Eesti ajakirjanduses kujundatud müüt Erki Noolest

Sigrid Sõerunurk

Müüt on kultuuri moodus mingeid ühiskondlikke nähtusi mõista ja seletada, ütleb Roland Barthes.

Valisin analüüsimiseks Erki Noole kui meedia poolt tähele pandud ja tunnustatud kergejõustiklase, kellest on edukalt avalikkuse ees sportlasena tegutsev müütiline isiksus loodud.

Spordi eetiline kajastamine on meedias alati hell teema olnud. Sporti ei saa jälgida ilma mingilgi määral pooli valimata. Seda raskem on spordiajakirjanikul spordisündmust objektiivselt edastada. Seetõttu ongi sportlaste hulgast müütilised isiksused kõige kergemad tekkima. Eriti, kui mängu tuleb ka Barthes´i definitsioon müüdist kui paratamatust osast kultuurist. Sest erinevates kultuurides on spordil erinevad väärtused ning sellest tulenevalt ka kajastamine meedias. Konkreetsed kultuuriruumid võivad omavahelises võrdluses üksteisest radikaalselt erineda.

Eesti on geograafiliselt väike riik ning üsna lühikese iseseisvusperioodiga, sellepärast on iga keskmine eestlane uhke ükskõik millise kaasmaalase positiivse saavutuse üle piiri taga. Olgu selleks Carmen Kassi järjekordne edukas catwalk moemaailma lavadel või Erki Noole kordaminekud suurüritustel.

Noole fenomen on tähelepanuväärne selle poolest, et ta samastub samaaegselt nii eestlaste eepose kangelase Kalevipoja kui ülemaailmselt tuntud muinasjututegelase Tuhkatriinuga. Minu arvates on üsna omapärane, et ühes inimeses võib peituda kaks müüti, üks rahvuslik ja teine rahvusvaheline. Kindlasti tulevad kasuks mõlemad, sest, jäädes truuks oma rahvale, esindab sportlane kodumaad mujalgi, kus läbilöömiseks on vaja imidžit.

Erki Noolel kui müütilisel isikul Eesti spordis on mitu algset müüti, millele toetuda. Mainitud kahe müütilisega tegelasega kaasas käivast mõistete pagasist on laenatud paar elementi ning need Noole müüti kohandatud. Müüt on alati teisetasandiline, kuid kui aluseks on mõni teine müüt, tundub, et neid baastasandeid võib isegi rohkem olla. Siinkohal on oluline teada, mida täpselt vaatluse all oleva müüdi aluseks on võetud.

Seost Tuhkatriinu muinasjutuga on Nool isegi tunnistanud. 1996.a. 6. juuli Postimees Extras ilmus Rando Soome persoonilugu Noolest. Üsnagi pikast ja laialivalguvast artiklist jäi silma paar huvitavat tõika.

13-aastasena siirdus Nool kodulinnast Võrust Tallinna spordiinternaatkooli (TSIKki). Pealinna soovitas noorel poisil minna isa, kartes, et Võrus jääbki ta sealse kriminaalse seltskonnaga lävima. Lisaks vennale on Noolel veel neli õde.

Nool oli jässaka kehaehitusega lüheldast kasvu poiss, kelle sportlikud tulemused teiste omasuguste hulgast silma ei paistnud, kuid TSIKis hakkas ta end tasapisi üles töötama. Kuni tippu välja. Siit avaldubki Tuhkatriinu müüt. Oli ju see muinasjutu tegelane vaene, mitte millegagi silmapaistev tegelane, kes lõpuks tänu alalhoidlikkusele ja kannatlikkusele õnne leidis. Samamoodi pärineb ka Nool paljulapselisest perest, mis on Eestis tavaliselt kasinuse, vaesuse ja nappuse sümboliks.

Varases noorukieas ei hiilanud Nool mitte mingite eriliste omaduste poolest. Kuid, nagu Tuhkatriinulgi, jagus tal kannatust oma õnn ära oodata.

Kui Tuhkatriinu muinasjutt on kui eellooks Noole kerkimisele avalikkuse tähelepanu alla, siis Kalevipoeg on nö järjejutuks.

Esiteks sarnaneb eepose kangelane Eesti spordikangelasega juba välimuse poolest. Noolt kui inimest ja nö tähistatavat objekti võib esmapilgul kirjeldada jässaka, tugeva kehaehituse, tahtejõuliste näojoonte ja enesekindlust õhkuva isikuna. Kui ajakirjanduses trükitakse ära tema foto, siis kannab see neid omadusi edasi. Tavaliselt aga pilt isegi võimendab tegelikkust, sest tal on jõudu manipuleerida sekundimurdosa pikkuste hetkedega. Spordis võivad need hetked aga eriti väljendusrikkad olla. Niisiis võib pildi tõttu teiseneda reaalsus ja muutuda sümboliks.

Nüüd oleneb palju sellest, mida pilt võiks sümboliseerida, millist meta-teksti endas sisaldada. Noole, nagu paljude teiste sportlaste puhul, on tavapäraselt tegu jõulisust, sitkust ja vastupidavust väljendavate märkidega. Loetud omadused kattuvad ka Kalevipojaga. Nende kahe iseloomustamiseks võiks veel lisada: aus, otsekohene ja lühikese jutuga.

Kui sama (pildi)seeria jätkub mitmes numbris, tekibki müüt, mida otsesõnu keegi välja pole öelnud, kuid kõik teavad, et ta on kokkuleppeliselt olemas.

Ülal kirjeldasin visuaalset müüti. Seda kohtab ka televisioonis, kus müüt võib tegelikult veelgi ilmekam olla. Nimelt, tavaliselt on Noolt intervjueeritud treeninghoos, pooleldi hingeldamas ja sportlikult rõivastatuna. Muidugi on loogiline, et sportlane tabatakse dressides, poliitik ülikonnas, ehitustööline kiivriga, neoonkollases vestis jne. Kuid Noole puhul on märkimisväärne see, et alati on ta mikrofoni ette tiritud justkui mingilt tegevuselt. See näitab, nagu oleks tal alati kiire, ta nagu pidevalt treeniks, et eestlaste medaliootustele vastata. Ning vaataja on nähtuga kahtlemata rahul: tema kangelane käitub vastavalt oma müüdile.

Lisaks visuaalsele eksisteerib keeleline müüt, mida tekitavad ajakirjanikud.

Mainisin juba, et minu arvates on spordiajakirjanik alati raskes seisus, sest ta ei saa loo kirjutamisel jääda täiesti objektiivseks. Absoluutselt objektiivne spordi kajastamine oleks pelgalt tabloode ära trükkimine ilma juurdekuuluvate kommentaarideta. Kuid sel juhul kahtlen, kas tegu oleks enam ajakirjandusega.

Ajakirjaniku suuremast või väiksemast subjektiivsusest toon näite ajakirjanike omavahelises võrdluses. Näiteks Postimehe toimetaja Andrus Nilgi artiklitest kumab alati läbi poolehoid Noole vastu.

31.03.2000 kirjutab ta Postimehes, kuidas Nool on välja jäetud riikliku stipendiumi laureaatide nimistust. Loos on kasutatud sõnaühendeid “ala (kergejõustiku - S.S.) lipukandja” sellises kontekstis, kus toetusest ilma jätmises tundub süüdi jäävat kergejõustikuliit. Artiklist selgub, et välja jäi Nool mainitud nimistust väärarvestuse tõttu. Loo lõpuks aga tekitab Nilk sellise tunde justkui oleks tema kui ajakirjanik sportlasele aastase toetuse välja võidelnud. Sellele vihjab ajakirjaniku sõnakasutus.

Näit. tunnistab kultuuriministeeriumi asekantsler Henn Vallimäe, et ametnikud jäid bürokraatia hammasrataste vahele. “Tinglikult võime öelda, et see (stipendium – S.S.) kuulub Noolele,” märkis Vallimäe (PM). Tsitaat jätkub veelgi, kuid leian, et see osa andis üheselt mõista, nagu avaldaks Vallimäe ajakirjanikule saladuse.

Kuu hiljem, 29.04.2000, on Nilk spordikülje ühe loo pealkirjaks märkinud “Nool rassib rampväsimuseni”. Sõnakasutus on väga julge, isegi absoluudi lähedane, viidates ennastsalgavale sportlasele. Sealjuures lugu ise väga sisukas ei olegi, räägib ta Noole tavapärastest treeningutest. Pealkiri on eksitav, sest eelnevalt tekitatud kangelase müüti tuleb lingvistiliselt alal hoida.

Müüti ja selle pidevat reprodutseerimist võimaldab sageli ka väga madala uudisväärtusega lugu. Kuid kuna ta räägib “meie” kangelasest (Kalevipoeg alias Erki Noolest), siis tuleb see igal juhul ära trükkida. Eestlased ju tahavad ometi teada, kuidas kangelasel läheb isegi siis, kui ta parasjagu midagi olulist ei tee. Müütilist isikut iseloomustab ka see, et kuigi juba ammu on ta ajakirjanduse mõistes avaliku elu tegelane, on ta sealt edasi muutunud nö rahva omandiks (on ju Kalevipoegki eestlaste “oma”).

Antud juhul saab Erki Nool selle rolli kandmisega väga hästi hakkama. Teda võetakse kui “meie poissi”, ajakirjanduski kasutab sarnaseid väljendeid.

Atlanta olümpiamängudeni on jäänud vaid paar nädalat ja meie esikümnevõistleja kavatseb olla seal oma elu parimas vormis (PM Extra, 06.07.1996 – Rando Soome). Lõik pärineb lead`ist ja nagu näha, märgistab Noole selgesõnaliselt Eesti rahva “omandiks”. Sealsamas on kasutatud absoluuti, kus justkui annaks Nool eestlastele lubaduse tulla võistluselt medaliga koju.

Artikkel paljastab, et Nool jahib võistlustel kuldmedalit, kuid tegelikult jõudis ta kuuendale kohale. Ka asjaolu, et eestlased talle möödalasu kiiresti andeks andsid, tähendab, et (Kalevipoja) müüt on veel elujõuline.

Samas artiklis ütleb Nool, et seltskonnas on ta omas elemendis ning “Õllepruulija” noodid võtab vajadusel alati välja. Taas tekib loo lugejal samastumis- ja lähedustunne. Kergejõustiklane näib kõndivat “tavaliste inimeste” keskel. Kuid just tavalisuses Noole fenomen seisnebki. Tema müüt põhineb lihtsusel ja rahvuslusel.

Osaliselt on siin tegu müüt-pettusega, kus ajalooline mõõde on kadunud, jäänud vaid sünkroonsus. Müüdi alibiks on iseenesest-mõistetavus. Kuna aga Kalevipoja karakter on tugevalt eestluse juurde kuuluv ning Erki Nool on omandanud temalt jõulisuse, aususe ja töökuse elemendid, on vaja seda müüti ala hoida, nö taas esitada. Samas aga kaitseb Noole fenomeni taasesitus seda süsteemi, mille seest ta välja on kasvanud. Ehk siis spordiilma Eestis (kitsamalt võttes kergejõustiku ala).

Müüt-pettus ei vasta üldjuhul tegelikkusele, ta esindab mainitud süsteemi ideoloogia tõde. Müüt on asetunud reaalsuse ja vastuvõtja reaalsuse tunnetuse vahele. Kuna aga mingit alget reaalsuse tõest müüt endas sisaldama peab, siis sisaldab ta kindlasti ka koodi. Koodi on struktueerinud väljastaja, dekodeerib aga vastuvõtja. Väljastajateks on, nagu juba mainitud, spordiajakirjanikud, -fotograafid, -toimetajad ja üldse inimesed, kes on ühelt poolt spordiga seotud, teisalt aga omavad võimu sporti laiemale üldsusele tutvustada. Vastuvõtjaid on aga palju. Sama palju on dekodeerimise võimalusi. Kuid mulle tundub, et siin tuleb mängu rahvusluse mõõde ja Noole seotusele ühe sinna kuuluva elemendi – Kalevipojaga. Sest, kuigi praeguses ühiskonnas on rahvuslust üsna raske mõõta, on iga eestlane teadlik oma eeposekangelasest ja tema vägitegudest. Ning kui nüüd üks eestlane loeb artiklit Erki Noolest, siis, kui ta on alateadlikult kursis sportlasega kaas käiva müüdiga, ei jää talle palju rohkem tõlgendusvõimalusi. Selliseid inimesi on terve Eesti peale kokku palju, kes Noole üle rahvuslikku uhkust tunnevad (á la – “Meie Kalevipoeg!”). Teisalt, tavaliselt kajastavad spordiajakirjanikud sportlaste tegusid positiivses valguses, tegelikest tulemustest hoolimata. See on nagu surnud ring, sest ühelt poolt väljastajad struktueerivad müüdi nii, et see on selgesti ja üheselt mõistetav. Teisalt dekodeerivad paljud vastuvõtjad müüti peidetud koodi ühte moodi, sest nende jaoks on see müüt kujunenud sümboliks. Just meie-tunde rõhutamine, mis kergejõustiku võistlusi vaadates eriti tugevalt esile tuleb, on muutnud Noole kui eestluse, eestlaste oma uhkuse sümboliks. Siin jälle on justkui tegu müüdi kui allegooriaga, kus müüt esitub sümbolina. Väljastaja-ajakirjaniku eesmärgid on siirad, sest ta teab, kuidas enamik vastuvõtjaid müüdi struktuuri peidetud koodi dekodeerivad (rahvusluse elushoidmisena). Kuigi püüdlus on üllas, ei peegelda ta siiski tõesena tegelikkust. Reaalsuses peaks ajakirjanik vastavalt oma kutse-eetikale edastama spordiuudist, mitte taaslooma rahvuslikku kujutist. Kuid just tänu sellele, et spordiajakirjanikud üldjuhul ei saa sporti täiesti objektiivselt kajastada, on olnud Noole müüdi tekke eelduseks.

Võib kõlada liialdamisena, kuid kõik need inimesed, kes Noolt võistlemas vaatavad, kõik kodudes televiisorite ees, tunnevad vaimset sidet oma kaasmaalastega ning on uhked oma rahvuse üle. Ja kõike seda tänu ühele inimesele – Erki Noolele. See müüt on ka väga raske kaduma. Võimalikuks võib see ehk osutuda siis, kui reaalsusel õnnestub müüdist läbi tungida. Kui Nool näiteks vigastab end ja peab profispordist alatiseks taanduma, siis tuleb inimlikkuse mõõde mängu, mis annab mõista, et müüt pole igaveseks.

Kuid tulen tagasi samastumise juurde, mida esineb teisteski artiklites. Viis aastat tagasi kirjutasid Andrus Nilk ja Deivil Tserp Eesti Päevalehes kahasse loo pealkirjaga “Valgustaja Nool”. Lugu sisaldab väljendeid “Euroopa parim kümnevõistleja”, “oma ala kuumavereline eestvõitleja”, “meite mees” jne. Kõik nad kutsuvad esile võrdsustunde või subjektiivse sõnakasutusega loovad kangelasliku pildi. Eriti torkas mulle silma lõik, mis on ehe näide ajakirjaniku poolehoiu avaldamisest.

O`Brien tegi õigesti, et leidis võidueufoorias mahti Noolega pildistada. Ta sai lähedalt tunnetada tulevase Euroopa meistri tugevat õlga. Küllap jõudis tajuda ka neli aastat noorema rivaali võiduiha.

Eestlane on oma eepose kangelase üle alati uhke olnud ning seda kergem on ajakirjanikul häid tulemusi saavutanud sportlane sellesse rolli sobitada. Rahvale on kangelast vaja ning kui sportlane on sobitunud veel rahvuslikke väärtusi kandvasse rolli, siis seda suurema rõõmuga võetakse ta omaks. Meedia kaasabil vormitakse müütiline isik oma suva järgi ning oodatakse rollile vastavaid saavutusi.

Siiski, tegu on vaid meedia võimendusega ning kindlasti pole kõigil väljaannetel ühesugused väärtused.

SL Õhtulehe ajakirjanik Ants Põldoja portreteerib Noolt rohkem sportlase kui müüdi kandjana. Tema lugu Noole võistlusest sisekergejõustiku EMil Viinis (02.03.2002) on märgatavamalt tagasohoidlikuma sõnakasutusega ja Noole suunas kriitilisem kui Nilgi artiklid. Loo pealkiri “Erki Nool: olin liiga uimane”” ei sisalda subjektiivse maiguga sõnu nagu Nilgi mainitud artikkel (“rassib”, “rampväsimus”).

Uudis algab lausega “Kõikidel aladel nurjus Noole esimene katse”. Põldoja artikkel on üles ehitatud kuivadele faktidele, mida illustreerivad Noole kommenteerid. Võimalikult palju püüab ajakirjanik artiklist eemalduda, võimalikult vähe ennast teksti jätta.

Samas Põldoja tekst müüti ei lõhu, sest loos antakse kangelasele võimalus oma vigu põhjendada. Seda Nool ka teeb: lihtsalt, ausalt, lakooniliselt ja enesekriitiliselt. Ning rahvale meeldib, et sportlane ei ürita keerutada ja süüd kellegi teise kaela veeretada.

Eesti Ekspressi artiklis (12.09.2002) ja tegelikult ka kuus aastat enne seda PM Extras kirjutatud loos (Rando Soome) kinnitab Nool oma huvi poliitika vastu. Ekspressis ilmunud Tarmo Vahteri artikkel keskendub poliitikale rohkem. Lugu algab visuaalse müüdi silme ette maalimisega: Kohtume Kadrioru kohvikus. Ta on just trennist tulnud, peas kollane nokamüts, seljas T-särk, jalas lühikesed püksid. Lugeja kooskõlastab pildi Noole müüdiga: üks õige eesti mees peabki eesmärgi saavutamiseks vaeva nägema, treenima ja kannatlik olema ning Erki Nool ongi üks õige eesti mees.

Artklis jutustab Nool, miks ta talle ühinemispakkumisi teinud erakondadele ära on öelnud. Põhjendus on lihtrahvalik: talle ei meeldi kui parteid üksteist tülli ajavad. Poriga loopimine ei istu ka paljudele teistele eestlastele, seetõttu poliitikuid nii vähe usaldataksegi. Taas tundis lugeja Nooles ära iseenda hoiakud ja väärtused ning müüt kinnitas veelgi tugevamalt kanda.

Üldiselt saab Noole fenomeni seletada sellega, et müüti ei loodud mitte tühjalt kohalt, vaid sportlasel olid isiklikud eeldused olemas. Nool on pärit paljulapselisest perest, ta pidi heade tulemuste saavutamiseks end piitsutama ja vaeva nägema, tal on eepose kangelasega sarnane välimus, eestlase stereotüübile vastav töökus, kannatlikkus, otsekohesus, napisõnalisus ja ausus. Kui vaadata Barthes’i käsitlust müüdi väljastajast kui mingist ühiskonna klassist või grupist, siis Noole müüdi väljastajaks on spordiajakirjanikud. Tundub, et viimased on justkui vaikimisi kokku leppinud, milline Noolega kaasnev müüt peaks olema. Samas on ka vastuvõtjad väljastajatega ühel meelel ning kinnistavad müüti veelgi teda kandva isiku külge. Nagu eespool mainisin, esitub müüt nii visuaalselt (fotod, liikuv pilt) kui lingvistiliselt (tekstid) ning lisaks ka tajutavalt. Uuris Barthes’ki lingvistilisi müüte, nende tekste, arengut ja püsivust ja tõestas, et see teadusharu on eelistatud seisundis. Barthes’i arvates toetus lingvistikale meie taju ümbritsevast keskkonnast. Ka tema märgiteooria rajanes lingvistikale. Seega ei tohi alahinnata ajakirjanike kui sõnaseadjate võimu müütide vastuvõtjate väärtushinnangute kujundamisel.