Essee Matrixist ja Matrixi sõpradest

Uko Urb

Päev enne esilinastust oli suurem osa päeva seanssidest juba väljamüüdud. Kassaluugi tagant teatas piletimüüjatädi, et esimesele seansile ehk mõni pilet veel leidub. Silmad säramas läksin koju, et hommikul südame värisedes uuesti kinomaja “Ekraan” külastada. Ja seda ma ka tegin.

Kindlasti on võimalusi filmile tagantjärele väga mitmest küljest läheneda: palju kulutati selle tegemiseks raha, mis oleks võinud paremini olla, kes mängis hästi, kes mitte jne. Miks mitte proovida nende tavaliste juttude kõrval uurida linateost “Matrix Relodad” semiootilisest vaatenurgast. Arvestades filmi suhteliselt sügavat sisu, peaks selleks tööpõld suhteliselt viljakas olema. Abikäe ulatas tuntud prantsuse semiootik Barthes, kes sai tuntuks meie igapäevaelu mütoloogia väljatoomisega rambivalgusesse. Antud juhul on analüüsi aluseks siiski üks tema hilisem töö, täpsemalt raamat “S/Z” ja viimases leiduvad koodid, mis kujutavad endast võimalust teha dekonstruktivistlikku kriitikat. Teistest lähenemistest erisatab teda püüe tungida mõtte formeerimise sisemusse, mitte piirduda vaid teksti struktuuri uurimisega.

Kolmeks peamõisteks on: ideoloogia, konnotatsioon, denotatsioon. Esimene neist kui märgiline ühendus, teine kui kaudne tähendus (side ideoloogiaga) ning kolmas kui otsene tähendus. Asetanud “Matrix Relodadi” poststrukturalismi lõikelauale, püüan Barthesi abiga kiigata tema sisemusse.

Kohe hakkab silma fakt, et teoses laiutav ideoloogia esindab väga laia grupi huvisid. Kust me pärit oleme ning miks me eksisteerime. Nendele küsimustele lähenetakse väga revolutsioonilisest vaatenurgast. Meie elust on tehtud tuimalt ringitalluv eesel, kes teatud valikute tulemusena pea alati ühte ja samasse punkti jõuab. Huvitavalt on välja toodud Neo (peategelase) käekäik, kes ühe oma otsusega saab jõu muuta kogu inimkonna saatust, mis toob tinglikult esile iga inimese võime mõjutada tulevikku. Huvitav kujund on muide ka seik, et valida tuleb tal armastuse ja “vabade inimeste” (ehk siis nende, kes ei ole pandud oma eksistentsiga tehnikat teenima) säilimise vahel. Eelmisest osast jääb üle kogu teose kummitama ka mõte inimestest kui patareidest, kes toodavad energiat tohutu masina jaoks.

Hästi paistab silma Ameerikas hetkel väga populaarne püüe vabastada; kogu filmi sisuks on võitlus tehnika poolt orjastatud inimkonna päästmine kurja! masinliku diktaatori käest. Kusjuures viimase teenistuses on agendid, kes võivad tabada “vähesed õige asja eest võitlejad” kus iganes (vägisi meenuvad islami suitsiiditerroristid). Agentide (kõigi) nimi on Smith, mis viitab selgelt asjaolule, et tegemist on kõige tavalisema inimesega (Smith, kui üks kõige levinumaid nimesid ingliskeelses kultuuris, eriti aga Ameerikas). Igaüks võib olla see, kes su peatab. ,Ära märkimist väärib ka, et kuigi neid, kes usuvad vabadusse ja selle esmatähtsusesse, on palju, leidub siiski vaid üks grupp, kes vapralt välja astub. Kuigi ülejäänud on mõttes nendega, pooldavad nad äraootavat poliitikat. Siinkohal vilksatab ajust läbi “Ameerika invasioon/päästmisoperatsioon Iraaki”.

Idees inimesest kui tohutu arvuti orjast ning teenrist peitub minu arvates hoiatav näpuvibutus tavalise popcorni-söödiku suunas. Asjade, eriti aga elu lihtsustava tehnika kultus, mis ähvardab keskmisel heaoluühiskonna liikmel üle pea kokku lüüa, raamitakse meie sandistajana. Paraku ei ole mul usku, et suuremale osale publikust antud tõlgendus pähe torkab. Veider on, et kui filmi esimeses osas leidis nimetatud teema palju käsitlemist, siis seekord jääb tema osa tagasihoidlikumaks.

Ühesõnaga omavad filmis suurimat väärtust vabadus, isegi kui selle nimel tuleb ohvreid tuua, armastus, selle kõige tavalisemal (sõber-sõber, mees-naine) kujul, ning turvatunne, mida ohustavad nii meie keskel valitsev kurjus kui ka üha arenev hambuni relvastatud tehnika.

Erinevad tegelased filmis kannavad silmapaistvalt erinevat riietust, mis viitab selgelt sotsiaalsele staatusele. Vapper grupp inimkonda vabastamas on kaetud stiilse ja väga uuendusliku joonega kehakatetega. Eriti hea efekti annab see liikumisel, jäädes kindlasti positiivsest küljest silma. Eelpool mainitud agendid Smithid kannavad traditsioonilist tumedat ülikonda, mis muudab nad äravahetamiseni sarnaseks. Viidatakse teatud tagurlusele ning enesekindlusele, mida neist seeläbi õhkab. Mida iganes need agendid ka ei teinud, nende riietus ja käitumine säilis ilma ühegi pleki või kortsuta. “Vaba” rahvas, välja arvatud nn aktiivgrupp, oli omale selga saanud suhteliselt primitiivsed ja mittemidagiütlevad riided. Rõhutud oli selgelt tagasihoidlikusele ning teatud vaesusele. Hästi oli välja mängitud mulje massist, kes vajab juhtimist ning kindlat liidrit. Samuti võis mitme peategelase peast leida päikeseprillid, mis justkui viitas asjaolule, et nemad näevad maailma läbi hoopis erineva prisma kui lihtkodanikud.

Võrreldes eelmise osaga on suurenenud ka nn pahade arv. Kui esimesest osast võis leida peamiselt ühe suure negatiivse karakteri, siis uues filmis tuleb neid juba rohkem välja. Suure ebameeldiva ja anastava Masina kõrvale on tekkinud veel pisemad, kes vajavad teepeal hävitamist. Erilise tähtsuse saab müstiline võtmetegija oma väikese riistapuuga, kes on vaja teel päästa, ühe ennasttäis pisipaha käest. Ilma temata ei saa avada ust õnneliku lõpu suunas. Selge mütoloogiline kujund peaks kuskil iga inimese sisemuses tekitama mingisuguse lapsepõlvest pärit äratundmise. Võti, mis avab ukse tõe juurde. Samas peegeldub temas kaastähendus tõe ohtlikkusest ja vastuvõetamatusest. Olles läbinud ukse ei ole peategelase seiklused sealt leitud tõest tulenevalt kaugeltki õnnelikku lõppu leidnud. Tõde kujutab endast midagi müstilist, mis võib lootused ja ootused tõeks teha ning samas kõik varem usutu hävitada. Tõde tundubki olevat vahest kõige suurema kaaluga siin filmis. Ta aktualiseerib ennast pidevalt läbi varjatuse: kuigi temast räägitakse ning otsitakse, ei suudeta selle osa juures teda tuvastada. Pigem saadakse teada, mis ei ole tõde, mis osutab selgele valele. Kogu “Matrix Reloaded” tundub olevat kirjutatud šifris, mis võimaldab meil pigem näha ebatõde, jättes ülejäänu vaid kergelt kombitavaks. Asjade defineerimine läbi eituse (Saussure).

Kõige konkreetsem sõnum, mis “Matrixist” minu kui tavahumanoidini jõudis, oli idee meie eludest kui illusoorsetest nähtustest. Kõik on välja mõeldud, reaalsus kunstlikult konstrueeritud. Me teenime kedagi meist suuremat, võimsamat. Ometi eksisteerib meie maailmas (olgu siis illusoorses või mitte) mingi jõud, kes võitleb meie eest. Et ka meie saaksime valgustatud. Hirmutatakse, kuid samas patsutatakse ka õlale ning öeldakse: ära karda. Minu jaoks mõlemad “Matrixi” osad teatud määral naeruvääristasid kogu teadvustatud elu. Me kõik, või siis suurem osa meist, oleme rumalad. Ei taha näha muud kui vaid meile mugav on. Seatakse justkui kahtluse alla iga inimese osa isemõtleva indiviidina. oioioi (vabandust)

Kindlasti ei saa märkimata jätta ka teatud agressiivsust, milles konnotatiivsed tähendused tahavad allutada endale denotatiivseid. Iga üksiku asja või sündmuse otsene tähendus kipub alla jääma tema kaastähendustele. Fantaasia masinavärk on minu ajus niivõrd intensiivselt tööle pandud, et tihtipeale saavad tavalised märgid filmis minu peas hoopis veidra tähenduse. Mismoodi saab kujutada ust, mis viib algjõududeni, tavalise kontoriuksena. Või lambiposti, millega peategelane Suure Tõlla kombel pahasid materdab, tänavavalgustina. Viis kuidas meie igapäeva elus esinevaid asju selles linateoses kasutatakse, muudab suhteliselt raskeks kujutada neid samu objekte ette sellisena, nagu ma neid olen harjunud nägema.

Lõpuks tahaksin veel ära märkida asjaolu, mis mind ennast vaevama jäi. Nimelt viis, kuidas filmis on kujutatud päris ilma (ehk siis tõelist ruumi, väljaspool masinate poolt konstrueeritud Matrixit, kus inimkond nagu mannavahu sees elab). Kaadrid sellest on nii esimeses kui ka teises osas üle keskmise vapustavad. Kõikjal vedeleb metall, kõrguvad tohutud torustikud ning elukeskkond meenutab kõige rohkem muti radu vanametalli kokkuostuga tegeleva firma laoplatsil. Niipalju kui tõelist taevast läbi kahe osa näidatud on, valitseb seal hämar süngus. Igast nurgast vaatab vastu teras, jätmata ruumi killukeselegi loodusele. Milleks niivõrd dramaatiline keskkond? Ühelt poolt võib kindlasti täheldada soovi elustada inimestes juba kustuvat armastust looduse vastu, kuid kas teiselt poolt ei peegeldu siin inimestele omane soov ennast hävitada? Selge viide lootusetusele. See tundus karjena tühjusesse, mis on määratud metalliraginasse sumbuma.

Niisiis, film “Matrix” koos oma järjega tekitas hulgaliselt mõtteid ja kindlasti ei saanud neid kõiki siis kirja panna – osad neist tunduvad olevat täiesti väljendamatud. Püüe ülereaalsusesse sunnib paratamatult inimlooma oma aju pingutama, et järele jõuda. Vähemalt neil, kes seda veel soovivad. “Matrix Reloded” tundub kandvat endas ohtralt rebitud niite maailmas viimasel ajal juhtunust... või on tegemist minu kui interpretaatori väljamõeldisega. Ehk olen lihtsalt mina vaimustunud keerulistest sündmustest ning soovin neid ka selles tekstis näha? Sellele küsimusele jääbki hetkel vastus saamata. Nagu jääb vastus saamata ka paljudele muudele küsimustele selle filmis. Tõde ja lahendused tunduvad siinsamas ja ühtlasi ka silmapiiri taga olevat. “Matrix” semiootilisest vaatevinklist suudab rohkem küsimusi tekitada kui vastuseid anda.