DEIKTILISUS (86–87)

(déictique,deictic)

 

1. Erinevalt anafooridest* (või katafooridest*), mis diskursuse siseselt viitavad olemasolevatele ühikutele või segmentidele, on deiktilisused (või E. Benveniste’i järgi markerid) lingvistilised elemendid, mis viitavad /87/ lausumise valdkonnale ja selle ruumilis-ajalistele koordinaatidele: mina, siin, praegu. Seega võivad asesõnad („mina“, „sina“) esineda nii deiktilisustena kui ka adverbidena (või adverbiaalfraasidena), demonstratiivsete adjektiividena jne. On selge, et meil on siinkohal tegemist lausutud lausumisega nii nagu see on manifesteeritud väljajätu* ja hõlmamise protseduuride vastastikuse mõjuga, mis stimuleerib diskursuse väljendamise ja diskursuse ulatuse vahelise distantsi loomist või hävitamist.
2. Võib märkida, et deiktilisuse kasutamine võimaldab diskursuse referentsialiseerimist — see tähendab välise referendi, mis tegelikult on spetsiifilise semiootika ehk loomuliku keele* ja loomuliku maailma* semiootika (mõlematel on oma eripärane korrastatus) vaheline korrelatsioon, lingvistilise eksistentsi simulatsiooni.

• LAUSUMINE; REFERENTS; REFERENT