Auto kui märk

Kristiina Pennar

Valisin oma essee analüüsiobjektiks auto ning mitte lihtsalt auto kui metallhobuse ja tema tähtsuse inimesele, vaid pigem üritan arusaada ja lahata automarkidest, värvustest, vanusest ning juhtidest tulenevaid märke. Põhiliseks uurimis- ja arutlusobjektiks on erinevad assotsiatsioonid, mis ilmnevad mingi teatud tüüpi auto nägemisel. Katsun välja selgitada, miks sellised seosed sünnivad ja miks nad erinevates kultuurisfäärides nii erinevad on.

On täheldatud, et erinevad automargid annavad edasi erinevaid signaale ning need signaalid võivad erinevatesse kultuursfääridesse kuuluvatel inimestel olla vägagi erinevad. Vähe sellest, isegi ühe kultuurisfääri sees lähevad inimeste reaktsioonid erinevatele masinatele kardinaalselt lahku nende kaasinimeste omast. Ehkki see võib tunduda veider, mõjutab signaali vastuvõtjat peale auto margi, vanuse ja muidu väljanägemise ka auto juht-kui ühe ja sama auto roolis istuvad (mitte küll üheaegselt J ) kaks vanuseliselt, sooliselt ja väljanägemiselt erinevat inimest, siis lahterdatakse nad inimeste poolt erinevatesse klassidesse. Tekkinud on palju stereotüüpe noorte ja vanade juhtide kohta ning neist enamik pole (nagu stereotüübi üleüldiseltki) mingilgi määral õigustatud.

Ei ole kellelegi üllatuseks kui öelda, et üldiselt vaadatakse inimese staatust auto järgi, millega ta sõidab-pole puhas juhus, et riigipead ja muud nö tähtsad tegelased sõidavad musta värvi suurte ja kallist marki autodega. Must rõhutab soliidsust ja ametlikkust ning mõjub veidi pühalik-süngena ehk teisisõnu tekitab sellise veidi alandliku tunde-seal autos on miskit-keskit tähtsat. Võib ju ka samamoodi väita, et suurus pole oluline, aga kui on vaja rõhutada oma võimu ja ülevat staatust, siis veelgi paremini kui lihtsalt musta värvi auto, näitab seda musta värvi suur auto, mis on kiiskavalt puhas ja näeb (ning tõenäoliselt ka on) ülimalt kallis välja. Küllalt palju on tehtud nali-eksperimente, kus tähtsatel isikutel on lastud sündmuskohale ilmuda silmatorkamatus autos oma limusiini järel, kus istub tema asemel mõni mitte nii tähtis isik. Kõik hõiskavad limusiinile ning jätavad teise auto tähelepanuta…

Lisada autole veel näiteks tumendatud klaasid ja riigilipp ning inimesed vaat et kummardavad auto ees. Pole oluline, kes seal autos tegelikult istub-nii kaua kuni pole näha sõitjat ja paistab ainult selle auto kiiskav hiilgavus, siis juba harjunud reaktsioon sellele paneb eeldama, et sellise autoga sõitev isik on edukas, rikas ja austust väärt.

Seda, et must ja suur auto kinnistuks inimeste ajju kui võimu sümbol on propageerinud laialt ka filmikunst-tähtsad luuretegelased ei sõida kohtumistele kunagi tibukollase veidi porise VolksWagen Beatle’iga, vaid alati musta ja ilma ühegi poriplekita Mercedese või Audiga. See kinnistab alateadlikult inimeste mällu sümboli sellisest autost kui tähtsate inimeste autost. Musta karva suured autod võivad vastuvõtjates tekitada ka teistsuguse reaktsiooni-muutkem veidi kerekuju ning asetagem autosse mõned pärjad ning alateadlikult eeldavad inimesed kohe, et tegu on matusele suunduva autoga. Mõlemal juhul sunnib suur ja tume auto inimesed kas siis austusest või pühalikkusest vaikima ning järele vaatama.

Kui aga liikuda spetsiifilisemate näidete poole, siis üheks kõige vastuolulisemaks autoks võib vist lugeda BMWd, sest see on auto, millesse suhtutakse nii erinevalt erinevates riikides, et see on lausa hämmastav. Sama huvitav on ka inimeste arvamus BMW juhtide kohta ning kuivõrd erinev see on nii auto kui ka juhi vanusest lähtuvalt. Tundub lausa imelik, kuidas on võimalik ühte ja sama märki niivõrd erinevalt tõlgendada.

Eestis on BMW kohta üldlevinud arusaam, et tegu on rullnokkade autoga-noored nolgid, kes katsuvad vanast autoromust viimast välja võtta. Tasapisi on see sümbol-rullnokk autoga-hakanud laienema ka teist marki kasutavatele justnimelt noortele ja kihutavatele juhtidele. Vahtralehekesega kummidevilinal umbes 15aastase autoga kohaltvõttev nooruk on kindlalt liiklushuligaan ja ei hooli teistest liiklejatest. Fakt, et kummid vilisevad oskamatusest rahulikult startida (sest load alles saadud ja kõik oskused pole veel käpas) ning et noortel üldiselt ongi oma vanemate armust ostetud vanemad autoromud jääb siin kohal täiesti juba varem kujunenud arvamuse varju.

Tegelikult ei loe enam ka niivõrd palju auto vanus-siseminister Ken-Marti Vaher sai tiitli rullnokk kui ta oma uue autoga kiiruserekordeid tehes politseile vahele jäi. Nii ei tähista rullnokk enam ka harimata Lasnamäe, Kapa-Kohila või muu sellise paiga noort autoga meest. Seega on sümboliline märk rullnokast kui vaevu koospüsiva vana BMWga sõitvast noorest nolgist muundunud ükskõik kui vana ja mis marki autoga kihutavaks (või vähemalt kihutamise muljet jättev) nooremapoolsemaks meessoost isikuks.

Kui aga BMW juhtub olema viimase kolme aasta mudel ning roolis on siresäärne näitsik, siis muutub koheselt ka suhtumine ehkki mitte väga kardinaalselt-rikka mehe loll tibi on tavapärane reaktsioon. Nii tehakse pelgalt auto ja selle juhi välimuse põhjal järeldused nii isiku intellekti kui ka nö perekonnaseisu kohta. Võimalus, et tegu on eduka ärinaise või mõne muu elualal läbi löönud esindajaga ei torka enamikele üldse pähe. Reaktsioon on tunduvalt teine kui eelpool mainitud auto rooli tagant astub välja soliidne vanem mees-signaal annab reaktsiooni edukast ja ennast ülestöötanud mehest, kes naudib nüüd raske eluaegse tööga ausalt ära teenitud preemiat.

Kui nüüd võrrelda suhtumist sellesse samasse autosse mujal maailmas, siis võib tõmmata nii paralleele kui ka teha üllatavaid avastusi. Kui uus bemari on peaaegu igas maailma nurgas rikkuse näitajaks selle kõige tavalisemal põhjusel-tegu on suhteliselt kalli autoga, siis mõningaid erinevusi võib siiski leida. Eestile sarnase reaktsiooni võib leida meile kultuuriliselt sarnaselt Venemaalt-seal peetakse (uut) BMWd kurjategijate ja eelkõige palgamõrvarite masinaks (samas-palgmõrvarite teenistus on ka suhteliselt kõrge, mis toob meid tagasi bemari omaniku kui rikka ja eduka inimese sümbolini). Saksamaal (BMW kodumaal) seevastu on see auto hinnatud oma kõrge kvaliteedi poolest, ei mingeid vihjeid rullnokkadele või palgamõrvaritele.

See kirjatükk näitab kuidas toimub inimestel ühe ja sama signaali tõlgendamine ja kuidas üldsuse reaktsioon mingile signaalile hakkab mõjutama kõigi teiste inimeste reaktsiooni. Kas stereotüüp, et ilus naine uue ja uhke auto roolis on kindlasti loll ja rikka mehe armuke on tingitud kaaskodanike kadedusest või on sellel ka tõepõhi all jäägu pigem sotsioloogide ja psühholoogide välja selgitamiseks. Mida võib kõige selle kokkuvõtteks öelda? Et inimesed väärtustavad liialt asju ja kipuvad inimesi lahterdama materiaalsete väärtuste järgi? Et kinnistunud stereotüübid on valed ja petlikud, kuid neist hoitakse kõige kümne küünega kinni? Mõlematele küsimustele võib otse loomulikult vastata jaatavalt, aga ka see ei puutu mingilgi määral semiootikasse… Ainus semiootiline asi, mida võib selle essee põhjal väita on see, et sisseharjunud stereotüübid ja arvamused mõjutavad tugevalt inimeste reaktsioone mingi teatavat marki (ja miks mite ka värvi) masinat nähes (ehk siis semiootiliselt väljendudes mingit vastavat signaali saades).