrd käib võimuvõitlus, on tegelased jaotatud kahte (siin võib tekkida küsimus, kuidas on sattunud kuningas ja jahimees pahalasteks — seletus on see, et kuningas on paha selle tõttu, et ta ei tee midagi asjade takistamiseks, jahimees täidaks muidu käsku, aga ta on nõrk, laseb ennast ära rääkida, aga kuivõrd ta on tark ja paha, siis peidab ta oma reetmise noore sea kopsu ja maksaga). Võimuvõitluse seisukoha pealt on võimsaim vastasseis printsi ja kuninganna vahel, sest prints legitimiseerib Lumivalgukese happy end’i, teine vastasseis aga kuninga ja Lumivalgekese vahel, sest kuningas legitimiseerib Lumivalgekese vastandi — võõrasema. Päkapikkude põhinõrkus on rumalus (nad lasevad ennast kolm korda petta ja hilisem tõsisasi, et üks päkapikest pannakse kirstu valvama, tõestab, et kui nad oleksid targemad olnud, oleks nad võinud seda teha juba pärast teist mõrvakatset) ja kontsentreerumine mujale. Prints on väga tugev aktant, aga ta saabu alles lõpus — tema mängu astumise tõttu ongi võimalik imeline hea lõpp. Võit tuleb headele just tänu headusele — üks pahalane on paha seeõttu, et ta midagi ei tee, ja teine keerab kogu pahalaste pundile käkki seetõttu, et ta on paha (nõrk ja kaval egoist). Peapahalasel on aga tugev afektiseisund.

Semiootiline ristkülik „Lumivalgekese“ tegelastega Võõrasema positsioon on tugevaim. Kuid tema nõrkus on eeskätt just tema tugev positsioon — tema on paha. Ülejäänud pahalased on mõelamd nõrgad. Ja kuivõrd heade hulgas on kaks tugevat aktanti, siis ei suudagi ta lõpuks võita. Tema on tegelastest ainuke, kes on sisenenud Lacani „sümboolsesse faasi“ (võibolla on seda teinud ka kuningas: tema passiivsus, resignatsioon ongi märk ta arengutasemest, ta on skeptikust filosoof, kellele kogu see mäng, mis allpool käib, korda ei lähe...), kuid sellesse peeglifaasi kaasa tirides — kuninganna konstrueerib „inimmaailma ontoloogilist struktuuri“ just oma võlupeegli kaudu: „Peeglike, peeglike seina peale, / kes on kauneim kogu maal?“ küsib ta tõde. Kuninganna olekski tegelikult selle muinasjutuuniversumi ainuvalitseja, kui välja arvata vaid väike tüütu asjaolu, et Lumivalgeke on ja on temast kaunim. Lumivalgeke saakski kohe surma, kui poleks tema lihtsameelset ilu (sest ükski teine iseloomujoon teda päästa ei suudaks). Ta elab kujuteldavas maailmas, laps, kellel pole ei ambitsioone ega aru, kes oskab ainult hea olla, hoolimata, et sellest üksi ei piisa. Kuid muinasjutumaailmas on headus suurim jõud ja Lumivalgeke saavutab võidu tänu tugevatele liitlastele — ta legitimiseerib oma tugeva lõpupositsiooni (noor kuninganna) oma headuse ja ilu kaudu. Ta on (mida hiljuti avaldatud naisuurimus ka taunib ja kardab) üdini naiselik. Ta on mõnes mõttes samuti passiivne tegelane. Ainukesed aktid, mis muinasjutus Lumivalgekese teostada on, on ilus olemine, põgenemine ja lollilt kolm korda alt minemine. Isegi printsi armuavaldusele vastas Lumivalgeke vaid vaikiva nõusolekuga. Kuivõrd kõik peale võõrasema on passiivsed (prints saabub ju alles lõpuks), siis võib kogu muinasjuttu käsitleda ka võõrasema neuroosi, hullusehoona. Oma paradoksides keele ja kõne vahekorra kohta kirjeldab Lacan „hullumeelsusega seotud paradoksi“: „... võime siin täheldada omapäraseid sonimise vorme, mis on muinasjutulised, nõudvad, fantastilised ja mis subjekti likvideerivad kõnes, milles pole dialektikat. See kõne puudumine on näha ka diskursuse stereotüüpides, kus subjekt ei räägi, vaid ütleb lihtsalt midagi välja. Siin ei eksisteeri kõnet kui niisugust.“ Täpselt üks–ühele „Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi“ kohta öeldud. Asendades „kõne“ „teoga“ leiame, et tõepoolest kõik tegelased lähtuvad mingitest ebaratsionaalsetest afektidest, jäädes nendes lihtsalt lolliks. Me ei näe kogu muinasjutu jooksul kahekõnet Lumivelgekese ja kuninganna vahel (ma ei arvesta siin ümberriietunud kuningannat). See on kindlasti tingitud muinasjutu lühiduse nõudest, aga ka sellest, et nad tõepoolest ei rääkinud. Nad on täielikud antipoodid (ja, karta on, et ka lausa perversiivsed introverdid). Kui Lumivalgekesel lõpuks hästi läks, ei pruukinud ta kuninganna halvast saatusest kuuldagi — nende maailmad on nii erinevad, et nad, olles isegi füüsiliselt samas asukohas, ei pruukinud iialgi kohata. Kuningannal on õigust siseneda Lumivalgekese maailma ainult kuninga kaudu ja see ajab mõlemaid vihale. Ja ometi ei ütle Lumivalgeke võõrasema kohta ühtegi halba sõna. Lõpp on tõepoolest neuroosiline: Lumivalgekesel läheb nii hästi, et võõrasema muutub koledaks ja põgeneb metsa. Tõeline koðmaar ju mistahes pahalasele! See annab omakorda alust arvata, et kogu muinasjutt ongi võõrasema sonimine või halb unenägu.