Eelmärkmed keeleteooriale

Louis Hjelmslev

UNIVERSITY OF WISCONSIN PRESS

Madison, 1961

EESSÕNA

Antud töö originaalversioon ilmus 1943 pealkirja all Omkring sprogteoriens grundloeggelse.* Selle väljaande leheküljestus on antud selle köite vasakul äärel. Ingliskeelne tõlge ilmus esmalt 1953 kui Memoir 7 ajakirjas International Journal of American Linguistics (Indiana University Publications in Anthropology and Linguistics). See, teine kordustrükk, sisaldab mitmeid vähemad korrektuure ja muutusi, mis on tekkinud autori ja tõlkija vahelise arutelu käigus. Teooria viimaste aastate arengust aimu saamiseks võib lugeja pöörduda eelkõige autori uurimuse La stratification du langage poole, taastrükitud kogumikus Essais linguistiques (Travaux du Cercle linguistique de Copenhague, XII, Copenhagen, Nordisk Sprog- og Kulturforlag, 1959), mis sisaldab sama autori teisi artikleid lingvistikateooriast ja täielikku bibliograafiat.

L.Hj.

F.J.W.

 

*Festskrift udgivet af Kobenhavns Universitet i anledning af Universitetes Aarsfest, November 1943, lk-d [ 3] -[ 113] ; ka ilmunud eraldi Ejnar Munksgaardi poolt , Kopenhaagen, 1943.  

 

38] 12. Märgid ja figuurid

Mis puutub deduktsiooni käigus saadud entiteetidesse, võib märgata üht omapära, mis ilmneb, näiteks, selles, et on võimalik lause koosnemine ainult ühest osalausest ja osalause ainult ühest sõnast. See fenomen kerkib pidevalt esile kõige erinevamates tekstides. Ladina keele imperatiivil i “mine!” või inglise hüüdsõnal ah on entiteet, mille kohta võib öelda, et see on samal ajal lause, osalause ja sõna. Igas neist juhtudest leiame me ka silbi, mis sisaldab ainult üht silbiosa (keskmist osa, vrd. p.27). Me peame olema ettevaatlikud ja võtma seda võimalust arvesse analüüsi ettevalmistamisel. Sel otstarbel peame me sisse viima spetsiaalse “ülekande reegli”, mis toimib antud entiteedi edasise protseduuri liiga varases staadiumis analüüsimise ennetajana ning mis kindlustab, et teatud entiteedid kantakse teatud tingimuste korral analüüsimata üle staadiumist staadiumi, kus sama astme entiteedid allutatakse analüüsile.

Iga üksiku jaotuse puhul koostada entiteetide, mis omavad samu suhteid, s.o., võivad hõivata sama “positsiooni” ahelas, nimistu. Me võime näiteks teha inventuuri kõikidest osalausetest, mida tuleks erinevates positsioonides sisestada. Teatud tingimuste korral võib see viia kõigi pealausete ja kõigi osalausete inventuurini. Samamoodi võime me teha inventuuri kõigist sõnadest, kõigist silpidest ja kõigist teatud funktsioonidega silbiosadest. Teatud tingimuste korral viiks see kõigi kesksete silbiosade inventuurini. Selliste inventuuride tegemine on vajalik, et rahuldada põhjaliku kirjelduse nõuet. Taoline protseduur võimaldab registreerida erilaadset funktsiooni entiteetide vahel, mis võivad hõivata üht ja sama positsiooni ahelas.

Kui me võrdleme nimistuid, mis saadakse deduktsiooni erinevates staadiumites, näeme, et nende maht tavaliselt protseduuri jätkudes kahaneb. Kui tekst on piiramatu, s.o., võimeline jätkuma pideva edasiste osade lisamise läbi (nagu elava keele tekstina võtmise juhul), on võimalik registreerida piiramatu hulk lauseid, piiramatu hulk 39] osalauseid ja piiramatu hulk sõnu. Varem või hiljem tuleb deduktsiooni käigus siiski punkt, kus inventeeritud entiteetide hulk saab piiratuks ja pärast mida see tavaliselt stabiilselt langeb. Seetõttu näib kindel, et keelel on piiratud hulk silpe, kuigi see hulk on suhteliselt suur. Silpide puhul, mis võimaldavad jaotust keskseteks ja marginaalseteks osadeks, on nende klasside liikmete arv madalam kui silpide arv keeles. Kui silpide osi edasi jagada, jõuame me entiteetideni, mida nimetatakse kokkuleppeliselt foneemideks. Nende hulk on tavaliselt igas keeles nii väike, et seda võib kirjutada kahe numbriga ja üsna paljudes keeltes väga madal (umbes kahekümne ringis).

Need faktid, kehtestatud läbi induktiivse kogemuse kõigis tänini vaadeldud keeltes, on alfabeedi leiutamise aluseks. Tegelikult, kui poleks piiratud nimistuid, ei loodaks keeleteooria jõuda oma eesmärgini, mis on lihtsa ja põhjaliku tekstitaguse süsteemi kirjelduse võimaldamine. Kui ükskõik kui pika analüüsi tulemusena ei tekiks mingit piiratud nimistut, oleks ammendav kirjeldus võimatu. Ja mida väiksem on nimistu, millega analüüs lõpeb, seda paremini saame me rahuldada empiirilist printsiipi selle lihtsa kirjelduse nõudes. Seetõttu on keeleteooria jaoks väga oluline võimaldada täiustada ideed, mis on kirja leiutamise aluseks, nimelt idee analüüsist, mis viib vähima võimaliku laiendusega ja väikseima võimaliku hulgaga entiteetideni.

Kaks tähelepanekut, mida me siin oleme teinud — et entiteet võib mõnikord olla sama laiendusega kui teise astme entiteet (näide i), ja et nimistu suurus kahaneb protseduuri käigus piiramatust piiratule — on meie jaoks olulised, kui me võtame arutluse alla keele kui märgisüsteemi.

See, et keel on märgisüsteem, näib a priori ilmne ja fundamentaalne propositsioon, mida keeleteoorial tuleb arvestada juba varases staadiumis. Keeleteooria peab olema võimeline meile ütlema, mis tähendust võib omistada sellele propositsioonile ja eriti sõnale märk. Praeguseks peame me olema rahul ähmase kontseptsiooniga, mis on meile traditsiooni poolt pärandatud. Vastavalt sellele kontseptsioonile on “märki” (või nagu me ennetades ütleme, hiljem [ p.47] tutvustatavas terminoloogilises täiustuses, 40] märgiväljendit) iseloomustatud eeskätt millegi teise asemel märgiks olemisega — omapära, mis tekitab meis ilmselt huvi, kuna see näib viitavat, et “märk” on funktsiooniga defineeritud. “Märk” funktsioneerib, määratleb, tähendab; “märk” vastandatuna mittemärgile on tähenduse kandja.

Me rahuldume selle tingliku kontseptsiooniga ja püüame selle baasil otsustada, mil määral saab olla korrektne propositsioon, et keel on “märkide” süsteem.

Esimestes staadiumites võib teatud katseline tekstianalüüs näida sellele propositsioonile täit toetust andvat. Entiteedid, millele tavapäraselt viidatakse kui lausetele, osalausetele ja sõnadele, näivad täitvat kehtestatud tingimust: nad on tähenduste kandjad, seega “märgid” ja sellele traditsioonilistele joontele järgneva analüüsi poolt määratud inventarid [nimistud] viiksid meid märgiprotsessi aluseks oleva märgisüsteemi äratundmisele. Siin, nagu mujalgi on huvitav viia läbi analüüsi nii kaugele kui võimalik, et tagada ammendav ja maksimaalselt lihtne kirjeldus. Sõnad pole lõplikud, jagamatud märgid, nagu konventsionaalse lingvistika keskendumine sõnale võiks meid mõtlema panna. Sõnu saab analüüsida osadeks, mis nagu sõnad, on ise tähenduse kandjad: tüved/juured, tuletuslikud elemendid, liitelised elemendid. Mõned keeled lähevad selles suhtes kaugemale kui teised. Ladina keele lõppu -ibus ei saa jagada väiksema ulatusega märkideks, kuid see on ise lihtne märk, mis kannab nii käände- kui ka arvu tähendust. Ungari keele lõpp daativi mitmuses sõnas nagu magyaroknak (sõnast magyar ‘ungarlane’) on liitmärk, mis koosneb ühest märgist -ok, mis kannab mitmuse tähendust ja teisest märgist -nak, mis kannab daativi tähendust. Sellist analüüsi ei mõjuta tuletuslike ja flektiivsete elementideta keelte olemasolu või fakt, et isegi keeltes, milles on sellised elemendid, võivad esineda sõnad, mis koosnevad ainult tüvest/juurest. Kui me oleme kord teinud üldise tähelepaneku, et entiteet võib mõnikord olla sama ulatusega kui kõrgema astme entiteet ja see tuleb sel juhul analüüsimata üle kanda operatsioonist operatsiooni, ei tekita see fakt meile enam mingeid raskusi. Analüüsil on täpselt sellel põhjusel sama üldine vorm nii antud kui ka kõigil teistel juhtudel ja seda võib jätkata, kuni seda võib pidada ammendatuks. Kui näiteks ingliskeelse sõna nagu in-act-iv-ate-s analüüs sellisel moel läbi viiakse, võib selles näidata sisalduvat viit eristavat entiteeti, millest igaüks kannab tähendust ja mis on järelikult viis märki.

41] Võttes ette nii kaugeleulatuva analüüsi traditsioonilisel baasil, tuleks meil võib-olla pöörata tähelepanu faktile, et “tähendust”, mida iga selline minimaalne entiteet öeldakse kandvat, tuleb mõista kui puhtkontekstuaalset tähendust. Mitte ükski minimaalsetest entiteetidest, ega ka tüvedest/juurtest, ei oma sellist “iseseisvat” eksistentsi, et neile võiks omistada leksilist tähendust. Kuid meie poolt vastu võetud seisukoha põhipunktis — tekstis funktsioonide alusel jätkuv analüüs — ei eksisteeri ühtki teist tajutavat tähendust peale kontekstuaalse. Iga entiteet ja seega ka iga märk on defineeritud suhteliselt, mitte absoluutselt ning ainult oma koha järgi kontekstis. Selles seisukohast on mõttetu teha vahet tähenduste, mis ilmuvad ainult kontekstis ja tähenduste, millel võib oletada iseseisvat eksistentsi, vahel, või — vanade Hiina grammatikute järgi — “tühjade” ja “täis” sõnade vahel. Nn. leksilised tähendused teatud märkides pole muud kui kunstlikult isoleeritud kontekstuaalsed tähendused või nende kunstlikud parafraasid. Absoluutses isolatsioonis pole ühelgi märgil mingit tähendust. Iga märgitähendus tekib kontekstis, mille all me mõtleme situatsioonilist või otsest konteksti, ei ole oluline, kumba, kuna piiramatus või produktiivses tekstis (elav keel) saame me alati transformeerida situatsioonilist otseseks kontekstiks. Seetõttu ei tohi me näiteks ette kujutada, et substantiiv on tähendusrikkam kui eessõna või sõna on tähendusrikkam kui tuletuslik või flektiivne lõpp. Võrreldes üht entiteeti teisega, võime me rääkida mitte lihtsalt erinevusest tähenduses, vaid ka erinevatest tähenduse liikidest, kuid puudutades kõiki selliseid entiteete, võime me rääkida tähendusest täpselt sama suhtelise õigusega. Seda ei muuda fakt, et tähendus traditsioonilises mõttes on ähmane mõiste, mida me ei säilita pikemas lõikes ilma lähema analüüsita.

Kuid kui me püüame analüüsida märgiväljendeid samal moel, näitab induktiivne kogemus, et kõigis tänini vaadeldud keeltes tuleb väljendi analüüsis staadium, kus saadud entiteedid ei ole enam tähenduse kandjad ja seega mitte enam märgiväljendid. Silbid ja foneemid pole märgiväljendid, vaid ainult selle osad. See, et märgiväljend, näiteks sõna või lõpp, võib koosneda ühest silbist ja ühest foneemist, ei tähenda, et silp on märgiväljend või et foneem on märgiväljend. See tähendab vaid seda, et mõned entiteedid võivad analüüsimata üle kanduda operatsioonilt operatsioonile. Ühest 42] vaatenurgast on s sõnas in-act-iv-ate-s märgiväljend, teisest aga foneem. Kaks vaatenurka viivad kahe erineva objekti äratundmiseni. Me võime väga hästi säilitada formuleeringu, et märgiväljend s sisaldab ühte ja ainult ühte foneemi, kuid see pole sama mis märgiväljendi samastamine selle foneemiga. Foneem siseneb teistesse kombinatsioonidesse, kus see pole märgiväljend (nt., sõnas sell,”müüma”).

Sellised kaalutlused kallutavad meid hülgama katset analüüsida “märkide” kaupa ja meid juhitakse äratundmisele, et kirjeldus peab kooskõlas meie printsiipidega analüüsima sisu ja väljendit eraldi, kusjuures kumbki kahest analüüsist annab lõpuks piiratud arvu entiteete, mis ei võimalda tingimata üks-ühele sobivust entiteetidega vastandplaanis.

43] Suhteline kokkuhoid märkide ja mittemärkide inventarinimekirjade vahel vastab täielikult eeldatavale keele eesmärgile. Keel on oma eesmärgilt ennekõike märgisüsteem. Selleks, et olla täiesti adekvaatne, peab see olema alati valmis vormima uusi märke, uusi sõnu või uusi tüvesid/juuri. Kuid, kogu selle piiritu külluse juures peab keel, selleks, et olla täiesti adekvaatne, olema samamoodi kerge käsitleda, praktiline omandamises ja kasutuses. Märkide piiramatu hulga nõude puhul võib seda saavutada kõigi märkide konstrueerimisel mittemärkidest, mille arv on piiratud ning eelistatavalt rangelt piiratud. Selliseid mittemärke, mis sisenevad märgisüsteemi märgiosadena, nimetame me siinkohal figuurideks. See on puhtoperatiivne termin, viidud sisse lihtsalt mugavuse huvides. Seetõttu on keel nii korraldatud, et peotäie figuuride abil ja nende üha uute asetuste abil saab konstrueerida suurt hulka märke. Kui keel poleks nii korraldatud, oleks see selleks otstarbeks kõlbmatu vahend. Seetõttu on meil põhjust oletada, et selles tunnuses — märgi konstrueerimine piiratud arvust figuuridest — oleme me leidnud olulise põhitunnuse iga keele struktuuris.

Keeli ei saa niisiis kirjeldada kui puhtaid märgisüsteeme. Eesmärgi järgi, mis neile tavapäraselt omistatakse, on nad ennekõike märgisüsteemid, kuid nende seesmise struktuuri järgi on nad ennekõike midagi muud, nimelt märkide konstrueerimiseks kasutatavate figuuride süsteemid. Seega on keele kui märgisüsteemi definitsioon lähemal analüüsil osutunud ebarahuldavaks. See puudutab ainult keele väliseid 44] funktsioone, selle seost mittelingvistiliste faktoritega, mis seda ümbritsevad, kuid mitte selle otseseid, seesmisi funktsioone.

13. Väljendus ja sisu

Siiani oleme me tahtlikult kinni pidanud vanast traditsioonist, millele vastavalt on märk ennekõike märk millegi jaoks. Selles oleme me kindlasti nõus üldise kontseptsiooniga ja, enamgi veel, kontseptsiooniga, mis on laialdaselt levinud epistemoloogide ja loogikute seas. Kuid meie osaks jääb näidata, et see arusaam on lingvistiliselt paikapidamatu ja siin nõustume me viimase aja lingvistilise mõtlemisega.

Kui vastavalt esimesele seisukohale, on märk väljend, mis osutab sisule väljaspool märki ennast, siis vastavalt teisele seisukohale (mida on esitanud üksikasjaliselt Saussure ja teda järgides, Weisgerber10 ) on märk entiteet, mis on genereeritud seosest väljenduse ja sisu vahel.

Millist neist kahest seisukohast eelistada, on asjakohasuse küsimus. Selleks, et sellele küsimusele vastata, väldime me hetkel rääkimist märkidest, kuna just seda mõistet me püüame defineerida. Selle asemel räägime millestki, mille eksistentsi me arvame olevat määranud, nimelt märgifunktsioonist, asetatud kahe entiteedi, väljendi ja sisu vahele. Sellel alusel oleme me võimelised määrama, kuidas on mugavam vaadelda märgifunktsiooni — kas entiteedi, mida me nimetame märgiks, välist või seesmist funktsiooni.

Me oleme siinkohal tutvustanud väljendust ja sisu kui funktiivide (functives), mis võtavad kokku kõnealuse märgifunktsiooni, märgistusi. See on puhtoperatiivne ja formaalne definitsioon ja selles kontekstis ei maksa terminitele väljendus ja sisu lisada mingeid muid tähendusi.

Funktsiooni ja selle funktiivide (klassi) vahel on alati solidaarsus: funktsioon on mõeldamatu ilma oma funktiivideta ja funktiivid on vaid funktsiooni lõpp-punktid ning on seega selleta mõeldamatud. Kui üks ja sama entiteet lülitub järjestikku erinevatesse funktsionaalsetesse suhetesse ning seega võib ilmselt olla nende poolt valitud, pole meil 45] igal juhtumil tegu ühe ja sama funktiiviga, vaid erinevate funktiivide, erinevate objektidega, sõltuvalt valitud vaatepunktist, s.o., sõltuvalt funktsioonist, mille vaatepunktist neid nähtusi vaadeldakse. See ei sega meid rääkimast “samast” entiteedist erinevatest vaatepunktidest, näiteks vaadeldes funktsioone, mis selle entiteediga seostuvad(on seotud selle komponentidega) ja selle kehtestavad. Kui erinevad funktiivide kogud võtavad kokku ühe ja sama funktsiooni, tähendab see, et on olemas solidaarsus funktsiooni ja kogu nende funktiivide klassi vahel ning et järelikult valib iga individuaalne funktiiv funktsiooni.

Seega eksisteerib solidaarsus ka märgifunktsiooni ja selle kahe funktiivi, väljenduse ja sisu vahel. Märgifunktsioon ei eksisteeri kunagi ilma nende mõlema funktiivi samaaegse kohalolekuta. Ning väljend ja selle sisu või sisu ja selle väljend ei ilmu kunagi koos, ilma et nende vahel poleks ka märgifunktsiooni.

Märgifunktsioon on iseenesest solidaarsus. Väljendus ja sisu on solidaarsed — nad eeldavad tingimata üksteist. Väljend on väljend ainuüksi selle tõttu, et ta on sisu väljend ja sisu on sisu vaid seetõttu, et on väljendi sisu. Seetõttu — välja arvatud kunstlik isolatsioon — ei saa olla mingit sisu ilma väljendita või väljenditut sisu. Kui me mõtleme ilma rääkimata, pole taoline mõte märgifunktsiooni jaoks lingvistiline sisu ega funktiiv. Kui me räägime ilma mõtlemata ja helideseeria vormis, millele ei saa omistada mingit sisu ühegi kuulaja poolt, on selline kõne abrakadabra, mitte lingvistiline väljend ega funktiiv märgifunktsiooni jaoks. Muidugi ei tohi sisupuudust segi ajada tähendusepuudumisega: väljendil võib väga hästi olla sisu, mida mõnest (näiteks normatiivse loogika või füsikalismi) seisukohast võiks iseloomustada kui tähendusetut, kuid see on sisu.

Kui me teksti analüüsimisel jätaksime märgifunktsiooni vaatluse alla võtmata, oleksime me võimetud märke üksteisest eristama ja jagama üksikmärke neid moodustavateks figuurideks. Sel juhul me oleksime lihtsalt võimetud pakkuma ammendavat (ja seega, sõna meie tähenduses, empiirilist) teksti kirjeldust, mis annaks seletust selle kehtestamise funktsioonidest (lk. 22). Me oleksime lihtsalt ilma 46] jäetud objektiivsest kriteeriumist, mis oleks võimeline pakkuma analüüsi baasi.

Saussure püüdis märgifunktsiooni seletada, vaadeldes väljendit ja sisu kumbagi omaette, märgifunktsioonist sõltumatult ja jõudis järgneva tulemuseni:

“Võetuna omaette on mõtlemine kui udukogu, kus midagi ei ole piiritletud. Ei ole ettemääratud ideid, ja ei ole mingeid eristusi enne keele ilmumist…Heliline substants ei ole midagi püsivamat ja rigiidsemat kui mõtlemine: ta ei ole valmis vorm, millesse mõte kuulekalt vormub, vaid pehme aines, plastiline mateeria, mis omakorda jaguneb eri osadeks, mis võivad saada mõtte jaoks hädavajalikeks “tähistajateks”. Niisiis, me võime kujutada… keelt kui rida külgnevaid alajaotusi, mis on visandatud nii häguste ideede lõputus plaanis kui ka sama määratlematus helide plaanis… keel töötab välja oma ühikud, vormudes kahe vormitu massi vahel… see seos loob vormi, mitte substantsi .”11

Kuid see pedagoogiline Gedankenexperiment, kuitahes suurepäraselt läbi viidud, on tegelikult mõttetu ja Saussure pidi ise selleni jõudma. Teaduses, mis väldib ebavajalikke postulaate, pole alust oletuse jaoks, et sisu-substants (mõte) või väljendus-substants (häälikuahel) eelneb keelele ajas või hierarhilises korras või vice versa. Kui me säilitame Saussure’i terminoloogia — ja lähtume täpselt tema oletustest — saab selgeks, et substants sõltub vormist sellise astmeni, et elab ainult selle abil ega saa mingis mõttes omada iseseisvat eksistentsi.

Teisalt näib olevat õigustatud eksperiment erinevaid keeli võrrelda ja siis eraldada või lahutada faktor, mis on neile ühine ja mis jääb ühiseks kõigi keelte puhul, kui palju tahes keeli võrdlusse hõlmatakse. See faktor — kui me välistame strukturaalse printsiibi, mis sisaldab märgifunktsiooni ja kõiki sealt järeldatavaid funktsioone, printsiibi, mis on loomulikult ühine qua printsiip kõigile keeltele, kuid mille täideviimine on spetsiifiline igal individuaalsel keelel — see faktor on entiteet, mida defineeritakse ainult lähtuvalt oma funktsioonist keele strukturaalprintsiibile ja kõigist faktoritest, mis eristavad keeli üksteisest. Seda ühist faktorit nimetame me mõtteks (purport). materjal

47] Seetõttu leiame me, et ahelatel

jeg véd det ikke (taani k.)

I do not know (ingl.k.)

je ne sais pas (prants.k.)

en tiedä (soome k.)

naluvara (eskimo k.)

on kõigist erinevustest hoolimata ühine faktor, nimelt materjal, mõte ise. See mõte eksisteerib nii vaadelduna tinglikult kui amorfne mass, jagamatu entiteet, mida defineeritakse ainult selle väliste funktsioonide poolt, nimelt selle funktsioonist iga meie poolt toodud keelelise lause jaoks. Me võime kujutleda seda mõtet analüüsituna mitmest vaatenurgast, allutatuna paljudele erinevatele analüüsidele, milles see ilmneks nii mitmete erinevate objektidena. Seda võib näiteks analüüsida ühest või teisest loogilisest või ühest või teisest psühholoogilisest seisukohast. Igas vaatluse all olevas keeles tuleb seda analüüsida erineval moel — fakt, mida saab interpreteerida ainult kui viitavat sellele, et mõte on järjestatud, artikuleeritud, vormitud eri moel erinevates keeltes:

taani keeles, esmalt jeg (‘mina’), siis véd (‘teadma’— oleviku kindel kõneviis), siis sihitis, det (‘seda’), siis eitus, ikke (‘mitte’);

inglise keeles, esmalt I, siis verbaalne mõiste, mida pole selgelt kujutatud taani lauses, siis eitus ja alles siis mõiste ‘teadma’ (kuid kusagil pole mõistet, mis vastaks taani keele oleviku indikatiivile véd, ega sihitist);

prantsuse keeles, esmalt ‘mina’, siis eitus (mis on aga täiesti erinev taani ja inglise keele omast, kuna sellel puudub eituse tähendus kõigis kombinatsioonides), siis ‘teadma’ (oleviku kindel kõneviis) ja lõpuks kummaline erimärk, mida mõned nimetavad eituseks, kuid mis võib tähendada ka ‘sammu’; nagu ka inglise keeles, puudub sihitis;

soome keeles, esmalt verb, mis tähendab ‘mina-ei’ (või täpsemalt ‘ei-mina’, kuna märk ‘mina’ jaoks tuleb lõpuks; eitus soome keeles on verb, millele lisandub pöörde ja ainsuse lõpp: en ‘mina-ei’, et ‘sina-ei’, ei ‘tema-ei’, emme ‘meie-ei’, jne.) ning siis mõiste ‘teadma’ vormis, millel on imperatiivne tähendus teistes kombinatsioonides; sihitis puudub;

eskimo keeles, ‘ei-teadev-olen-mina-seda’, verb, mis on tuletatud nalo ‘võhiklus’, sufiksiga esimese pöörde subjekti ja kolmanda pöörde objekti jaoks.12

48] Niisiis me näeme, et vormimata mõte, mis on eraldatav kõigist lingvistilistest ahelatest, on igas keeles vormitud erinevalt. Iga keel paneb paika omaenese piirid amorfses “mõttemassis” ja rõhutab erinevaid faktoreid selle erinevates korraldustes, paneb raskuskeskme erinevatesse kohtadesse ja annab neile erinevad rõhud. See on nagu üks ja sama peotäis liiva, mida vormitakse täiesti erinevate ðabloonidega või nagu pilv taevas, mis Hamleti pilgule muudab kuju minutist minutisse. Nii nagu sedasama liiva saab panna erinevatesse vormidesse ja sama pilv võtta ikka uusi kujusid, nii ka sama mõte vormitakse või struktureeritakse erinevalt erinevates keeltes. Selle vormi määravad üksnes keelefunktsioonid, siit tuletatakse märgifunktsioon ja teised funktsioonid. Mõte jääb iga kord aineks uue vormi jaoks ja sel pole muud võimalikku eksistentsi, v.a. ühe või teise vormi substantsiks olemine.

Seega tunneme me lingvistilises sisus, selle protsessis, ära spetsiifilise vormi, sisu-vormi, mis on sõltumatu mõttest ja seisab sellega meelevaldses suhtes ning vormib selle sisusubstantsiks.

Pole vaja pikka mõtisklust nägemaks, et sama kehtib sisu süsteemi kohta. Paradigma ühes keeles ja vastav paradigma teises keeles öeldakse katvat ühte ja sama mõttetsooni, mis eraldatuna nendest keeltest, on jagamata amorfne kontiinum, millele pannakse piirid keelte vormiva tegevusega.

Paradigmade taga, mis on erinevates keeltes seatud värvinimetustega, saame me, erinevusi maha arvates, avastada sellise amorfse kontiinumi, värvispektri, milles iga keel seab meelevaldselt oma piirid. Kuigi formeeringud selles mõttetsoonis on enamjaolt ligikaudu samad enamuses laialtlevinud Euroopa keeltes, pole meil vaja minna kaugele, et leida formeeringuid, mis on nendega ühtimatud. Kõmri keeles on ‘green’ gwyrdd või glas, ‘blue’ on glas, ‘gray’ on glas või llwyd, ‘brown’ on llwyd. See tähendab, osa spektrist, mida katab inglisekeelne sõna green, on kõmri keeles lõigatud joonega, mis omistab osa sellest samale alale, kus on inglise keele sõna blue, samas kui inglise keele piiri green ja blue vahel ei leidu kõmri keeles. Enamgi veel, 49] kõmri keeles puudub inglise piir blue ja gray vahel ja samuti inglise piir gray ja brown vahel. Teiselt poolt, ala mida katab inglise keele gray, on kõmri keeles lõigatud nii, et pool sellest viitab samale alale, mis ingise keele blue ja pool samale alale, mis inglise keele brown. Skeem näitab ühtivuse puudumist piiride vahel:

gwyrdd

green
blue glas
gray
llwyd

brown

Sarnaselt näitab ladina ja kreeka keel selles sfääris ühtimatust peamiste kaasaegsete euroopa keeltega. Üleminek ‘heledast’ ‘tumedani’, mis on jagatud inglise ja paljudes teistes keeles kolmeks alaks (white, gray, black), on teistes keeltes jagatud erinevaks hulgaks aladeks keskse ala tühistamise või täiustamise kaudu.

Morfeemiparadigmad näitavad sarnaseid asju. Numbritsooni analüüsitakse erinevalt keeltes, mis eristavad ainult ainsust ja mitmust, nendes, mis lisavad ka duaali (nagu vanakreeka ja leedu k.) ja keeltes, millel on ka vähearvulisus (paucal) või lihtsalt triaal (nagu enamuses Melaneesia keeltest, Lääne-indoneesia keeles Sah ir Mindanao ja Celebese saarte vahel ning Kagu-Austraalia keeles kulin mõnedes selle dialektides) või ka kvadraal (nagu Mikroneesia keeles Gilberti saartel). Ajatsooni analüüsitakse erinevalt keeltes, milles (arvestamata perifrastilisi formatsioone) on ainult olevik ja minevik (nagu näiteks inglise keeles) ning kus seetõttu olevik katab ka ala, mis teistes keeltes on kaetud tulevikuga ning keeltes, mis seavad piiri oleviku ja tuleviku vahele. Piirid on erinevad ka keeltes, mis (nagu ladina, vanakreeka, prantsuse keel) eristavad mitmeid mineviku liike.

See ühtimatus ühe ja sama mõttetsooni sees kerkib esile igal pool. Võrdleme näiteks ka 50] järgmisi vastavusi taani, saksa ja prantsuse keele vahel:

Baum arbre

troe

Holz bois

kov Wald

forêt

Sellest faktist võime me järeldada, et ühes kahest entiteedist, mis on märgifunktsiooni funktiivid, nimelt sisu, kehtestab märgifunktsioon vormi, sisu-vormi, mis mõtte seisukohast on meelevaldne ning mida saab seletada ainult märgifunktsiooniga ja mis on ilmselt sellega solidaarne. Selles mõttes on Saussure’il vormi ja substantsi eristamises täiesti õigus.

Sama on vaadeldav teises kahest entiteedist, mis on märgifunktsiooni funktiivid, nimelt väljenduses. Nii nagu näiteks värvitsoon või morfeemitsoon on jagatud erinevates keeltes erinevalt (st, et igal keelel on oma arv värvisõnu, oma arv numbreid, oma arv aegu jne.), nii saame me keelte võrdlemisel, lahutades individuaalsed omadused, moodustada ka foneetilise sfääri tsoonid, mis on erinevates keeltes alajaotatud erinevalt. Me saame näiteks mõelda liigutuse foneetilis-füsioloogilisest valdkonnast, mida võib muidugi kujutada ruumiliselt kui jagamata, kuid analüüsitavat kontiinumit — näiteks Jesperseni “antalfabeetilisi” valemeid kasutades. Sellistes amorfsetes tsoonides on erinevates keeltes meelevaldselt kaasatud erinev arv figuure (foneeme), kuna piirid paiknevad kontiinumis erinevates kohtades. Näiteks on toodud kontiinum, mille moodustab suulae keskne profiil, faarünksilt huultele. Tuttavates keeltes on see tsoon jagatud tavaliselt kolmeks piirkonnaks, tagumine k-piirkond, keskmine t-piirkond ja eesmine p-piirkond. Kui vaadelda ainult sulghäälikuid, avastame, et eskimo ja läti keel eristavad kahte k-piirkonda, mille jaotuspiirid kahes keeles ei ühti. Eskimo keel paigutab piiri uvulaarse ja velaarse piirkonna vahele, läti keeles velaarse ja velo-palataalse piirkonna vahele. Paljud india keeled eristavad kahte 51] t-piirkonda, retrofleksiivset ja dentaalset jne. Teine sarnane kontiinum esineb vokaaltsoonis. Vokaalide arv erineb keeltes, piirid on seatud erinevalt. Eskimo keel teeb vahet ainult i-, u- ja a-piirkonna vahel. Enamuses tuntumatest keeltest on esimene jagatud kitsamaks i-piirkonnaks ja e-piirkonnaks, teine kitsamaks u-piirkonnaks ja o-piirkonnaks. Mõnes keeles võib iga nendest piirkondadest või üks neist, olla lõigatud joonega, mis eristab ümarvokaalid (y, ¸; u, o) ümardamata vokaalidest (i, e, , ǒ ; need viimased kaks — veidrad “loiud” vokaalid, mis on Euroopas haruldased — või üks neist, esineb näiteks Tamilis, paljudes ida-uraali keeltes ja rumeenia keeles); avatusastme järgi võib i ja u st vormida lisaks keskvokaale, ümardatud (u) nagu norra ja rootsi keeles või ümardamata (i) nagu vene keeles jne. Eriti keele erakordse liikuvuse tõttu on võimalused, mida keel saab kasutada, lõpmata suured. Kuid iseloomulik on see, et iga keel paneb nende lõputute võimaluste seas paika oma piirid.

Kuna väljenduse vallas on lood ilmselt üsna analoogsed sisu omaga, on meie jaoks kohane seda parallelismi alla kriipsutada, kasutades väljenduse jaoks sama terminoloogiat, mida ka sisu jaoks. Niisiis peaksime me olema võimelised rääkima väljendus-mõttest ja isegi kui see on ebatavaline, ei näi mingid faktid sellele vastu seisvad. Meie toodud näited, vokaalne kontiinum ja keskne suulae profiil on niisiis mõtte foneetilised tsoonid, mis vormuvad erinevalt erinevates keeltes, sõltuvalt iga keele erifunktsioonidest ning mis on seejuures allutatud nende väljendusvormile kui väljendus-substants.

Meie vaatlused olid seotud väljendisüsteemiga. Kuid nii nagu sisu puhul, saame me demonstreerida sama ka protsessi puhul. Ainult tänu kohesioonile süsteemi ja protsessi vahel peegeldub süsteemi formeerumise spetsiifilisus antud keeles vältimatult ka protsessis. Osalt just nende piiride tõttu, mis on paigutatud süsteemi ja mis on ühtimatud keeleti ja osalt suhtevõimaluste tõttu foneemide vahel ahelas (mõned keeled, näiteks mitmed Austraalia ja Aafrika keeled, ei tunnista üldse konsonandigruppe, mõned tunnistavad ainult teatud kindlaid konsonandigruppe, mis on erinevates keeltes 52] erinevad; rõhuasetust sõnale valitsevad erinevates keeltes erinevad reeglid) võib ühte ja sama väljendus-mõtet erinevalt formeerida erinevates keeltes. Inglise keelne [ b : lin] , saksakeelne [ be r li:n] , taanikeelne [ b li n] , jaapanikeelne [ be lulinu] kujutavad erinevaid kombinatsioone ühest ja samast väljendus-mõttest (linnanimi Berlin). On muidugi ükskõik, et antud näites juhtub sisu-mõte olema sama. Samal moel võiksime me öelda, et näiteks ingliskeelse got (‘saama’ lihtminevik) , saksakeelse Gott (‘Jumal’) ja taanikeelse godt (‘hästi’) hääldus kujutab ühe ja sama väljendus-mõtte erinevaid vorme. Selles näites on väljendus-mõte sama, kuid sisu-mõte erinev, just nagu fraasides jeg véd det ikke ja I do not know on sama sisu-mõte, kuid erinev väljendus-mõte.

Kui isik, kes tunneb antud keele (nt. oma emakeele) funktsionaalset süsteemi, on tajunud sisumõtet või väljendusmõtet, vormib ta selle antud keeles. Oluline osa sellest, mida tavaliselt kutsutakse “aktsendiga kõnelemiseks” seisneb tajutud väljendusmõtte vormimises vastavalt eeltendentsidele, mida pakuvad funktsionaalsed faktid kõneleja emakeeles.

Sellest arutlusest järeldub niisiis, et kaks entiteeti, mis võtavad kokku märgifunktsiooni — väljendus ja sisu — käituvad selle suhtes ühtemoodi. Märgifunktsiooni tõttu ja ainult selle tõttu eksisteerivad selle kaks funktiivi, mida võib nüüd täpselt nimetada, kui sisu-vormi ja väljendusvormi. Ning sisu- ja väljendusvormi abil ning ainult nende abil eksisteerib vastavalt sisu-substants ja väljendus-substants, mis tekivad vormi projekteerimisel mõttele, just nagu avatud võrk heidab oma varju alla jaotamata pinnale.

Kui me nüüd pöördume küsimuse poole, millest me alustasime ja mis puudutab kõige kohasemat sõna märk tähendust, siis nüüd võib selgemalt näha traditsiooniliste ja kaasaegsete lingvistiliste seisukohtade vasturääkivuse alust. Näib olevat tõsi, et märk on märk millegi jaoks ning et see miski paikneb teatud mõttes märgist enesest väljaspool. Nii näiteks on sõna ring (sõrmus) märk selle konkreetse asja jaoks minu sõrmes ning see asi ei sisene teatud (traditsioonilises) mõttes märki enesesse. Kuid see asi minu sõrmes on sisu-substantsi entiteet, mis märgi kaudu on 53] korraldatud sisu-vormile ja on paigutatud selle alla koos mitmete teiste sisu-substantsi entiteetidega (nt., heli, mis tuleb minu telefonist). See, et märk on märk millegi jaoks, tähendab, et märgi sisuvorm võib allutada selle millegi, mis esineb sisusubstantsina. Just nagu me tundsime enne vajadust kasutada sõna mõte (purport) , mitte lihtsalt sisu, vaid ka väljendiga seoses, nii ka siin jälle, selguse huvides, vaatamata pika aja jooksul tunnustatud kontseptidele, mille vajakajäämised saavad nüüd täiesti ilmseks, tunneme me soovi pöörata märgiorientatsioon pahupidi: tegelikult peaksime me olema võimelised ütlema täpselt sama õigusega, et märk on märk väljendus-substantsi jaoks. Helijärgnevus [ rіт ] iseenesest kui unikaalne fenomen, hääldatuna hic et nunc, on väljendus-substantsi entiteet ainult tänu märgile, kuna on allutatud väljendusvormile ja klassifitseeritud selle alla koos mitmete teiste väljendus-substantsi entiteetidega (sama märgi teised võimalikud hääldused, teiste isikute või teiste olukordade korral).

Märk on siis — nii paradoksaalne nagu see võib näida — sisu-substantsi märk ja väljendus-substantsi märk. Just selles mõttes võib öelda, et märk võib olla märk millegi jaoks. Teiselt poolt ei näe me õigustust märgi nimetamisele märgiks lihtsalt sisu-substantsi jaoks või (millest keegi pole kindlasti mõelnud) lihtsalt väljendus-substantsi jaoks. Märk on kahepoolne entiteet, Januse-sarnase vaatega kahte suunda ning mõjuga kahes suhtes: ”väljapoole” väljendi-substantsi suunas ja “sissepoole” sisu-substantsi suunas.

Kogu terminoloogia on meelevaldne ning järelikult ei hoia miski meid kasutamast sõna märk erinimena väljendusvormi jaoks (või kui me sooviksime, väljendus-substantsi jaoks, kuid see oleks nii absurdne kui ka ebavajalik). Kuid näib kohasem kasutada sõna märk ühiku jaoks, mis koosneb sisu- ja väljendusvormist ning on kehtestatud nendevahelise solidaarsusega, mida me nimetame märgifunktsiooniks. Kui märki kasutatakse nimena ainult väljendi või selle osa jaoks, võtab terminoloogia isegi formaalsete definitsioonidega kaitstuna riski teadlikult või teadmatult laialtlevinud valekontseptsiooni tekkele või soodustamisele, vastavalt millele on keel lihtsalt eeleksisteerivatele asjadele kinnitatavate siltide nomenklatuur või varu. Sõna märk liidetakse alati tema loomuse tõttu designatumi/tähistatava ideega, seetõttu tuleb sõna märk kasutada sel moel, et seos märgi ja designatumi vahel ilmneks nii selgelt kui võimalik ja ei oleks allutatud moonutavale lihtsustusele.

Vahetegemine väljenduse ja sisu ning nende omavaheliste suhete vahel märgi-54] funktsioonis on aluseks iga keele struktuurile. Iga märk, iga märgisüsteem, iga märkide otstarbeks korraldatud figuuride süsteem, iga keel sisaldab eneses väljendus- ja sisuvormi. Tekstianalüüsi esimene staadium peab seetõttu olema analüüs nendeks kaheks entiteediks. Et olla ammendav, peab analüüs olema organiseeritud nii, et igas staadiumis peame me saame suurima ulatusega osad, s.o. osade arv peab olema madalaim nii kogu analüüsitud ahela sees kui ka ükskõik millises selle meelevaldses sektsioonis. Kui tekst sisaldab näiteks nii lauseid kui ka osalauseid, saame me näidata, et osalausete arv on suurem kui lausete arv. Seetõttu ei tohi me jagada teksti vahetult osalauseteks, vaid esmalt analüüsima lauseteks ja siis analüüsima lauseid osalauseteks. Kui seda printsiipi läbini kasutada, ilmneb, et iga tekst peab alati olema analüüsitud esimeses staadiumi kaheks ja ainult kaheks osaks, mille minimaalne arv garanteerib nende maksimaalse ulatuse: nimelt, väljendusjoone ja sisujoone, millel on vastastikune solidaarsus märgifunktsiooni kaudu. Pärast seda analüüsitakse väljendus-ja sisujoont kumbagi edasi, loomulikult arvestades nende omavahelisi seoseid märkides. Samal moel viib lingvistilise süsteemi esimene artikulatsioon/jaotus meid kehtestama seda kahte paradigmat: väljenduskülg ja sisukülg. Üldnimedena väljendusjoone ja väljenduskülje jaoks ühelt poolt ja sisujoone ja sisukülje jaoks teiselt poolt oleme me kasutanud vastavalt määratlusi väljendusplaan ja sisuplaan (määratlused, mis on valitud viitega Saussure’i ülaltsiteeritud formuleeringule: “ideede…plaanis… ja helide…plaanis ).

Läbi kogu analüüsi osutub see protseduurimeetod suurt selgust ja lihtsustust toovaks ning heidab ka valgust kogu keelemehhanismile tänini tundmatul moel. Sellest seisukohast on kerge organiseerida keeleteaduse alldistsipliine vastavalt hästirajatud plaanile ning vabaneda lõpuks vanast, takistavast semantika jaotusest foneetikaks, morfoloogiaks, süntaksiks, leksikograafiaks ja semantikaks — jaotus, mis on ebarahuldav mitmes suhtes ja sisaldab ka kattumisi. Kuid lisaks näitab see analüüs, kui ta on viidud lõpuni, et väljendusplaani ja sisuplaani saab kirjeldada ammendavalt ja järjekindlalt kui struktuurilt täiesti analoogseid, nii et võib näha ette identselt defineeritud kategooriad 55] mõlemas plaanis. See tähendab edasist põhiolemuslikku väljenduse ja sisu kui igas suhtes koordinaatsete ja võrdsete entiteetide tajumise kinnitust.

Terminid väljendusplaan ja sisuplaan ja samuti väljendus ja sisu on valitud kooskõlas kehtestatud arusaamadega ning on täiesti meelevaldsed. Nende funktsionaalne definitsioon ei paku õigustust neist entiteetidest ühe ja mitte teise nimetamiseks väljenduseks või ühe ja mitte teise nimetamiseks sisuks. Nad on defineeritud ainult nende vastastikuse solidaarsusega ning kumbagi neist ei saa identifitseerida teisiti. Nad on kumbki defineeritud ainult opositiivselt ja suhteliselt kui ühe ja sama funktsiooni vastastikku oponeeritud funktiivid.