“Hunt ja seitse kitsetalle”. Argiteadvuse takerdumisi.

Allar Lepa

Järgnevalt üritan anda muinasjutu “Hunt ja seitse kitsetalle” interpretatsiooni lähtudes kardetavasti eelkõige oma meelevaldsustest, pisut ka Lacanist ja tema selja taga seisvast Freudist. Loodetavasti ei ole mu mõttekäigud liialt mõjutatud kolleegide suurepäraste esseede lugemisest ja mõni lause mille ma järgnevalt kirjutan ei ole veel varasemates esseedes kirja pandud (Raul Piirimehe essee jätsin võimaliku liigse sarnasuse tõttu lugemata, loodan, et meie esseed päris ühte auku ei kuku).

“Hunt ja seitse kitsetalle” tundub olevat tüüpiline muinasjutt selles mõttes, et kogu jutustus on allutatud eesmärgile anda lugejale loo lõpuks moraalne õppetund selles kuidas hea võidab kurja ja öelda lastele “Ärge nii tehke ja tehke hoopis nii ja kui te ikkagi nii teete siis teid süüakse ära”. Nimelt, me ei leia tekstist sellist reaalsusekäsitlust millega me tänapäeval harjunud oleme. Lapsele, kes juba teab “kuidas asjad käivad” võiks üpris keeruline olla selliseid asju, mis loos ette tulevad, selgitada. Kogu jutt oleks justkui mäng, mille tulemuses on kokku lepitud, tegelased liiguvad üsna järjekindlalt õnneliku lõpu poole, rakendades teel meie argimõistuse jaoks üsna võõrast loogikat. Näiteks ei selgitata lugejatele, milline on kitsepere ja hundi varasem tutvus (“Ta oskab ennast moonutada, ta on seda juba mitu korda teinud.”), miks on hundi majjapääsemise ainsateks tingimusteks valge käpp ja peenike hääl ja mitte silmade, kõrvade, saba, karva jne. vastavus kitseema omadele. Hunt on täpselt nii rumal ja nii tark kui tarvis, tema käitumine (nagu ka teiste tegelaste oma) on üsna šabloonne, olgu siis tarvis kivisid täis kõhuga üle kaevu serva küünitada, kitsetalledega mõista-mõista-kes-see-on mängu mängida, möldrit hirmutada või pagarit üle kavaldada. Võib-olla peitubki selles muinasjutu elujõulisus. Miks käib uks ainult seestpoolt lukku, kui võib arvata, et kitsepere majapidamise ajaloos on tulnud ette juhuseid kus kõik pereliikmed on pidanud kodust lahkuma ja ukse väljastpoolt lukku panema.

Miks mängib hunt mängu kaasa, kui ta võiks majja tungida näiteks läbi akna? Miks kardab hunt “vana kitse” ja ei julge tema kohalolekul kitsetalledele kallale tungida? Hundi tegelikust võimust annab aimu hetk möldri juures, kus hunt ähvardab viimase ära süüa, kui too talle jahu käpa peale ei raputa. Seejärgi võiks arvata, et üks kitsepere, kuhu ei kuulu isegi meesoost perepead, ei tohiks hundile tegelikult nahka pistmiseks liiga raske ülesanne olla. Siinkohal tundub mulle, et kuigi hunt peaks toimima mittekultuurilise poolena opositsioonis “kultuur–mittekultuur”, on ta mängureeglite osas liiga kompetentne, et olla tõeliselt metsik ja mittekultuurne. Puhta opositsioonina, täiesti mittekultuursena ei peaks hunti üldse huvitama see, kas näidata akna taga käppa või teha peenikest häält, ta murraks sinna elamisse sisse täpselt siis kui tal kõht tühjaks läheks, pistaks nahka kogu kitsepere koos vana kitse vintske liha ja sarvedega. Liiatigi asjaolu, et hunt räägib kõigi ülejäänud tegelastega sama keelt viitab asjaolule, et hunt on kultuursem kui ta oma väliste tunnuste (kare hääl ja mustad käpad) järgi arvata laseb. Minu oletus on siinkohal, et hunt on tegelikult hundi nahka peitunud kultuuriline ühik nimega Dialektita Tumedam Pool, kes pakub kitsetalledele võimalust emantsipatsiooniks ja välja pääsemiseks kodust, kus nad päevad läbi igavlema peavad. Kultuur konstrueerib iseendale opositsiooni, et võimaldada oma liikmetele arengut, mida alaline rahulolu, kodus istumine ja mitte-midagi-tegemine ei pakuks. Miks muidu peaks hunt nõnda lihtsalt laskma oma kõhust kitsetalled välja võtta ja kõhu katki lõigata (mis iseenesest võib ilma tuimestuseta erakordselt valus operatsioon olla)? Ja miks ta lõpuks kaevu kukub? Sellele küsimusele proovin omal argisel ja spekulatiivsel moel vastata pisut hiljem.

Miks kitsetalled hundi sisse lasevad? Miks ei page nad surmahirmus peidupaikadesse juba siis kui hunt esimest korda ukse taha ilmub? Tekst isegi ei viita et hundiga rääkimine neid mingil moel ehmataks või hirmutaks. Nad lihtsalt saadavad ta minema justkui öeldes “Söö kriiti ja tee käpp valgeks, siis saad kõhu täis”. Kitsetallede aktiivsus ja teadlikkus seisneb selles, et nad kasutavad hunti ära. Olgu Sümboolse faasi jõudmine kui traumeeriv tahes, kitsetalled, mulle tundub, tahavad sinna sellegipoolest jõuda. Siin kehtib argieluline paralleel, kus teismelised tahavad olla täiskasvanute moodi ja kadestavad neid nende vabaduste ja iseseisvuse pärast. Täiskasvanuks saades ei jää neile aga muud kui igatsus kaotatud nooruse järele. Hundi rolliks ongi pakkuda talledele väljumist ideaalsest algseisust, turvalisest isa-ema kodust. Niisiis on hunt Teine, kes juhatab kitsetalled Sümboolsesse, näitab neile erinevust hea ja kurja vahel, võimaldab tallede Mina tekke. Siinkohal tekib mul siiski väike ebakindlus, sest kui emakits koju jõuab, hüüab ta tallesid nimepidi, mis viitab sellele, et emakits teeb neil vahet, et nad ei ole täiesti terviklikult üks. Iseasi kas talled ise seetõttu üksteisel vahet teevad, kas nad eristavad end teistest talledest. Jutustusest võib välja lugeda, et alguses on seitse kitsetalle justkui üks, sest nad räägivad ‘ühest suust’, nende kõne on üks. Edaspidi eraldub seitsmes kitsetall, kes omandab selgelt indiviidsed jooned. Jutu lõpus on aga kitsetalled taas ühehäälsed. Nii julgen vaid oletada, et juhtum hundiga loob võimaluse tallede eneseteadvuste tekkeks, sest jutt ise selle kohta informatsiooni ei anna. Veel üks põhjus, miks kitsetalled hundi sisse lasevad, võib olla soov üle astuda ema keelust. Talled on uudishimulikud, keeld, seadus, tekitab soovi seda eirata ja kogeda oma nahal seda, millest ema ainult rääkis (samuti iseloomulik inimkäitumisele). Nii võiks neid lihtsustavalt-illustreerivalt nimetada Rebel Kid’ideks.

Miks andis emakits oma lastele nii ebaadekvaatsed juhtnöörid? Võib-olla oli hoopis tema laste allaneelamises süüdi? Ta ütles, et hundil on käre hääl ja mustad käpad, ja kui hunt need tunnused oli peitnud, lasid talled ta sisse, sest ema ei jaganud paremaid juhtnööre pahategija äratundmiseks. Siiski tundub mulle, et ka vana (‘vana’ võiks konnoteerida ka tarkust ja kogemust) kits oli teadlik mingist kõrgemast jõust, mis järgnevaid sündmusi juhib ja sellest et lugu ikkagi õnnelikult lõppeb. Ei tahaks uskuda, et selline kits jätaks nii vastutustundetult oma kalleima vara omapäi koju, teades, et hunt on lisaks kurjusele ka kaval. Kitseema ei jätnud isegi võimalust, et hunt ei võiks nende maja ukse taha tulla, kui ta ütles lastele: “Armsad tallekesed, lähen toitu tooma. Teie olge valvel, ärge hunti tuppa laske.” Niisiis võib arvata, et kitseema elutarkuses sisaldus ka mingi eelteadev mõistmine asjade arengust. Kitseema teadis oma piiritust emalikust hoolitsusest hoolimata, et ta ei saa kogu aeg oma laste kõrval olla. Ta ei saanud peatada nende täiskasvanuikka jõudmist, mille sümboliks oli majast väljumine ja hundi kõhust pääsemise läbi uuestisünd, teist korda sündimine. See otse füüsiline kontakt Teisega tähistas ühtlasi nende sisenemist Sümboolse mõõtmesse.

Kes juhib mängu? Vennad Grimm (just nii on märgitud autorite nimi eestikeelse väljaande kaanel ja tiitellehel). Vennad Grimmid on sellel laval lavastajate rollis. Hunt kukub kaevu, sest ta teab, et etendus saab läbi ja ta võib sealt jälle välja ronida ja koos teiste näitlejatega publiku austusavaldusi nautida. Kitseema lahkub kodust usuga kõrgematesse jõududesse, et ükskõik mis hunt tema lastega teeb, lõpp on ikkagi õnnelik. Tallekesed naudivad oma lapseeast väljumist, sest sarnaselt muinasjutule peab nende elukäik väärtuse omandamiseks mingi pingemomendi üle elama, et jõuda järgmisele arenguastmele, peab sellele eelnema mingi vastuolu, konflikt, võimalus alternatiivseteks arenguteks. Ja seda kõike autorite jumaliku taktikepi all. Moraal võidutseb. Hoolimata sündmuste ajutisest absurdsusest viivad kõik teed võiduka lahenduseni – lapsed saavad teada, mis on halb ja mis hea (või kinnistavad veelgi olemasolevat teadmist heast ja halvast) kuidas sellesse suhtuma peaks ja mis juhtub nendega kes on halvad ja nendega kes on head. Hunt ja kitsepere võivad oma eluga jätkata või asuda tegelasteks mõnes uues muinasjutus.

* *

Küsimusi on rohkem kui vastuseid ja oma ebakompetentsuses ei oska ma neile ka häid vastuseid anda. Ühelt poolt piirasid kirjutamist teised sarnaste teemakäsitlustega esseed, mis ei lubanud teatud ideid enam paberile panna kui ebaoriginaalseid, teiselt poolt tekitas niivõrd veenev ja kuidagi iseenesestmõistetav teooriate rakendamine kolmel valida antud lool küsimusi. Kui adekvaatne on psühhoanalüüsi, strukuralismi ja Barthes’i teooriate rakendamine muinasjutule, kas saaks väita, et need kirjutajate poolt tekstidele omistatud tähendused ongi sinna sisse kirjutatud (mida ütleks neid esseid lugedes vennad Grimmid ise), ja kuidas suhtuda sellistesse raskesti kontrollitavaid väiteid esitavatesse teostesse, seda enam, et lugedes kõik justkui töötab, kõik justkui klapib.

Loodetavasti koorus eelnevast tavamõistelisest targutamisest mõni ivanatuke ja mu kaude tehtud vihjed Lacanile ei jäänud liiga kaudseteks. Kuna tegemist on essee vormiga, lubasin endale pisut vabamat sõnakasutust ja vähemal määral viiteid. Kindlasti jäi Lacani teoreetiline baas suures osas avamata ja selle asemel kippus sõna võtma Lotmani kõikjalolev hääl. Põhjalikumad käsitlused jäägu teiste pealkirjade all edasiste uurimuste kanda.