Lumivalgekese seitse simulaakrumit

Tuntud muinasloo ajakohastatud tõlgitsus läbi Jean Baudrillardi paradigma.

Tiit Paabo

31. detsember 2003.

See oli kord kesktalvel. Lumehelbed langesid taevast nagu suled. Mustast eebenipuust raamidega akna juures istus kuninganna ja mõtiskles totaalse ja kõikehõlmava simulaakrumi üle milles ta elas: „millest küll tuleb, et aadlikud ei tohi päevitada ning peavad aasta läbi ringi käima plassilt lumivalge nahaga? Kust küll lõppeb kultuuri poolt dikteeritud esteetiline norm ning algab tõeline ilu?“

Kuninganna mõtiskles peale esteetika poolt seatud piiride veel ka soorollidest; näiteks vihkas ta tikkimist ja teisi talle ühiskonna poolt peale sunnitud totaalselt triviaalseid soospetsiifilisi nõelatöid. Eksistentsiaalsed mõtisklused reaalsuse näivusest ja tõe maskeeritusest mõjusid niivõrd viljastavalt, et nende tulemusena sündis kuningannal peagi tütreke.

Laps oli juba sündides täis emalt päritud idealistlikku protestimeelt, kuid hea kombe kohaselt eirati ta iseloomuomadusi totaalselt ning nimetati hoopis väliste pealiskaudsete tunnuste järgi Lumivalgekeseks.

Varsti peale lapse sündi heideti ta ema aktiivse naisõigustegevuse tõttu vaimuhaiglasse ning kuulutati ametlikult surnuks. Temaga juhus nagu enamiku teisitimõtlejatega; kõik õukonnaliikmed, kes olid patriarhaalse simulaakrumi raudses haardes ütlesid temast lahti ning tema olemasolu unustati peagi.

Konformismi võrgus siplev kuningas oli muutunud enda poolt loodud simulaakrumi vangiks ning ei julgenud võimsatele kujutluspiltidel ega ja nende poolt hullutatud rahvale vastu astuda ning pidi populaarsusreitingute säilitamiseks kiiresti uue naise leidma. Uus kuninganna oli aga vanast tunduvalt parem võrgutaja ning tundis kõiki poliitilise võrgutuskunsti peensusi. Olulise faktina tasub märkimist, et ta tõi enesega õukonda kaasa ka isikliku PR konsultandi, kelle nimi oli Dr. Peegel.

Uus kuninganna oli Dr. Peegli nõuannetest suures sõltuvuses. Kuninganna kõige suuremaks hirmuks oli reaalsust maskeerivate kujutiste lagunemine ning rahva vabanemine uinutavatest kujutelmadest.

Sellal kui kuninganna seniste kujutluste üle kontrolli saavutada püüdis ja uusi optimistlikke fantaasialosse välja mõtles, kasvas Lumivalgeke omasoodu üha nutikamaks ning pani õukonnas elades tähelepanelikult tõde maskeerivate kujutiste traagelniite tähele.

Ühel heal päeval hakkasid kuningannat närima neurootilised kahtlused ta enda poolt loodud kujutluspiltide usutavuses. Selle tunde ajel küsis ta enda konsultandilt:

„Peeglike, peeglike hoia silma peal,

keda rahvas usub kogu maal?“

Peegel vastas selle peale:

Kuninganna teie olete küll usutav siin,

kuid Lumivalgeke on tuhat korda usutavam veel.“

 

Kuninganna ehmus ning otsustas südametäiega enda simulaakrumite küberneetilist koodi senisest veelgi täiustada. Iga kord, kui ta Lumivalgekest silmas, seisatas tal süda sees, nii väga vihkas ta enda loodud simulaakrumite kõrval kellegi teise omi, saati siis kui need olid palju usutavamad. Sedavõrd kuidas Lumivalgeke kasvas, kasvasid ka tema poolt välja mõeldud simulaakrumid üha rafineeritumateks ning nõiduslikemateks.

Lõpuks ei jätkunud kuningannal konkureerivate tõdedega võitlemiseks enam kujutlusvõimet ega jõudu ning ta otsustas algatada jõuliste repressioonide laine ning kehtestada ametliku tõe monopoli.

Kuninganna kutsus ühe endale lojaalse õukonnaajakirjaniku enda juurde ja ütles: „Vii see laps valede metsa ja avalda paar laimujuttu, mis hävitaksid täielikult ta maine. Kui see on tehtud, siis korralda avaliku arvamuse uuring ja too see mulle asitõendiks.“

Sulemees kuulas selle peale sõna ja viis tütarlapse valede metsa, aga kui ta oli juba valmis sulge teritama, et Lumivalgekese süütut mainet valedega määrida, hakkas Lumivalgeke nutma ja palus: „Armas sulemeister, jäta mu maine hävitamata! Taganen avalikust elust ise kaugele-kaugele ja ei tule enam kunagi avalikkuse silma alla tagasi.“

Sulemees mõtiskles endamisi: „Hmm, kui teda enam avalikkuse silma alla näha pole, siis pole teda ju tegelikult olemaski. Mis siin siis veel enam trükimusta kulutada,“ ning lasi Lumivalgekesel publikuareenilt märkamatult kaduda.

Peale seda haaras sõnameister sule ja kirjutas mitu fabritseeritud kõmulugu ja viis need kuningannale asitõendiks. Hoolimata sellest, et neis lugudes polnud Lumivalgekesest sõnagagi juttu lasi kuri naine end neist uinutada ning võttis tabloidjutte puhta tõe pähe.

Vaene laps oli samal ajal aga ihuüksi suures valede metsas ja kartis nii väga, et vaatles kõiki üksikfakte pärani silmil ja ei teadnud, kuidas neid sootuks uues kontekstis reaalsusega seostada.

Lumivalgeke jõudis lõpuks tillukese majani, mis näis justkui tõe oaasina keset valede padrikut. Ta läks sisse, et väljas valitsevast infoküllusest puhata. Kõik tõed mida ta majas nägi olid küll väikesed, kuid kirjeldamatult nägusad ja puhtad. Lumivalgeke oli illusioonidest pimestatuna valede metsas ekseldes olnud tõelises tõenäljas ja –janus, ning ammutas nüüd sõltumatutelt infoallikatelt tublisti uut jõudu, ning uinus puhtast tõest rammestununa peagi magama.

Kui oli juba üsna pime, tulid koju majakese peremehed, seitse väikest mehikest. Nad olid päev läbi infomägedes tõelisust kaevandanud. See oli ränkraske töö, sest tõelisus oli näivuse poolt maskeeritud ning seepärast oli äärmiselt raske simulatsiooni ning reaalsuse vahel vahet teha. Ega siis ilmaasjata puhast tõde nõnda kõrgelt hinnata.

Pöialpoisid leidsid enda majast Lumivalgekese ning arvasid, et see on järjekordne küberviirus, mis on läbi tulemüüri nende elu mürgitama tulnud. Kui tütarlaps jutustas neile, et tuli ukse kaudu ja ausate kavatsustega, siis leebusid pöialpoisid kohe.

Siis ütlesid pöialpoisid: „Kui sa tahad hoolitseda meie kübermajapidamise eest – administreerida, programmeerida ja sisu uuendada – ja kui sa meie võrgu korralikult puhta hoiad, siis võid jääda meie juurde ja sul ei ole millestki puudus.“

„Väga hea meelega,“ ütles Lumivalgeke ja jäi nende juurde.

Lumivalgeke pidas sellest ajast peale pöialpoiste eluaset korras. Hommikul läksid pöialpoisid infomägedesse tõde otsima ja tulid õhtul tagasi, ning selleks ajaks pidi majapidamine administreeritud olema. Kogu päeva oli tütarlaps üksinda, seepärast hoiatasid head pöialpoisid teda ja ütlesid: „Ole ettevaatlik oma võõrasema rünnakute eest, küllap ta varsti teada saab, et sa siin oled. Ära lase kedagi ühestki uksest ega aknast sisse.“

Kuninganna oli aga robotämblike abil välja selgitanud millises serveris lumivalgeke enda faile hoiab ning tahtis tema koodi enda omaga üle kirjutada. Kuri naine saatis talle kõiksugu viiruseid, mis ei suutnud tüdrukule siiski suuremat häda teha. Lõpuks õnnestus kuningannal trooja hobuse abil pöialpoiste serverisse tungida, et sellesse enda lähtekood salvestada. Lumivalgeke ei tundnud maskeerunud kurja võõrasema ära ning salvestas viirusest nakatunud programmijupi enda serverisse. Vaevalt oli ta seda teinud, kui kohemaid olid kõik pöialpoiste serveris olnud andmebaasid koos Lumivalgekesega ära kustutatud.

Kui pöialpoisid õhtul koju tulid, leidsid nad eest tühja serveri. Nad otsisid ja otsisid, kuid ei leidnud Lumivalgekesest enam ühtegi bitti ega baiti.

Lugu oleks olnud lootusetu, kui pöialpoistel poleks olnud serverisse majutatud andmebaasidest ja Lumivalgekesest laserplaatidele tehtud varukoopiaid. Nad puhusid nii serverile kui ka Lumivalgekesele uue installatsiooni käigus elu jälle sisse.

Mõni aeg hiljem juhtus Lumivalgekese poolt kujundatud interaktiivseid kasutajaliideseid vaatama naaberkuningriigi juhtiva kaabeltelevisioonikorporatsiooni tegevdirektor ning ta otsustas pöialpoistele teha Lumivalgekese ülevõtmispakkumise. Peale liitumisläbirääkimisi sündis Lumivalgekese ja kaabeltelevisiooni võimsast liidust digitaaltelevisioon, mille poolt loodud kujutluspiltide vastu ei olnud ühelgi teisel meediumil midagi võrdväärset välja pakkuda.

Kurjal võõrasemal hakkas hirm, nii hirm, et ta ei teadnud enam, mis teha. Ja tõepoolest, ega digitaaltelevisiooni poolt loodud hüperreaalsuse vastu ei saagi õieti midagi teha.

Interpretatsiooni allikana on kasutatud:

Jakob Grimm. Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi. Tallinn, AS Mix, 1998.