Baudrillard`iga Alice`i õde lahkamas

Eva Kübar

Enne, kui asuda ühes Baurdrillard`i ja tema simulaakrumidega mingit kultuurinähtust lahkama, tuleb selleks, et mitte langeda neuropsühhoosi, kokku leppida, et üks paljudest simulaakrumitest tähistab siiski reaalsust.

Carrolli „Alice Imedemaal“ lugedes tundub, et meie mõistes reaalsus asub jõe kaldal ja Imedemaa on kusagil mujal, raamatu järgi siis unes. Jään nõusse, ainult kui Carroll räägib oma raamatus Alice`st ja tema õest, siis lähtuvalt Baudrillard`ist oleksid need tegelased minu arvates lihtsalt ühe inimese kaks poolt. Reaalsuses, nii nagu meie seda mõistame, eksisteerib tegelikult vaid jõe kaldal raamatut lugev Alice`i õde ning Alice on tütarlapse fantaasia sellest, kes ta sooviks tegelikult olla. Seega on Alice Baudrillard`i mõttes oma õe Teisik, kes on „imaginaarne kuju, mis nagu hing, vari või peegelpilt kummitab olendit otsekui tema teine mina, mille tõttu ta ühtaegu on tema ise ja samas ei sarnane iseendaga /.../“ (Baudrillard, 1999).

Baudrillard`i järgi peitub Teisiku võlu just selles, et ta peab jääma viirastuseks, ta esineb üksnes fantaasias. Carrolli raamatus ei ole aga Alice lõpuks enam mitte ainult oma õe fantaasia, õde suudab kehastuda täielikult Teisikuks, kaotada igasuguse kontakti reaalsusega, siseneda simulaakrumisse.

Seda kõike järeldan ma sellest, et Alice ja tema õde astuvad terve raamatu jooksul vaid korra dialoogi ning see toimub teose lõpus, kui Alice ärkab ja õde küsib, kuidas ta magas ja mida ta unes nägi. Kõigis muudes kohtades aga puudub kahel tegelasel igasugune side. Nad tegutsevad teineteisest sõltumatult.

Raamatu algul, enne seda, kui Alice süžee järgi magama jääb ja Imedemaale siseneb, ei räägi õde mitte üht sõna. Alice tegutseb vaid Imedemaal ning kohe kui ta nˇ-ö „unest ärkab“, jookseb ta jõe äärest minema.

Kummaline on ka see, et Carroll ei ole Alice`i õele pannud nime. Ta on justkui impersonaalne tegelane. Mingi ebamäärane õesus. Baudrillard`i järgi võikski aga kõige mittemarkeeritum tegelane raamatus viidata reaalsele eksistentsile. Sest kuna simulaakrum on markeeritud, peab reaalsus olema markeerimata.

Samuti annab õe ja Alice`i ühtekuuluvusest minu arvates tunnistust see, et Alice meenutab küll Imedemaal viibides oma klassikaaslasi ja kass Dinah`t kuid mitte kordagi ei igatse ta oma õe järele. Ka selle põhjal võib arvata, et ta õde ja tema on tegelikult üks.

Põhimõtteliselt eksisteerib raamatus Baudrillard`i teooria järgi minu arvates lausa kaks erineva tasandi simulaakrumi Imedemaa, kus seikleb Alice, oleks teise tasandi simulaakrum ehk produktivistlik simulaakrum, mis põhineb energial ja jõul ning tema materialiseerimisel masinate poolt ning millega kaasneb veel energia määramatu vabastamise taotlus. (Baudrillard, 1991). Masinaid küll Imedemaal otseselt ei ole, kuid arvan, et seda rolli täidavad edukalt kõik need kasvatavad ja kahandavad koogid, joogid ja seened. Kogu Alice reisis on sellist elutervet jõudu ja energiat ning lihtsat lapselikku iha teada saada. Iha kuulub aga Baudrillardi järgi teise tasandi simulaakrumi alla.

Reaalsus ja imaginaarsus on Imedemaa puhul küll segunenud ning nende piirid on hägustunud, kuid võib öelda, et siiski kogu raamatu vältel tajutavad. Alice mõtleb pidevalt ka selle, et ta on kuskil mujal ja tema peas põhimõtteliselt säilib konstruktsioon mingist reaalsusest, mida ta suudab meenutada:

„Kodus oli ikka palju parem. /.../seal ma ei muutunud kogu aeg suuremaks ja väiksemaks ja hiired ning küülikud ei jaganud mulle käske. Ma peaaegu tahaksin, et ma ei oleks sellest küülikuaugust alla läinud....../.../.“

(Carroll, 1971)

Seega tõestatakse siin imaginaarset viidetega reaalsusele. Samas on Imedemaa ikkagi suletud simulaakrum, sest peale Alice enda mõtete ei saa ta kogu teose vältel sisuliselt mingeid signaale reaalsusest. Kui välja arvata väike koerakutsikas, kes tüdrukule vahepeal kusagil kõrgemal olevast august käpaga viipab. Samas ei viita Carroll kuidagi sellele, et sel koeral võiks midagi reaalsusega pistmist olla.

Raamatu lõpus jõutakse aga ka Baudrillard`i mõttes kolmanda tasandi simulaakrumini ehk simulaakrumi simulaakrumini – kui õde paneb ennast ise uuesti Alice seiklustesse. Tegelikult oli ju ka see eelmine simulaakrum vaid õe uni. Nüüd aga üritab õde luua uut, täiesti äärmuseni viidud simulaakrumit – konstrueerida ja veel kord läbi elada und, millest ta just ärkas. Ta paneb silmad kinni ja konstrueerib enda jaoks meta-Imedemaa. See on juba hüperreaalsus. Simulaakrumi simulaakrum. Kõik tegelased ja motiivid on samad, mis Imedemaal, kuid selle vahega, et kui siit hakkaks hargnema metalugu, teaks lugeja juba kõike toimuvat ette.

„Pikk rohi ta jalge ees sahises, kui Valge Küülik mööda silkas.....ehmunud Hiir pladistas omasoodu läbi lähedase vee....ta kuulis teetasside klõbinat kui Märtsijänes ja ta sõbrad oma igavest einet võtsid. /.../“

(Carroll, 1971)

Kuna kõrgema tasandi simulaakrum kasvab raamatus välja madalama tasandi simulaakrumist, siis hävitab iga uus simulaakrum oma eelkäija. Hävitajaks on simulaakrumi subjekt, kes hävitab oma objekti – simulaakrumi. Ja koos sellega tegelikult ka iseenda. Aga subjekt ise seda ei taju.

Nii hävitab Alice raamatu lõpus ise oma Imedemaa öeldes kohtus nende samade kaartide kohta, kes vaid paar peatükki tagasi olid tema kroketipartnerid:

„Kes teiesugustest hoolib!“ ütles Alice. (ta oli kasvanud seks ajaks oma tavalise pikkuseni). „Te pole ju midagi muud kui pakk kaarte!“

(Carroll, 1971).

Lähtuvalt Baudrillard`ist on see kõige tähenduslikum koht siin raamatus. Baudrillard on öelnud, et „mitte kunagi ei saa karistada simuleerimise eest, sest teesklus ei ole mingil viisil reaalsusega võrreldav“ (Baudrillard, 1991), kuid see lõik raamatus on just see, kus imaginaarses maailmas hakatakse toimetama reaalsete relvadega. See, mis Alice ütleb, ei ole enam teesklus, kujutlus, ega fantaasia, see ongi reaalsus.

Siinkohal jõuabki lugeja raamatuga sellesse kohta, kus Alice hülgab objekti. Objekt ja subjekt sulavad siin aga ühte ning Alice hülgab lihtsalt iseenda.

Samal ajal, kui Alice väljub Imedemaalt, ärkab jõe kaldal tegelikult tema õde. Alice jookseb minema. Ja õde hakkab seda, nüüd juba üks aste kõrgemat simulaakrumit, rekonstrueerima. Valge Küülik silkab tüdrukust mööda ja tirib ta taas oma urgu.

Aga sel korral on Alice`i õde Baudrillard`ist lähtuvalt juba nagu Beaubourgi muuseumi külastaja, kes lõhub simulaakrumi juba sellesse sisenemisega. Baudrillard on öelnud, et simulaakrumide kord püsib ainult varasema korra toel. Ka Imedamaa simulaakrum püsib tänu Alice`i õe lapsepõlve kujutelmadele ning tänu (p)ettekujutusele sellest, kuidas ta eelmises silmulaakrumis läbi Alice`i kuju Imedemaad nägi. Siiski oli aga kogu reis Imedemaale vaid unenägu ning õde ei saa seda enam kunagi uuesti läbi elada. Ta võib ainult seda mõttes uuesti läbi mängida. Aga sel juhul on see tõesti juba simulaakrum, ning kõik raamatus esinevad märgid, motiivid ja tegelased varjatavad sel juhul tüdruku jaoks seda, et nende taga midagi ei ole.

Alice`i õde oleks siin nagu mõni Beaubourgi muusemumi külastaja, kes Baudrillard`i sõnul lihtsalt osaleb kunsti nautimises nii hästi, et ta osaleb üle ja manipuleerib üle, nii et ta kustutab kogu tähenduse, mida toimingule anda võiks. (Baudrillard, 1991).

Nõnda kustutas ka Alice`i õde oma armetu püüuga veel kord Imedemaale minna, selle maagilise tähenduse. Nii iseenda kui ka lugeja jaoks.

Sest ka lugejale öeldakse ju viimases lõigus, et tegelikult oli kõik simulaakrum ning teatatakse, et nende märkide taga ei peitunud mitte midagi. Vähemalt mitte midagi sellist, mida lugeja arvas nende taga peituvat.

„Nõnda istus ta kinnisilmi ja peaaegu uskus ennastki viibivat Imedemaal, ehkki ta teadis, et tal tarvitseb ainult silmad avada ja kõik muutub taas halliks tõeluseks: rohi sahiseb ainult tuulest ja jõekäär virvendab ainult kõrkjate õõtsumisest... tinisevad teetassid muutuvad kõlksuvaiks lambakrappideks, Kuningaemanda kime kisa karjapoisi hääleks..../.../“

(Carroll, 1991).

Baudrillard`i järgi varjab simulaakrum alati seda, et reaalsuses on midagi puudu. Carrolli raamatu puhul on selleks tõenäoliselt Alice`i õe kadunud lapsepõlv, see ongi ju lugu tavalise tütarlapse suureks sirgumise raskustest. Kasvamise-kahanemise metafoor on siin väga tugevalt markeeritud – et üldse Imedemaale saada, peab Alice kahanema ning mitu korda loo jooksul kipub ta Imedemaal liiga suureks kasvama. Ning oma normaalkasvu (ehk siis kaldal istuva õe tegeliku kasvu) saavutab ta ju sel hetkel, kui ta lõhub simulaakrumi objekti.

Ning kui lugeja paneb raamatu kinni, on Imedemaa tegelikult ka tema jaoks juba kadunud. Sest ta teab selle simulaakrumi saladust.

Kasutatud kirjandus

Baudrillard, Jean (1999). Simulaakrumid ja simulatsioon. Tallinn: Kunst

Carroll, Lewis (1971). Alice Imedemaal. Tallinn: Eesti Raamat