Gottlob Frege "Tähendusest ja osutusest" - konspekt
(Akadeemia 1/1995, lk 87)

Mis on võrdsus? (A=A)
Oletus: võrdsus e. identsus on suhe objektide nimede või märkide vahel. Selle oletuse kasuks räägib see, et a=a ja a=b on erineva tunnetusväärtusega laused. a=a kehtib a priori, see on analüütiline väide. a=b vormis väited ei ole alati a priori põhjendatavad, sisaldavad väärtuslikke täiendusi meie teadmistele, see on sünteetiline väide.

Aga kui võrdsus esineks nende objektide vahel, mida a ja b tähistavad, siis ei peaks a=a (kui see väide on tõene) erinema a=b-st (kui seegi on tõene). See tähendaks lihtsalt asja suhet iseendaga. Järelikult saab a=b tähendada ainult seda, et jutt käib samast asjast ja seega käiks jutt hoopis nendest märkidest, mis seda asja tähistavad ja võrdusmärk tähendaks suhet nende märkide, mitte objektide vahel. Aga see suhe kehtiks ainult niikaua, kuni nad midagi tähistavad; kuna siis võiks need märgid seostada sama asjaga (ja see oleks meelevaldne), aga sel juhul ei puudutaks a ja b enam eset ennast, vaid meie tähistusviisi (ja seega ei väljendataks mingit teadmist).

Kui a eristub b-st objektina, mitte märgina (st et mitte viisil, kui ta midagi tähistab), siis oleks a=a tunnetusväärtuslikult sarnane a=b-ga (muidugi juhul, kui a=b on tõene). Erinevus saab teoks vaid seeläbi, et märgi eristus vastab eristusele tähistatu antuse viisis. Näiteks kolmnurgasiseste lõikude ristumispunkti võib mitut moodi nimetada (lähtudes eri lõikudest), aga punkt jääb samaks. Nimed osutavad antuse viisile, st et lause sisaldab tegelikku teadmist.

Osutus (die Bedeutung) on tähistatu. Tähendus (der Sinn) sisaldab antuse viisi. Näiteks Ehatähel ja Koidutähel on sama osutus aga mitte tähendus. Märgil ja nimel (siin: pärisnimi - sõna, märk, märgiühend, väljend) on osutuseks konkreetne objekt. Pärisnimi valgustab osutust ainult ühekülgselt. Igakülgne teadmine peaks tähendama kõigi tähenduste teadmist. Reeglipärane seos märgi ja tähenduse ja osutuse vahel on see, et märgile vastab kindel tähendus ja sellele tähendusele kindel osutus (aga selle juurde ei kuulu ainult üks märk). Pärisnimel on alati tähendus, osutuse olemasolu ei ole aga kindel. Näiteks 'Maast kaugeim taevakeha'.

Tavaliselt on sõnade osutus see, millest rääkida tahetakse. Aga kui räägitakse sõnadest või nende tähendustest, on tegemist märkide märkidega, sõna osutab esmalt teisele sõnale ja alles neil on tavaline osutus. Võib ka nii olla, et sõnad osutavad sellele, mis on tavaliselt nende tähendus; näiteks kaudses kõnes, kus kasutatakse sõnu kaudselt või neil on kaudne osutus - tavalist tähendust ja osutust eristatakse kaudsest. Sõna kaudne osutus on tema tavaline tähendus.

Kujutlus (die Vorstellung) on konkreetse inimese idee (äärmiselt subjektiivne ja ebaselge, sõltub tunnetest), seega erineb tähendusest, sest tähendus võib kuuluda paljudele, kujutlus on aga isiklik (oluline on, kellele kujutlus kuulub ja mis ajahetkel). Erinevus ei ole mitte seostamise tulemuses (sest ka tähendusi võib erinevaid olla), vaid viisis - kahel inimesel ei saa sama kujutlust olla. Erinemisel on kolm astet: see võib olla kujutluse (ühe puhul võib erinevus olla, teise puhul mitte), tähenduse ja osutuse tasandil. (Kusjuures kunst põhineb sugulustel inimkujutluste vahel.)

Pärisnimi kas väljendab oma tähendust või osutab või tähistab oma osutust. Lause mõte ei ole lause osutus, pigem tähendus. Tavaliselt on lausel tähendus olemas, aga osutust ei pruugi olla. (Odysseuse puhul teatakse, kellest jutt on, aga pole kindel, kas ta on reaalselt olemas olnud.) Kuigi lause mõte jääb sealjuures siiski samaks. Pilt on lause tähendusega, kuid osutuseta.

Otsustus on mõlema objekti (tõesuse ja vääruse) tunnistamine - st et mitte lihtsalt mõtte sõnastamine, vaid tõesuse tunnustamine. Mõtte seos tõega on samasugune kui tähenduse seos osutusega. Tõeväärtus ei ole mõtte osa, sest see ei anna midagi juurde.

Lause osutus on ta tõeväärtus (et kas on tõene või väär). Seega iga väitlauset, kus oluline on sõnade osutus (tõeväärtus), tuleb mõista pärisnimena (osutuseks on tõesus või väärus). Kui lause osutus on ta tõeväärtus, peab see jääma muutumatuks, kui lause osa vahetatakse välja sama osutuse, aga teise tähendusega väljendi vastu. Niisiis on kõigil tõestel oma ja kõigil vääradel lausetel sama osutus. Osutuses on kõik üksik kõrvale jäetud, seega ei ole oluline osutus üksi, vaid koos tõeväärtusega.

Aga kui lauses tõeväärtuse kontrollimiseks vahetatav väljend on ise lause, peaks asi toimima ikka samamoodi (et tõeväärtus jääb samaks). Aga kui üks kahest (lause/osalause) on otseses, teine kaudses kõnes, osutab lause otseses kõnes jälle lausele ja kaudses kõnes mõttele. Kas sel juhul ka kõrvallause puhul osutus võrdub tõeväärtusega? Kaudse kõne puhul ei ole. Kaudses kõnes on osutuseks mõte, mitte tõeväärtus. Tähenduseks on sõnade tähendus (näiteks 'ütlema'). Kuna kõrvallause osutuseks on sel juhul mõte, pole pealause seisukohast oluline, kas see on tõene või väär. Sel juhul saab kõrvallause osa vahetada ainult väljendiga, millel on sama kaudne (mitte tavaline osutus). Seega: lause osutuseks ei ole alati ta tõeväärtus ('Koidutäht' ei osuta Veenusele, kui ta on kaudses kõnes.)

"Arvama, et …" <-- '…'-l osutus puudub, on ainult tähendus (osutus on kaudselt olemas, selleks ei ole tõeväärtus, vaid arvamus). Kaudse kõne puhul ei saa pärisnime üldiselt asendada teise sama objekti pärisnimega. Aga on ka teised kõrvallaused, kus sõnadel on nende tavaline osutus, aga tähenduseks ei ole mõte ega osutuseks tõeväärtus. Näiteks 'See, kes avastas planeetide orbiitide elliptilisuse, suri viletsuses.' Sel juhul tähenduseks pole mitte terviklik mõte, ja osutuseks mitte tõeväärtus, vaid Kepler.

Need probleemid tulenevad keele puudulikkusest. Osutuseta näivpärisnimed on ka midagi jubedat (Frege hoiatab st :) ). Neile on loogiliselt lähedased liik omadus- ja määrsõnafraase. Nende tähenduseks ei ole mõte ega osutuseks tõesväärtus. Tähenduseks on osa mõttest, iseseisev subjekt puudub.
Kuna kohad ja aeg on objektid, on kindel koht ja kindel aeg (st et selle keeleline tähistus) pärisnimi.

Tingimuslausetes on teatav määramatult vihjav osa, mis teeb lausest reegli (kuna on üldine). Viitab üksteisele ja ühendab mõlemad laused üheks tervikuks, väljendab ühte mõtet. Eraldi ei väljenda mingit mõtet. Kui sellises lauses esineb ajamääratlus ('olevik'), siis see ei tähista olevikku (see oleks siis see määramatult vihjav koostisosa). Näiteks 'Kui Päike asub Vähi pöörijoonel, on meil põhjapoolkeral pikim päev.' Kõrvallauset ei saa väljendada pealausega, kuna see muudaks tähendust. Mõtet sisaldavad ainult pealause ja kõrvallause.

Nimisõnafraase, mis sisaldavad sõnu 'kes', 'mis' jne, saab käsitleda tähenduse järgi tingimuslausetega. Tingimuslauseid võivad asendada omadussõnafraasid. Kui kõrvallause tähenduseks on terviklik mõte (ja osutuseks tõeväärtus) lause kohta, kus pea- ja kõrvallause ühist koostisosa tähistatakse pärisnimega. See ei ole aga nii siis, kui tingimuslause väljendab terviklikku mõtet, sest sisaldab määramatult vihjava osa asemel pärisnime. Kõrvallause tõeväärtusest sõltub lause tõeväärtus. Näiteks 'Kui praegu on päike juba tõusnud, on taevas paksult pilves.'
Tingimus- ja järellause tõeväärtuste vahel on seos. Olulised on ainult tõeväärtused.

Seega:

Peaaegu alati käib pealausega kaasas varjatud tähendusi, mida välja ei öelda, aga millest saadakse aru.

Kõrvallause tähenduseks pole mõte, vaid osa sellest, siis osutuseks pole tõeväärtus (kuna seal on sõnadel kaudne osutus või et see on ebatäielik nagu tingimuslausetes). Aga kui kõrvallause tähenduseks on terviklik mõte, st et seda saab terviku tõesust kahjustamata asendada teise sama tõesväärtusega kõrvallausega.

Peamised põhjused, miks alati ei saa terve põimlause tõesust kahjustamata asendada üht kõrvallauset teisega, millel on sama tõeväärtus:

1. kõrvallause ei osuta tõeväärtusele, kuna väljendab ainult osa mõttest
a) sõnade kaudse osutuse puhul
b) kui lause osa vihjab määramatult ja ei ole pärisnimi

2. kõrvallause osutab küll tõeväärtusele, aga ei piirdu sellega, kuna tähenduses sisaldub peale ühe mõtte veel osa mõnest teisest
- võib olla nii tavalise kui kaudse osutusega, kõrvallause osa tähendus võib samaaegselt olla mõne teise mõtte osa, mis moodustustab koos kõrvallauses otseselt väljendatud mõttega pea- ja kõrvallause kogutähenduse.

Järelikult juhtumid, kus kõrvallauset teisega asendada ei saa, ei lükka ümber seda, et tõeväärtus on lause osutuseks (mille tähenduseks on mõte).

Kui a=a ja a=b on tunnetusväärtuselt erinevad, siis sellepärast, et tunnetusväärtuse jaoks ei ole lause tähendus (temas väljendatud mõte) vähem oluline kui tema osutus (tõeväärtus). Kui a=b, siis b osutus on küll sama kui a oma (ja seega (a=a)=(a=b), tõeväärtuse järgi). Aga b tähendus võib erineda a tähendusest, sellega koos ka a=a ja a=b tähendused ja siis ei ole tunnetusväärtus ega otsustused samad (otsustus oli siis edasiminek mõttelt tema tõeväärtuse juurde).

[Maris ise oma väikeste kätega trükkis : ) ]