RIIETUS KUI MÄRK

Reelika Raamat

 

“There is more and more information,

and less and less meaning.”

J. Baudrillard

 

Tõtt öelda tekitab antud teema hulga kahtlusi ja küsimusi, mis intrigeerivad mõtlema. Semiootika ja rõivatööstuse seosed on hägused ja seda huvitavam oleks selgusele jõuda, mida riietus märgina asendab, näitab, millele viitab. Analüüsitav on justkui teoreetilise ja abstraktse tõlkimine praktiliseks, konkreetseks ja igapäevaeluliseks. Niisiis ¾ asetagem riietus märgi staatusesse ja süvenegem käsitlusse.

Semiootika uurib nii märkide suhet objektidesse, mida nad tähistavad (semantika ja tähistamisfunktsioon), seoseid teiste märkidega (süntaktika ja implitseerimisfunktsioon) kui märkide kasutamist (pragmaatika ja väljendusfunktsioon). Lähenemine riietusele haakub enim pragmaatikaga. Et semiootika objektiks on kõik tähendust omav ja seda edasi andev, võib arvata, et ka riietus kannab sõnumit. Sellest aspektist lähtudes on olulised kaks küsimust ¾ mida tahab riiete kandja meile edasi öelda ja kuidas mõistab seda kaaslane. Järgnevalt keskendun mitte niivõrd neile küsimustele, kuivõrd sellele, miks ja mille märk riietus ikkagi on ning mida märkab semiootikast vaid põgusat ülevaadet omav tavainimene teiste riietuse kohta, ja kas ta sellest ka midagi järeldada mõistab.

Sõnaga “riietus” kaasneb denotatsioon, ilmne märgi tähendus. Jah tõesti, riie on sooja andev kehakate. Lisaks sellele ei aktsepteerita avalikku alastust tänapäeval enamikes kultuurides. Paljalt koduseinte vahelt väljumine tekitaks kaunikesti pikantse olukorra, kaaskodanike pahameele ja sellist käitumist peetaks deviantseks. Niisiis on riietumiseks objektiivne vajadus, ei enamat, võib riietega kaasnevaid tähendusi eitada. Siiski väidan vastu, et üha rohkem jääb ürpide sooja andev, kaitsev ja varjav funktsioon tagaplaanile. Palju olulisem näib olevat see, et riie mingit tähendust kannaks, teisisõnu ¾ oleks märk. Vastasel juhul poleks inimesed riiete suhtes nii valivad ega otsustaks selle kasuks, mis näeb hea välja, olemata mugav ja praktiline (korsetid, imeümber teksad, milles kummardada ei saa). Seega on primaarne hoopis riiete subjektiivne, kultuurispetsiifiline ja semiootikale erilist huvi pakkuv konnotatiivne tähendus. Kaastähendusi iseloomustab võime kinnituda lisaks keeleühenditele ka materiaalsete asjade külge ja nii viitavadki riided sotsiaalsele staatusele, positsioonile, rikkusele (või nende puudumisele), isiksusele või grupikuuluvusele-sarnastumisele (conformity). Sotsiaalse värvinguga konnotatsioonid näitavad ühiskonnas valitsevat hierarhiat, klasside eristumist, kinnistunud norme ja väärtusi. Sõnaga ¾ see, et riietume, on denotatsioon; viis, kuidas seda teeme, aga konnotatsioon.

Toetudes Bathes´i ja Peirce`i käsitlusile (kasutavad mõisteid erinevalt), võib riietust vastavalt sümboliks või indeksiks pidada. Riietuse sümbolilsus tähendab seda, et hea rõivas esitab jõukust, üleminek uhkelt tavalise kandmisele majanduslikke raskusi. Samas on riietusel ka indektsiaalne funktsioon ¾ kalli moemaja riided viitavad sotsiaalsele mõjukusele, kehvapoolne eelnimetatud väärtuste puudumisele. Ogden-Richardsi semiootilise kolmnurga tippudest objekt (referent) ¾ märk/nimi (symbol) ¾ tähendus (reference) on antud temaatika puhul keskendumisväärne just tähenduste tasand. Kasutades Frege terminoloogiat, võib riietusegi puhul samale osutusele vastata mitu tähendust.

Suhtlemisel on märgid vajalikud. Riietus on märk. Neist teesidest järeldub induktiivselt, et riietusel on suhtlemises oluline roll kanda. See lihtsustab kommunikatsiooni selles mõttes, et osa verbaalsest võib ütlemata jääda, riided räägivad endi eest. Riietuse põhjal on ilmne, kas tegu on tippjuhi või reatöötajaga, kas tal on võimalik enesele aega pühendada või mitte. Sotsiaalne läbikäimine ja kommunikatsioon tähendab sõnumite lugemist ka sellest, kuidas riietume. Kuid kas riietuse poolt edastatava analüüsimiseks on siis tõesti võimalik Jakobsoni kommunikatsiooniskeemi kasutada?. Tegelikult küll. Adressaat (tööandja) saadab ju teate (olen rikas, mõjukas, edukas) adressaadile (tööotsija). Et olla operatiivne, vajab teade verbaalset või verbaliseerimisvõimelist konteksti (ülemus intervjueerimas üht huvilisist); koodi, mida mõlemad osapooled sarnaselt mõistaksid. (riietus; eeldus, et arusaam riietuse poolt sümboliseeritavast, haakub); ning kontakti, füüsilist kanalit või psühholoogilist sidet (adressant ja adressaat valmis üksteist aktsepteerima ning on aktiivses suhtluses). Seega võib riietus kommunikatsioonis oluliseks komponendiks olla.

KONTEKST

ADRESSANT TEADE ADRESSAAT

KONTAKT

KOOD

Riietus kätkeb märgina erinevaid funktsioone. Nimetan järgnevalt neli fundamentaalsemat. Riietumine, olles omane enamikule meist, on ühisosaks ja siduvaks teguriks (sotsiaalne funktsioon). Riiete kaudu saame ka enda isiksuse nähtavaks teha (väljendusfunktsioon) ning seda ilmestavad oma rahulolematust ja trotsi riiete kaudu esitlevad teismelised. Kantav annab ühtlasi infot (informeerimisfunktsioon), mis kattub teatud ulatuses eelmise punktiga, kuid kui väljendamine on loomingulisem ja isiksuslikum, siis informeerimine faktiline. Viimaks saab riietega teisi endast teatud viisil mõtlema panna (kontrollfunktsioon). Me justkui kontrollime ja suuname riietuse abil seda, kuidas meisse potentsiaalselt suhtutuma hakatakse.

Fawcetti järgi on riietus iseseisvate eneseesitluskoodide alla kuuluv individuaalne kood; viis, kuidas inimene end presenteerib, endast teada annab. Argyle`gi (1972) on oma esitluskoodide loetelus ühe elemendina väljanägemist ja riietust maininud, mis tähendab, et riietus määrab lõviosa sellest, mida nimetatakse välimuseks (siinkohal pole denotaadiks füüsiline välimus, vaid viis, kuidas inimene teistele “paistab”). Seega on riietus oluline eeskätt visuaalsel põhjusel. Nägemismeelega haaratakse võrratult palju ja sageli on sel kombel saadud aisting mulje tekitamisel määrav. Sestap ongi siin kohane eritleda koode, mis moodustavad visuaalse kommunikatsiooni baasi.

• Vastuvõtu kood determineerib, kuidas meeleorganid tajuvad visuaalse koodi elemente. Näitena võib tuua selle, kas tajume kaaslase riietust kaunina, kas see vastab meie kujutlusele kõrgest positsioonist jne.
• Äratundmise kood viitab vastuvõetule, täheldatule. See kood tagab ka riiete puhul teatud detailide märkamise.
• Edasiandmise kood hõlmab meeldejääva visuaalse info edastamislaadi. Näiteks on poliitikute representeerimisviis nende sõnumi kohalejõudmise ja kinnistumise juures äärmiselt relevantne.
• Tonaalse koodiga väljendatakse suurejoonelisust ja grandioossust. Hea näide on Oscari gala õhtukleidid, mida ilmestavad akssessuaarid, slepid, paljas ihu jne.
• Ikooniline kood, mille allkoodideks on figuurid (kontrastsed ja geomeetrilised suhted kangaste ja erinevate riideelementide vahel), märgid (äratuntavad elemendid ja sümbolid kangastel) ja seemid.
• Ikonograafiline kood, mille puhul kasutatakse tähistajatena ikooniliste koodide tähistatavaid.
• Maitse koodi võib pidada ka konnotatiivsete tähenduste tekitajaks. See, millega mingit tüüpi riietus assotseerub ja mida meie meelest tähistab, oleneb maitsest. Sestap tulebki siin mängu eelistuste tasand. Kelle meelest on miniseelik naiselikkuse ja seksikuse, kelle meelest litsakuse märk, ühele on “Armani” ülikond positsiooni, teisele tõusiklikkuse küsimus.
• Retooriline kood on seotud pragmaatikaga ning seda kasutatakse laialdaselt reklaamides, tekitamaks norme. Jagunevad omakorda retoorilisteks figuurideks (higistamisvastased sokid “Romeo”), eeldusteks (tõelised naised kannavad ainult ”Sanpellegrino” sukkpükse) ja argumentideks (arvestades su kuupalka, miks sinagi ei võiks endale seda “Valentino” kleiti osta).
• Stilistiline kood seondub kindla stiiliga. Riiete puhul piiranguteta mängumaa, üks paljudest on igapäevane, casual stiil.
• Alateadvuse koodi ülesanne on tekitada ettekujutusi ja soove millegagi samastuda. Näiteks tekib inimestel ettekujutus, et elegantne riietus tähendab positsiooni, positsioon mõjukat sõpruskonda, see omakorda rahulolu jne.

   

Järgnevalt sellestki, kuidas riietus on märk erinevatest inimtüüpidest. Laias laastus jagan inimesed riiete põhjal kolmeks. Esimesse gruppi kuuluvad mitmete riidepoodide püsikliendid, moe- ja firmamärgijüngrid, kes riiete valikul lähtuvad printsiibist: mida tuntum ja kallim, seda parem. Sellele vastanduvad viimases hädas (ja seda eeskätt põhimõtete pärast) uue kingapaari või mantli ostjad. Nimetagem neid radikaalselt keskkonnateadlikeks ja –sõbralikeks inimesteks. Kuigi nende meelest ei näita riietus inimese väärtust, olemust, tuuma, potentsiaali või muud selletaolist, ei saa siingi märgistatust eitada. Lihtsalt see, mida märk näitab, erineb. Antud juhul annab riietus aimu maailmavaatest, mõtteviisist, ideoloogiast. Taolistele inimestele on looduse säästmine šoppamisest olulisem. Tegelikult võib neil küll keskmisest suurem majanduslik ja sotsiaalne positsioon olla, kuid riietus näitab muud. Siin ilmnebki oht eksiarvamusteks ja illusioonideks. Nimelt on inimene varmas riietuse põhjal stereotüpiseerima ja inimesi kastidesse panema (miniseelik = beib; laiad püksid = räppar jne). Järgi on jäänud nn keskmike grupp, kes head rõvast üle tähtsustamata slellest siiski lugu peavad. Paraku tuleb aga soovitust kasinamaga läbi ajada ning esmalt hädavajalikule keskenduda. Siinkohal on riietus märk kitsikusest ja kokkuhoiust, vaesemate hulka kuulumisest.

Teise dimensioonina on riietus märk inimesest endast, tema isiksusest ja elustiilist, mitte niivõrd suhtumisest riidesse kui sellisesse, positsioonist või sissetulekust. Riietuse põhjal võib inimesi lahterdada sportlikeks, elegantseiks, maitsetuiks jne. Seegi viitab eelnevalt mainitud stereotüüpidele, mis küll reeglina paika peavad. Mulle tundub, et riietusstiil on ühtasi märk julgusest, julgusest erineda ja silma paista või selle puudumisest. Siin vastanduvad tänapäeva massinimene, ultratrendikas, ent sadade teistega ühte nägu beib/moosipoiss ja boheemi tüüpi tegelane, kes üllatab rõiva stiili, värvi ja komponentide ebakonventsionaalse valikuga. Esimese ürp on märk konformsusest, teise oma viitab omanäolisusele ja südikusele. Siinne kontrast pole mõeldud vastandamaks halba heale. Erinevus on erinevus, sisaldamata hinnangulist mõõdet.

Õigupoolest polegi vahet, kas märgistad end ”Gucci”, “Marati” või kaltsukakaubaga, sest sõltumata firmast, on iga riideese niikuinii märk. Ent teisalt, arvestades eelnimetatud kaubamärkide semiootilist ja sotsiokultuurilist tähendust, peaks küll hoolikalt järgi mõtlema ja raha koguma. Aga ikkagi, antud problemaatikat ei peaks üle tähtsustama ¾ palju neid märgiteadlasi ikka on!

Põnev on see, et kuigi riietusele võib märgi sildi kaela riputada ja selle põhjal nii mõndagi aimata, ei ole riietus kunagi üks ja ainus märk, jumalus, mis tervikpildi loob ja asjadele tähenduse annab. Kaugel sellest ¾ märke me ümber on palju, et mitte öelda, lõpmatult.