Barthes’i mütoloogiad Eesti kontekstis:
Arnold Rüütel – tädi Maali president
Birgit PüveMida teab Eesti rahvas oma praegusest presidendist? Kuidas see teadmine on sündinud? Mil viisil see peegeldab tegelikkust või mil viisil rahvas seda peegeldatud, või nagu Barthes on öelnud – maskeeritud – tegelikkust tõlgendab? Millist igapäevast, isiklikku maailma omab see rahvas, kes seda teeb? Ja mis on see laiem kontekst, milles mõiste “president” saab lahti mõtestatud?
Kõiki neid küsimusi oleks tegelikult otstarbekas küsida alles pärast ühe eelduse esitamist. Nimelt kui me eeldame, et enamik Eesti rahvast ei oma isiklikku kokkupuudet president Arnold Rüütliga, siis jõuab põhiline teadmine riigi esimesest mehest rahvani just meedia kaudu. Sõna “meedia” ise aga vihjab juba vahendusele, meediumi olemasolule – nii et seega kogu rahvale projitseeritud pilt sõltub tegelikult selle “vahendusega” tegelejatest, üldjuhul ajakirjanikest. Nende poolt edastatud, loodud pilt aga omakorda nende siseilmast, vaadetest, haritusest – maailmapildist. Eeldades samuti, et tegemist on professionaalidega, võiks arvata, et pilt, mis meieni jõuab, on üsna adekvaatne – ometi võib selles kahelda.
Nagu Barthes on kahtluse alla seadnud kogu “loodud tegelikkuse” ja osutanud selle taga olevale ideoloogiale, nii võib vaadelda ka meedia poolt rahvale “vahendatud” presidenti kui kellegi poolt konstrueeritud kujundit. Kui me Arnold Rüütlit ei tunne, siis peame nõustuma kahtlustega, et “pilt”, mida me näeme, sõltub kellestki ja millesti – on kellegi teise poolt tema tahtel loodud.
Kindlasti dikteerib osa presidendi müüdis see konkreetne väljendusvorm, milles presidendi sõnu edastatakse. Teisisõnu – lihtsalt see vorm, mille sõnum (kasvõi näiteks lihtne uudis presidendi järjekordsest visiidist) saab.
Leheuudise formaadis on objekti, kellest kirjutatakse, näiteks tunduvalt raskem naeruvääristada kui televisioonis uudislõiku edastades. Ajalehes langeb ajakirjanik niivõrd tõsist formaati pilke edastamiseks kasutades ise väga kergesti pilke objektiks. Tegemist on ka jääva tekstiga (ehkki loomulikult ajalikuga), pealegi nõuab lehes varjatud iroonia esitamine tunduvalt suuremat kirjutamise meisterlikkust kui enamik eesti ajakirjanikest seda omab. (Iroonia nõuab pea kirjanikule omast sõna- ja tundenüansside valdamist, peent taju.)
Televisioon meediumina seevastu aga annab palju suurema võimaluse objekti esitamiseks endale just meelepärasemal viisil, võimaluse tegelikkust konstrueerida ja suunata. (Teatavasti on televisioonil, elektroonilisel meedial iseenesest tunduvalt suurem kadepind, mõjujõud kui näiteks pressis avaldatul.) Juba filmitud lõikude väljavalimine ja kokkusobitamine – montaazh ise – on subjektiivne, sisaldab kellegi poolt tehtud otsuseid, eeldab valikuid. Kui toimetaja ja monteerija ei ole professionaalid, võib kergesti tegelikkust moonutada; samuti võib asetada eelnenult uudislõigu tarbeks ülesvõetud intervjuud, tegelased hoopis teise konteksti, teise valgusse kui see, milles konkreetsel hetkel intervjuud anti. On ju ka tuntud telenaljana kasutatud võtet monteerida kokku erinevate poliitikute erinevad intervjuud, lausekatked – et moodustuks midagi täiesti uut ja erakondset, enamasti ka naeruväärset, naeruvääristavat. Sellisel juhul on televaataja naljast üldjuhul teadlik – ta saab, kui kasutada kaubanduslikku keelt, teate koos “pakendi ja kasutamisõpetusega”. Uudisloo puhul ei tea vaataja kunagi, millise kontekstiga oli tegemist varem ning kuivõrd adekvaatselt suutis ja tahtis ajakirjanik teadet esitada. See kõik jääb vaataja silmale märkamatuks. Iseküsimus on veel, nagu ennegi juba mainitud, kuivõrd adekvaatne on ajakirjanik ise vastavat teadet esitama? (Eesti väiksuse tõttu on võimalik tihti see, mis mujal maailmas võimalikuks ei osutu. Nii on ikka veel väga noorte ja haridust alles omandavate inimeste jõudmine väga suurt vastutust omavatele kohtadele mitte ainult võimalik, vaid tihti ka loomulik.)
Milleks kõik see jutt?
Selleks, et näidata, kui juhuslikult sünnib see pilt, mille esitab meile meedia, ajalkirjandus. Selleks, et panna meid kahtlema asjades, mis näivad äärmiselt loomulikud, iseenesestmõistetavad, hästi funktsioneerivad. Barthes seadis kahtluse alla kõik meid ümbritseva, ka väga igapäevase ja näiliselt lihtsa. Müüt-pettuse kategooriat saab rakendada ka selle arutluse objektide puhul (teatavat korda, süsteemi kaitsevad müüdid ei vasta tegelikkusele, nad vaid peegeldavad neid väljastava ideoloogia tegelikkust ning see, mis on tegelikult vale, on teatava ideoloogia tõde).
See nn pilt, mis meieni (meedia vahendusel) jõuab praegusest presidendist on kaudselt mõjutatud ikka veel hoiakutest, mida ajakirjanikud omasid eelmise presidendi Lennart Meri suhtes. (Aga mitte ainult ajakirjanikud ei saa lahti tähendustest, mida esindas Lennart Meri – samamoodi töötab seesama tähendus veel praegugi presidendi kantselei ametnike seas. Väidetavalt ei soovi kantselei direktor Tarmo Mänd (EE, Reporter, 26.06 2003), et üheski praeguse presidendi Arnold Rüütli viie valitsemisaja jooksul esitatud kõnes ei kasutataks sõna “meri”.
Mida see sõna meile sümboliseerib? Mida see eestlaste jaoks tähendab? Mida tähendab Tarmo Männi säärane soov?
Sõnaga “meri” seostub eestlastele terve hulk rahvalaule. Meri on osa eestluse elujõust, eestlase hinge peegel, sümbol – isepäine, jonnakas, tugev, kindlasti tahtejõuline... Meri on vanade eestlastega seotud olnud algusest peale. Seda rida võiks jätkata lõputult.
Kantselei direktori teguviisi, arusaamisi analüüsides ütleksid ehk mõned (tuleb meenutada, et Tarmo Mänd ei ole kantseleis usaldanud Lennart Meri aegseid ametnikke sellest ajast, kui Rüütel presidendiks sai), et alateadlikult mängib rolli ilmselt ka seesama rahva teadvuses juurdunud tähendus sõnale “meri” – see kindlasti ainult suurendab Tarmo Männi umbusku kõigesse varasema presidendiga seotusse.
See umbusk mõjutab kaudselt ka tädi Maali presidenti, kelleks on saanud niisiis praegune president Arnold Rüütel. Need, kellele Lennart Meri sõnaõigust vähe andis, või kellele seda üldse ei märganud anda, pooldavad kahe käega Arnold Rüütlit, Rahva Presidenti.
Viimane väljend “rahva president” ongi enim rahva seas levinud väljend Arnold Rüütli kohta. Rahvas – see tähendab antud juhul mitte kogu Eesti rahvast, vaid kõiki neid, kes ei oma hüvesid, mida omab enamus Tallinnas või selle ümbruses elavatest inimestest, või ka hoopis teist tüüpi hüvesid, mida võivad omada kultuuriinimesed ja intelligendid (kindel vähemus) jne. Seda rahvast, kelle presidendiks, eestseisjaks, kaitseingliks on Arnold Rüütel, iseloomustab lihtsus, maalähedus, võimalus eksimusteks, võimalus vaikselt kuskile (mitte ilmtingimata kiiresti ja kaugele) jõuda. Täpselt selline on ka tädi Maali – selle määratluseni pidime antud arutluse käigus kindlasti jõudma. Välendi “tädi Maali” päritolu ei mäleta ilmselt enam keegi, ometi on see juurdunud ning hakanud omaette tähendust kandma.
Tädi Maali on justkui selle sõnaõiguseta jäetud rahvaosa ebaseaduslik esindaja, Teise Poole (kes soovib, siis ka – nn Teise Eesti) president.
Tädi Maali ei ole niivõrd see konkreetne kujutis inimesest – lihtsast, rätiga kaetud peaga Eesti vanamemmest – kuivõrd temast on saanud just kogu lihtsa (maa-)rahva sümbol, üldine arusaam.
Tädi Maali esitab, tõstatab enda kaudu küsmusi. (Tegelikkuses olematut tädi Maalit on sümboolselt kasutanud kidlasti ka meedia, kes on teinekord soovinud üht või teist teemat lihtsamas keeles edastada, kinnistades omakorda tädi Maali müüti.) Tädi Maali on juurdunud meedia ja rahva teadvuses sümbolina, kes on valitsejatest kaugele jäänud, ta on eelmiste valitsuste ajal unarusse jäetud, ning otsib nüüd – ja osaliselt leiabki! – teed presidendile lähenemiseks. Ja Maali esitatud küsimused on kindlasti lihtsas, kõigile arusaadavas keeles, ilma liigse sõnavahuta. Tädi Maali saab Arnold Rüütli jutule üsna hõplsasti – sellal kui Lennart Meri ajal oli see võimatu. (Välja arvatud juhud, kui Lennart Meri mõnel tähtsal sündmusel ise rahva sekka sattus ja nn neid tavalisi eestlasi kätles.) Kuigi terve Eesti ilmselt tunnistab, et eestlased olid Lennart Mere ajal uhked oma presidendi üle, on ometi Maali terve selle aja olnud justkui maapaos.
Kui Lennart Meri pilk oli suunatud väljaspoole Eestit, siis Arold Rüütel vaatab otsa Maalile siinsamas enda hoovi peal.
Arnold Rüütel kui tädi Maali president – ja samuti tädi Maali ise – on kindlasti müüdid allegoorilise figuuri mõistes, nagu seda kirjeldas Roland Barthes.