Lumivalgekese vabastamine Derrida eeskujul

Sest me ei loe seda muinasjuttu täna kui muinasjuttu. Iga muinasjutt on omakorda /muinasjutt/, järjekordne jälg ühest arhetüüpsest muinasjutust, mida näiteks Propp on püüdnud välja kaevata. Kuid seda muinasjuttu me taga ei aja, vaid pigem vastupidi. Sest iga muinasjutt on maailma interpretatsioon, maailma, mida niigi on palju interpreteeritud. Ta sunnib maailmale peale mingi kindla kuju – igas muinasjutus on alati keegi hea ja keegi halb, on range algus ja lõpp. See on jutustamine. Muinasjutt kehtib jutustamise ajal, tal on täielik võim kõige üle. Võim isegi jutustaja enda üle. Sest jutustaja jutustab seda muinasjuttu. Kasvõi näiteks muinasjuttu Lumivalgekesest.

Lumivalgeke on kese. Kõik keerleb tema ümber. Lumivalgeke teeb võimalikuks selle muinasjutu, kuid samas ta ka sulgeb. Ta On, ta ei saa olla miski muu. Lumivalgekest kui keset ei saa muuta, see on keelatud. Või vähemalt niimoodi on see olnud. Lumivalgeke on muinasjutu kese, valitseb muinasjuttu, kuid samas on ta paradoksaalselt ka sellest väljaspool. Ei kuulu muinasjutu totaalsusse. Kese ei ole kese.

Muinasjutt püüab olla totaalne, kuid totaliseerimine on kas võimatu või mõttetu, sõltuvalt definitsioonist. Klassikaline seisukoht, et totaliseerimine on võimatu, väidab, et maailma totaalsust pole võimalik haarata ja seetõttu on Lumivalgeke rahuldav. Teine võimalus on aga seda vaadelda /mängu/ vaatepunktist. Mitte öeldes, et lõpmatut välja pole võimalik katta pilgu või lõpliku diskursusega, vaid kuna välja loomus välistab totaliseerimise. See väli on mängu väli, lõplike substitutsioonide väli, kuna selle asemel, et olla lõputult suur, on sealt hoopis midagi puudu – nimelt kese, mis seiskaks substitutsioonide mängu.

Niisiis, selleks, et vabastada muinasjutt, tuleb muinasjutt vabastada tema keskmest. Vabastada ta Lumivalgekesest. Mis saab olema ka Lumivalgekese enda vabastamine. Tema vabastamine temast endast.

1. "/../ Ja kuna punane on valgel lumel imeilus, mõtles kuninganna endamisi: "Sünniks mulle laps -- valge nagu lumi, punane nagu veri ja nii mustade juustega nagu eebenipuust aknaraamid!"

Varsti sündis kuningannale tütreke, ja see oli valge nagu lumi, punane nagu veri ja nii mustade juustega nagu eebenipuu. Talle pandi seepärast nimeks Lumivalgeke. Pärast lapse sündi kuninganna suri."

Juba see lõik tekitab küsimusi. Miks pandi lapse nimeks just Lumivalgeke? Miks mitte Eebenimust või Veripunane? "Ja kuna punane on valgel lumel imeilus..." Tegemist on kahekordse kontrastsusega: punane-valge, must-valge. Punane on valgel ilus. Valgel ilus. Valge teeb ta ilusaks. Punane – veri – ei ole ilus, kuid punane valgel – veri lumel – on ilus. See punase ja valge opositsioon on olnud läbiv kogu õhtumaa mõtteloos: veri on traagiline, kuid süütu veri on ilus. Musta ja valge opositsioon on olnud teine selline – must kui kuri, valge kui hea. Ent samas on valge ka külm, valge on talv, samas kui must on muld, kust sünnib elu. Ja veri – punane – on elu, samas kui valge on elutus. Must ja punane on surm, kuid valge on elutus. Elutus teeb surma ilusaks. Kui aga valge elimineerida, ei ole enam ei punane ega must ilus.

2. Ja Lumivalgeke oli ilus: ilus "nagu ilus ilm, ilusam kui kuninganna." Sest kuninganna oli ilus. Kuid jälle jõuame valgeni – valge on ilus. Üks on ilus, kuid teine on ilusam. Kuid samas – kuninganna on kõigist ilusam, samas on Lumivalgeke temast veel ilusam. Kuidas saab Lumivalgeke olla kuningannast ilusam, kui kuninganna on kõigist ilusam?

Natuke ette rutates, siis hiljem, kui Lumivalgeke on surnud, on kuninganna jälle kõige ilusam. Kuid. Siiski ei ole ju Lumivalgeke kuhugi kadunud. Sealt sünnib uus opositsioon, elu ja elutuse oma. Valge – elutus – ei ole ilus. Elus on ilus. Kõik kuri saab alguse sellest, et kuninganna püüab hävitada Lumivalgekese elu ja ilu.

Jahimehel, kellel kuninganna käseb Lumivalgeke tappa, hakkab Lumivalgekesest kahju, kuna too nii ilus on. Jahimees tõrkub ise teda tapmast, kuid mõtleb: "Metsloomad söövad su varsti niikuinii ära." Tal on Lumivalgekesest kahju, kuid samas ta ei hooli temast.

Kui Lumivalgeke pöialpoiste majja on sisse tunginud ja seal nende toitu söönud ning magama jäänud, hakkab pöialpoistel tast kahju, kuna ta ilus on ning ei tee talle midagi.

Siit näeme järgmist:

1. Ilu on absoluutne. Alati on keegi kõige ilusam.

2. Nagu selgub, on ühel – Lumivalgekese – puhul ilu hea, teisel – kuninganna – aga halb. Lumivalgekest aidatakse, sest ta on ilus. Kuningannat aga vihatakse, sest ta on ilus.

Ent samas vihkab kuninganna Lumivalgekest, kuna too on ilus. Ta üritab teda kolm korda hävitada, kuid see ei õnnestu. Neljandal korral see õnnestub.

Mürgitatud õunal on üks pool punane, teine valge. Punane pool on mürgine, valge ei ole. Jälle punane-valge. Kuninganna annab Lumivalgekesele punase poole, sest seekord on punane ilus. Punane on elu, kuid punane on ka – nagu selgub – surm. Taas kord kordub ilu ja surma kombinatsioon. Mis sünnitab traagikat.

Kui Lumivalgeke surnud oli, tahtsid pöialpoisid teda maha matta, kuid:

"Lumivalgeke näis nii kena nagu elav inimene [minu kursiiv] ja ta põsed olid veel ilusad jumekad. Pöialpoisid ütlesid:

"Kuidas saame teda säärasena musta mulda matta?"

Ja nad lasksid teha läbipaistva klaaskirstu, et Lumivalgeke igast küljest näha oleks, asetasid ta sinna sisse ja kirjutasid kirstule kuldsete tähtedega ta nime ja sellegi, et ta on kuningatütar."

Lumivalgeke ei olnud seega ilusam kui kuninganna: oleks see olnud nii, oleks ta seda olnud ka "surnuna". Sest surnuna oli ta "nii kena nagu elav inimene."

Kogu muinasjutt keerleb kuninganna ja Lumivalgekese "võitluse" ümber. Kuninganna on ilus ja õel, Lumivalgeke aga ilus ja rumal: kolm korda laseb ta kuninganna enda juurde tuppa ning viimasel korral see ta ka tapab. Meil on vastandus: kuninganna on kuri, Lumivalgeke aga hea. Ta peab pöialpoiste maja korras ning laseb pahaaimamatult maskeerunud kuninganna sisse. Rumal – tähendab, hea. Rumal ei arva kellestki halvasti. Kuid ka see illusioon puruneb lõpus: "Aga raudsed tuhvlid olid juba hõõguvatele sütele asetatud ja toodi tangide vahel sisse ja pandi ta [st kuninganna] ette. Ja ta pidi astuma punaselt hõõguvaisse tuhvlitesse ja tantsima, kuni ta surnult maha langes."

Lumivalgeke on seega hea ainult seni, kuni teda võrreldakse kuningannaga. Kui kuninganna aga opositsioonist välja – ja tuhvlitesse sisse – astub, paljastub meile lõplikult Lumivalgekese tõeline pale. Lumivalgeke on täpselt samasugune, kui kuninganna.

Loeme nüüd muinasjuttu uuesti. Lumivalgeke, kelle kuninganna on käskinud ära tappa, hakkab kohe hauduma plaani, kuidas põgeneda ja seejärel kätte maksta. Kasutades ära jahimehe hoolimatust ja oma ilu, põgeneb ta metsa. Mängides oma ilu kaardile, õnnestub tal ennast sisse süüa pöialpoiste juurde, kus ta on küll sunnitud üksinda töötama, kuid ilmselt pole seda tööd kuigi palju, kuna kui esmakordselt majja siseneb, on kõik asjad "kirjeldamatult nägusad ja puhtad". Kuna pöialpoisid aga hommikust õhtuni kulda otsivad, ei saa neil eriti palju aega olla, mille jooksul maja koristada.

Teades, et kuninganna on kade, jääb Lumivalgeke sobivat hetke ootama. Teeseldes naiivsust, laseb ta võõrasema kolm korda – kaks esimest korda petteks – sisse, kolmandal korral üritab teda tappa. Kuid seejuures teeb ta – nagu kuninganna ise varem oli teinud – vea, arvates, et punane on elu ja valge on surm. Kuninganna aga, kes on dekonstrueerinud selle opositsiooni, jääb peale. Kuid mitte kauaks. Sest Lumivalgeke ärkab põrutuse läbi jälle ellu ning abiellub kuningapojaga. Lumivalgeke saab aga pulmas oma kättemaksu, kui kuninganna punaselt hõõguvate tuhvlitega tantsima pannakse.

Selgub, et suurema kurjuse allikas pole mitte kuninganna, vaid Lumivalgeke, kes, olles ise vaid seitse aastat vana, on täide viinud kättemaksu ühele vananevale naisele, kes ainult tahtis säilitada oma ilu.

Ja kõik see kurjus on saanud alguse Lumivalgekese nimest. Ta pole mitte sellepärast Lumivalgeke, et ta ilus on – sest alguses pole ta sugugi kõige ilusam – vaid ilus, kuna ta on Lumivalgeke. "Lumivalgeke aga sirgus suureks ja läks järjest kaunimaks, ning kui ta seitsme aastaseks sai, oli ta nagu ilus ilm, ilusam veel kui kuninganna."

Võitluses Lumivalgekese ja kuninganna vahel on Lumivalgekest peetud heaks pooleks ainult seetõttu, et muinasjutt tema nime kannab. Lumivalgekese nime. Valget on peetud süütuse ja headuse värviks. Kuid valge on ka surma värv. Pruugib vaid vahetada nimes Lumivalgeke ära üks täht, ja me saame Lubivalgeke. Kaame, nagu surnu. Me ei pruugi isegi minna selliste sõnamängude juurde, kuna ka ilma saab. Sest lumi on külm. Külm ja surmav. Valge, must ja punane on kõik ohtlikud värvid: külm, surm, tuli. Mis tähendab, et Lumivalgekese headus polegi nii iseenesestmõistetav, kui tundus. Ja meie lugemine muutub sama loogiliseks, iseenesestmõistetavaks, kui muinasjutu tavalised versioonid.

Sellise logotsentrismist vabanemise läbi oleme vabastanud Lumivalgekese. Järsku selgub, et ta võib teha, mida tahab, ei pea enam piirduma positiivse kangelase rolliga. Ka teised tegelased on vabanenud, võivad mängida uusi rolle. Pöialpoisid võivad olla disnilikud laiskvorstid, ent ka mässajate grupp, kes Lumivalgekest omakorda oma plaanide tarbeks ära kasutab. Süütu ohver võib olla vaenlane ja vastupidi. Senine musta-valge opositsioon jääb küll alles, kuid must ja valge vahetavad kohad. Või siis segunevad.

"Lumivalgeke oli nõus ja läks kuningapojaga kaasa, ning nende pulmi pühitseti suure hiilguse ja toredusega."

Ja kuningapoeg läks kohtu alla, süüdistatuna pedofiilias ning Lumivalgeke sai ainuvalitsejaks.