Arhetüüp kirjanduses kui märk
Lauri Tankler
Nagu Tõnu Õnnepalu rääkis oma loengus nimega "Praktiline lugemine ja kirjutamine I", usun minagi nüüd, et raamatuid kirjutatakse vaid siis, kui on olemas üks lugu ja mõte, mida sellega edasi anda soovitakse. "Kui sul on mõte, siis kirjuta luuletus. Kui sul on lugu, mida rääkida, kirjuta lühijutt, novell. Kui sul on lugu, mida rääkida ja mõte veel, mida sellega edasi anda, kirjuta romaan," kõlas tema mõte.
Lugu, see on kindlasti juba arhetüüpne värk. Lugu, see on ammu loetud, ammu kuuldud, ammu teadvustatud. Kadunud asja otsimine, läbi raskuste võitmine, kergelt tulnud elu kaotamine - kõik need on ammu kuuldud lood rikastest, vaestest, armastajatest, naabripoistest ja kangelastest. Lindpriid on tuntud läbi aegade ja lugude, me teame juba ette, kuidas romaani lõpus saavutab mässaja, see lindprii, oma eesmärgi ja purustab valitseva mõtteviisi.
Selle sama loo või sama kangelase kohta tahaks minagi otsida seda tähistatavat või siis referenti, kellele see üks märk - arhetüüp - viitab. Arhetüüpi saab pidada samasuguseks märgiks, nagu iga teist, olgugi, et ta pole ehk väga avalikult kokku lepitud, oleme me kõik avalikult teadvustanud selle, kui märgi olemasolu. Läbi aegade ja kultuuride on olemas arhetüüpsed kangelased, kes võidavad läbi raskuste. On olemas armastajad, kes armastavad ka siis, kui elu tehakse kibedaks teiste poolt. Ja on olemas teatud lood, mida räägitakse ikka ja jälle, uute tegelaste ja elementidega, kuid, mille lõppu või tulemust me teame juba ette. Seda nii kristlikus õhtumaade, kui ka idamaade või hommikumaade kultuuris. Kangelane jääb kangelaseks ka Jaapanis, kuigi tema mõtteviis ja väärtused erinevad meie omadest. Tema saavutab oma eesmärgi läbi vaimsete raskuste, Superman aga näiteks õhtumaade kultuuris läbi materiaalsete raskuste. Siinkohal on tegemist tõepoolest erinevustega, mis ei ole arhetüüpse kangelase või loo puhul tähtsad. Arhetüübid erinevadki stereotüüpidest selle poolest, et need on teadvustatud kõikide poolt.
Kuid kui on olemas universaalne kangelase arhetüüp - märk, mis ütleb kõikidele, et see konkreetne mees/naine nüüd hakkab ületama raskusi, et saavutada oma eesmärk - siis peaks ju olemas olema ka see konkreetne kangelane, kellele see märk osutab. Umberto Eco väidab, et tähistatavat ei tohi eristada või eraldada tähistajast, sest ainult läbi tähistaja saab tähistatav tähenduse. Tema mõtetele toetudes peab tunnistama, et kusagil peab olema see lugu või see inimene, tänu kellele on meie mõtetes olemas konnotatiivne tähendus armastaja arhetüübile või tuhkatriinu-loole. Mis või kes see konkreetselt võis olla, ei suudaks keegi meist enam tuvastada. Kas see sai alguse Kreeka mütoloogiast või varem, ehk mõni lugu ka hiljem, ei oskaks ükski ajaloolane enam öelda, sest sünnist saati teame me kõik, et oma unistused võime me täide viia ka siis, kui me oleme koristajad kurja võõrasema alluvuses, kui vaid üks hea haldjas tuleks ja aitaks.
Liialdan ehk veidi selle väitega, et teame neid lugusid sünnist saati. See peaks tähendama üksiti seda, et inimese geneetilisse koodi on need sisse kirjutatud. DNAsse on sisse kirjutatud päris palju, kuid kirjanduslikkusele on seal väga vähe tähelepanu pööratud. Tõenäoliselt harivad meid siiski vanemad ja lastekirjandus sellel alal, et milliseid lugusid maailmas leida võib. Kuid vaatamata erinevate elementide varieeruvusele vastavates lugudes jääb lapsele meelde see, et selle loo peategelaseks oli inimene, kellele meeldis avastada ja seigelda hoolimata erinevate tegelaste püüdlustest teda nö kodustada. Tegemist võib väga hästi olla ka looga loomadest - laps mäletab neid ikka kui tegelasi, mitte kui rebast ja hunti, jääkaru või pingviini.
Seega tekib ikkagi küsimus universaalsest märgist, mis ei ole seotud üldse mitte keele või referendiga, sest konkreetsed tegelased on juba eos teadvustatud kui mõttelised. Igihaljas semiootiline probleem - kas referent on kaotamas oma olemust, kui tema teadvustajad teadvustavad endale vaid märki temast, mitte teda ennast. Kuid ma ei jääks siinkohal vaid peatuma pealiskaudsele probleemile märgistamise kriisist. Arhetüüpsus lugude ja tegelaste puhul on rohkem psühholoogiline, kui semiootiline ning seda, arhetüüpsust, teadvustatakse endale vaid siis, kui inimesel on olemas mingisugune teadmine omaenda ja teiste endasuguste - siinkohal siis just inimloomade - psühholoogiast.
Inimest eristab teistest loomadest enamasti võime kõnelda. Kui seda omadust võib bioloogiliselt siiski nimetada geneetiliseks erinevuseks (et kui loomade geneetiline kood oleks "parem" suudaksid ka nemad mõtelda keeleliselt ja suhelda omavahel sõnastades oma mõtteid, mis omakorda arendaks nende mõtet), siis psühholoogiliselt on inimesel veel erinevusi võrreldes loomadega. Kõige tähtsamaks nendest peaksin Maslow püramiidi tippu - eneseteostamist. Loomade riigis ei ole sellist nähtust puhtal kujul olemas. Kindlasti soovivad isalõvid olla kõik kõige tugevamad ja nö valitseda seda vastavat maalappi, millel nemad ja nende kaaslased elavad, kuid ühelgi lõvil ei teki soovi ennast teostada just ehk kunsti kaudu või võõraid maid avastades. Ning just see omadus Maslow püramiidist, see vajadus, eristab meid eriti ülejäänud loomariigist. Kõikidel liikidel on vajadus toidu, joogi, une, turvalisuse, sõprade, armastuse ja teiste füüsiliste asjade järele. Kuid eneseteostus on eksklusiivselt antud meile.
See eneseteostuse vajadus on just põhjaks väga paljudele arhetüüpidele. Kõigis meis on olemas just need armastajad, lindpriid, kangelased, valitsejad, naabripoisid - kuid ükski neist ei ole meie loomuses prevaleeriv. Tunnistan, et tean, mida teeksin, kui oleksin üdini seikleja. Ma ainult seikleksin. Ei laseks kellelgi end taltsutada, ühes kohas kinni hoida. Kuid olen suutnud seda iseloomuomadust maha suruda tänu oma teistele omadustele. Mu eneseteostusvajadus samas oskaks küll toita seda konkreetset arhetüüpi mu hinges, kui ma vaid vaba voli annaksin ning kõik teised tüübid välja lülitaksin. Aga ma ei hakka seda tegema.
Tuleksin nüüd tagasi selle arhetüübi märgi referendi juurde. Nimelt tekib probleem tähistatavaga, kuna seda ei ole konkreetselt olemas. Referendiks oleme meie ise ja on meie enda vajadused, mis toidavad seda märki meie enda jaoks. Kirjanduse puhul on isegi hea öelda, et see lugu räägib "meist enestest", kuid miks peaks keegi suvaline kirjanik rääkima minule minu enese vajadusest? Kas ma pole ise pädev nendest vajadustest aru saama või neid endale teadvustama?
Siinkohal jõuame uuesti selle tähistamise või märgistamise kriisi juurde. Et tähistatav on sarnaselt tähistajaga meie jaoks mõtteline mõiste või märk ja seega pole seda olemas. Nagu ajaloogagi on referendi puhul tegemist kaduva asjaga, sest ega mina ei ole ju näinud, kuidas Jüriööl ülestõusu tehti. Ma olen sellest kuulnud. Ja see kuulmine on olnud väga arhetüüpse lähenemisega, mis annab minu ajule juurde veel lihtsalt ühe märgi lisaks veel ülestõusu tähistavale märgile.
Ainus viis, kuidas tegeleda arhetüüpidega on kui eraldi objektidega, mille jaoks on olemas tähistajad. Tuhkatriinu on vaid tähistajaks neiule, kes hoolimata madalast sotsiaalsest staatusest saavutab oma unistused. George W. Bush on valitseja, kes hoolimata maailma vastuseisust viib läbi oma ideid. Meie kursusel on olemas inimesi, kes saaksid olla tähistajaks looduslastele, kes ainult läheks ja seikleks ja avastaks.
Märke saab tänapäeval käsitleda vaid kui uusi ja eraldiseisvaid objekte meie semiosfääris, kus referent ei pea olema käegakatsutav vaid adutav. Ning kui arhetüüp on meie inimloomuse tõttu täiesti mõistetav nähtus, ei saa seda kuidagi muud moodi käsitleda, kui objekti, mille jaoks on olemas tähistajad.
On olemas erinevaid käsiraamatuid, mis käsitlevadki arhetüüpseid tegelasi kui eraldi objekte. Näiteks toob üks marketingi alane raamat välja kaksteist arhetüüpset inimest või tükikest inimesest, kelle kaudu saab väga hästi klientidele asju müüa. Maag, süütu, naabripoiss - need on vaid näited. Kuid samamoodi peaks või võiks objektidena käsitleda ka arhetüüpseid lugusid - tuhkatriinuloost kadunud asjadeni - ning need erinevad lood kirja panna. Neid ei tohiks olla palju, käputäis, tosin või nii, kuid kõikidele kirjanikele oleks see suureks abiks, et lugeja jaoks tuntud lugu lõpetada ikka nii, kuidas ette nähtud. Või mõnele eriti loovale kirjanikule spikriks, et kuidas seda mitte teha.