Katse vaadata Muumitrolli läbi Lévi-Straussi silmade
Auli Kütt
Kogu lugu algab hetkest, mil Muumitroll ärkab talveunest. See ärkamine käivitab yhtlasi kogu syndmustiku – kui poleks ärkamist, poleks ka lugu. Pealtnäha juhuslik syndmus, mille põhjustab kuukiire peatumine Muumitrolli näol, katkestab traditsiooni ja lõhub tasakaalu. Kõik Muumitrolli edasised tegevused on katsed taastada tasakaalu. Nii mängib Muumitroll terve „Trollitalve“ ulatuses brikolöörina mängu, millesse sekkub hulk muid tegelasi, kuid kas Muumitrolli jõupingutuste tulemusena või lihtsalt kuidagi iseenesest õnnestub tasakaal lõpuks saavutada.
Samas on Muumitrolli tasakaalu taastamise pyyded mõttetud – kevad tuleks nagunii. Kuid Muumitroll brikolöörina ei mõista seda. Ta pyyab omal kombel mõtestada seda uut tundmatut maailma, millesse ta on sattunud.
Muumitroll saabub uude, võõrasse maailma suunaga ylalt alla. Võõrast maailma iseloomustab surm vastandina tuttavalt elus maailmale. Surma teadvustab Muumitroll mitmel korral: lumevaiba liikumatus (Viimane kui elav hääl oli kadunud. Lk. 109), mustav ja ykskõikne jõgi ning raagus jasmiinipõõsas esimeses peatykis; kylmavõetud orav kolmandas; kaudselt ka neljandas peatykis kapist välja lastud esivanem, kes meenutab Muumitrollile, milline ta enne muumitrolliks saamist (lk. 142) välja nägi. Otse loomulikult tekitab minevikust välja roninud esivanem Muumitrolli elus veel suurema segaduse – tõstab nimelt mööbli ymber. Ometi leiab Muumitroll, et esivanema segadus teeb maja õdusamaks ning selles konkreetses osas jääb tasakaal raamatu lõpuni taastamata.
Yksteise järel välja ilmuvad tegelased organiseerivad Muumitrolli elu põhjalikult ymber – papa supelmajas elab Tuu-tiki; väike My lammutab mamma kohvikannusoojendajat ja kriibib hõbekandikut sellel liugu lastes ning tassib ka muud kraami muumimajast minema (kuna ka tema on valel ajal yles äratatud – ent ta ei võta seda nii traagiliselt –); Tuu-tiki eestvõttel põletatakse talvelõkkes muumide aiasohva; esivanem – nagu juba öeldud – möbleerib terve maja ymber; yksildased kylmavõetud kylalised (keda on terve hulk) söövad tyhjaks muumipere moosikeldri; koduvana ryndab Muumiorgu lõppematu tervise- ja suusavaimustusega, mis ei meeldi kellelegi (v. a. yks pisimutukas, kes osutub selles punktis tasakaalu taastajaks).
Koduvana on ajutine faktor. Tähelepanuväärne on, et ta ei lahku viha saatel, vaid ta saadetakse teele positiivsete emotsioonidega; tegelased tunnevad rõõmu mitte yksnes ta lahkumise, vaid ka tema kylaskäigu yle. Nii võetakse koduvanagi lõpuks osaliselt omaks nagu kõik muud loomad ja pisimutukad enne teda.
Peale koduvana lahkumist hakkavad ka teised kylalised oma teed rändama ning ilm muutub soojemaks. Talvest saab tasapisi kevad.
Kuid talv on Muumitrolli muutnud:
Nyyd tuli kevad, aga hoopiski mitte nõnda, nagu tema oli seda ette kujutanud. Kevad ei olnud enam tema vabastajaks võõrast ja vaenulikust maailmast, vaid loomulikuks jätkuks yhele uuele elamusele, mis talle nyyd kuulus.
Muumitroll lootis, et kevad kujuneb pikaks, nii et ta saab säilitada ootust nii kaua kui vähegi võimalik. Igal hommikul ta peaaegu kartis seda kõige imelisemat: et keegi perekonnast võiks olla ärganud. (lk. 176)
Hoopis vastupidine meeleolu võrreldes talvise ärkveloleku alguspäevadega, mil Muumitroll vingub ja tusatseb, keerab yles kõik kellad majas, et end vähem yksildasena tunda, yritab meeleheitlikult mammat yles ajada ning laulab vihaseid talvelaule.
Kevadel enne jääminekut koristab Tuu-tiki supelmaja. Tema ja Muumitrolli vahel leiab aset järgmine vestlus:
„Nyyd saab supelmajast jälle supelmaja,“ ytles [Tuu-tiki]. „Pärast, kui kõik on roheline ja soe ja sa lesid kõhuli paadisilla soojadel laudadel ning kuulad vee loksumist vastu kallast...“
„Miks sa seda talvel ei öelnud?“ kysis Muumitroll. „See oleks mind lohutanud. Ma ju ytlesin: siin kasvasid õunad. Ja sina kostsid seepeale ainult, et nyyd kasvab siin lumi. Kas sa siis aru ei saanud, et mu meel oli kurb?“
Tuu-tiki kehitas õlgu.
„Kõik tuleb endal avastada,“ ytles ta. „Ja kõigega tuleb yksipäini omal käel hakkama saada.“ (lk 177-8)
Selle vestluse põhjal võib arvata, et talvekogemuse näol on tegemist etapiga Muumitrolli täiskasvanuks saamise teel. Trollitalve võib vaadelda kui omamoodi initsiatsiooniperioodi, mille jooksul vigisevast, vinguvast ja kartlikust Muumitrollist, kes ei julge suusatada, saab enesekindel, iseseisev ja julge Muumitroll, kes tormab pragunevale merejääle väikest Myd päästma. Suplus jäises vees kyll jahutab tema enesekindlust, kuid kohtumine taasärganud oravaga tõstab taas meeleolu. Jah, lõpuks saab kõik korda – isegi jäätunud ja lumehobusega viimsele teekonnale saadetud orav on yhes kevadega tagasi – elus.
Kylmetunud Muumitrolli aevastuse peale ärkab mamma:
Ta polnud kuulnud jäämineku kahurikõminat ega lumetormi ulgumist ahjulõõris, ta maja oli olnud tulvil rahutuid võõraid ja äratuskellad olid kolisenud terve talve, ilma et oleksid teda yles ajanud.
Nyyd lõi ta silmad lahti ja põrnitses täiesti ärganult lakke. (lk. 183)
Mamma ärkamise järel toimub tasakaalu taastamine. Tegelikult ei saa miski olema täpselt nii nagu enne, toimub muumipere kohanemine uue olukorraga, samuti faktiga, et yks muumitroll on talvel yleval olnud. (Kohanemisega alustab juba Muumitrolli nahk lk. 109: Ilma et Muumitroll seda teadnud oleks, võttis ta sametnahk nõuks karva kasvatada. Nahk otsustas ajapikku muutuda niisuguseks kasukaks, millest talvel kasu oleks.) Peale Muumimamma ärkamist luuakse uus symmeetria, mis hõlmab järgmisi elemente:
- esivanema praht kahhelahju ees jäetakse puutumata, esivanem kahhelahju elama;
- mamma avaldab heameelt tyhjakssöödud moosikeldri yle („Kõik muudkui räägivad: ära keeda nii palju moosi! Aga ometi saab kõik söödud!“ lk. 185);
- Tuu-tikil lubatakse supelmajas edasi elada;
- Muumitroll meenutab rõõmsalt talve.
Niisiis võib kogu „Trollitalve“ vaadelda initsiatsioonirituaalina, mille eesmärgiks on luua uus symmeetria (kuna tavalise rituaali eesmärgiks oleks võib-olla taastada vana). Symmeetria saavutamine hõlmab rahulolu maailma terviklikkusega ning järgmisi suunatud protsesse: surm -> taasärkamine (orav, loodus), võõras -> oma (Tuu-tiki, esivanem), võõras -> kylaline (pooleldi oma) (koduvana, pisimutukad jm kylma eest Muumiorgu pagenud tegelased), vastuhakk -> kohastumine (Muumitrolli pessimismi muutumine optimismiks, tema naha otsus karva kasvatada, Muumitrolli ja pere leppimine talviste ymberkorraldustega).
Kokkuvõttes on Muumitroll euroopalikus mõttes edukas brikolöör, kes läbib initsiatsiooniriituse, mõtestades tundmatut talve brikolöörile omasel moel, kohastub uue olukorraga ning saavutab lõpuks uue symmeetria.
