Savisaare/Oksmaa/Lepajõe jmt fenomen

Marko Paloveer

Elame keerulisel ajal ning nagu on alati öeldud, on rahval vaja tsirkust ja leiba. Leiba saame me igaüks ise poest osta, kes ei saa, see ei osta, kuid tsirkusega on lood pisut keerulisemad. Olgugi, et Eestis ei olegi korralikku tsirkust, ei pea me sellepärast veel kõigest ilma jääma. Meil endil, eestlastel, on avalikus elus nähtaval kohal suurepärased klounid ning paistab, et puudust meil nendest ei tule, aeg-ajalt kaob mõni küll ära, kuid sama kerge on kusagilt uus esineja leida. Kellest on siis ometigi jutt? Lugu on inimestest, kellele meeldib pidevalt tähelepanu keskpunktis olla ja kes selle nimel teevad kohati üleinimlikke jõupingutusi. Parimad ja värvikaimad näited oleks ehk meie kallis linnaisa, Keskerakonna juht Edgar Savisaar, vaimuhaige noorlaulja Arnold Oksmaa ja juveelivargast pankrotistunud restoraniomanik-telesaatejuht Alex Lepajõe.

Iga mees on rahvale tsirkust teinud oma külje pealt, seega peatume neil kõigil ehk põgusalt eraldi. Edgar Savisaar – iseseisvumise ajal Rahvarinde juhte, aktiivne revolutsionäär on tänaseks Keskerakonna liider, kes vaatamata mitmetele viimase aja ebaõnnestumistele on jonnakalt partei eesotsas ning ei mõtlegi sealt ära kaduda. Rahvas kas armastab või vihkab Edgarit. Teadupärast meeldib Edgar eelkõige just vanadele inimestele, pensionäridele, tõenäoliselt vasakpoolsete vaadete tõttu ning venelastele, kes näevad Edgari suures ja võimukas kujus kui juhti, kartmatut isakest, kes seisab nende huvide eest ja ei lase kellelegi liiga teha. Vägisi meenutab see kallist Nõukogude aega, kus oli üks kindel liider, kes kõike korraldas. Savisaare kasuks mängivad ka tema hiiglasuured prillid, Eelmise valitsuse valimise aegu rippusid tänaval valimisplakatid, millel oli kujutatud ainult paar suuri prille. See oli aga nii tugev semiootiline märk, et inimesed teadsid hoolimata sellest, et pildil olev isik ei olnud tegelikult identifitseeritav, kohe, kellega tegu on. Savisaare kasuks mängivad tugev karisma, oskus olla liidrirollis. Paraku ei ole kõik poliitilises plaanis viimasel ajal kõik väga korras olnud ja nii ongi Edgar jäänud vahele valetamise, laimamise ja sõimamisega, mis ei ole mitte ühe ausa ja hea poliitiku iseloomulikud küljed. Võib-olla püüab Edgar jätta hoopis muljet, et teised teevad talle liiga ning tugevdada seeläbi positsiooni poliitikamaailmas. Igatahes, rahvale on vaja ohverdusi ja seni, kuni Edgar Savisaar mängib märtrit ja kanget rahva sugulast, pole küll karta, et tal jüngritest puudus tuleks. Savisaare jõud peitub karismas, jõus ja võimus.

Arnold Oksmaa pole sugugi kehvem vennike. Rahva suus on ta ristitud koguni „Teiseks Arnoldiks“, mis on poisile suur tunnustus, saada nimetatud vabariigi presidendi järgi pole mitte sugugi halb saavutus. Siinkohal tuleb ära märkida, et nähtavasti rahvale eriti ei meeldi vabariigi president, sest miks pannakse ühele vaimuhaigele ja väga esineda tahtvale poisile selline nimi. Tõepoolest, kui Oksmaa on selline vend, kes vägisi poeb kas või nahast välja, et esineda, siis meie kõrgeauline president peidaks hea meelega end üldse ära. Kui Teine Arnold keerutab end ka täbarast või piinlikust olukorrast alati jutuga välja, siis Esimesel Arnoldil paistab olevat raskusi, et üldse midagi rääkida. Igatahes tulevad temalt pahatihti väga segased laused, mida siis ajakirjanduse veergudel ka eksponeeritakse, näitamaks, missuguse tasemega on meie president. Siinkohal ongi vanahärra sobilik seostada meie kangelasega, Arnold on noor ja veidikene hull, kuid ta tunnistab seda ning väga paljud arvavad juba seetõttu, et pole poisil häda midagi. Vanahärra Rüütel on aga vana ja kah hull, aga tema seda ei tunnista, sellepärast arvavad paljud võib-olla et hoopiski pisut alusetult, et Rüütel tuleks kohe vaimuhaiglasse panna. Igatahes rahva teadvuses on nende kahe isiku vahel märk, võrdusmärk ning väga paljud näeksid Eesti järgmise presidendina hoopiski Teist Arnoldit. Tulles tagasi nüüd Arnoldi hullumeelsuse juurde, siis peab tõdema, et noormees on sellest teinud endale väga kõva kaubamärgi. Arnoldil ei ole võimu, nagu Savisaarel ja tal ei ole ka suuri prille, kuid Arnold lööb oma sundimatu hullumeelse olekuga ning erakordse julgusega – tõusis ju noormees Eesti meediataevasse ainult mõne kuuga, kuid märki, et poiss oleks vähimalgi määral kartnud esinemist, paljusid inimesi vms. ei olnud. Osa sellest võib kindlasti kirjutada selle arvele, et Arnold on peast veidike sassis, kuid ka tema ema on veidike sassis ja mis veel hullem, joodik kah, seetõttu on arvatavasti Arnoldil juba lapsepõlvest sisse kodeeritud igasugune üleolek inimeste suhtes, kes teda ei kõiguta. Eesti rahvas nägi Arnoldi tulekus justkui märki, ettekuulutust, et sellelt poisilt peab midagi huvitavat tulema ja siiamaani ei ole Teine Arnold oma austajate seltskonda küll petnud, kogu aeg toimub midagi, et kõmujanulised härrad-prouad saaksid end Arnoldiga kas või ühe pildi peale võtta.

Kui Savisaart võib semiootilises kontekstis tinglikult Führer’iks pidada ning Arnold Oksmaad Messiaseks, siis Aleks Lepajõe ei ole midagi muud kui lihtsalt pätt. Miks siis aga ta rahvale niiväga meeldib, kui ta seaduse silmis on kõigest tavaline kurjategija? Põhjus on väga lihtne, Aleks, kena noor poiss, ajab küll väheke lamedat juttu, on suurepärane tükk silmale vaadata korpulentse Savisaare ja totakalt irvitava Arnoldi kõrval. Peale selle peaks tal ka kõvasti raha olema, rahvas ei salli üldiselt kröösuseid, kuid Lepajõe puhul on asi pisut teisiti. Omal ajal Nõukogude Liidus valuutaga hangeldamise eest saanud tingimisi karistuse, hiljem põgenes kummipaadiga Soome. Eestlastele on see tagantjärele kui märk millestki, mida me kogu aeg näeme ja millest me unistame, kuid ise kunagi puutuda ei julge. Lepajõe muutus automaatselt vaata et isegi rahvuskangelase staatusesse. See asjaolu, et ta pisut hiljem Soomes kullasepaära röövis ja ligi neli aastat vanglas istus, annab asjale ainult vürtsi juurde. Rahvale ei ole ta teadvusse kinnitunud mitte kui kriminaal, vaid kui kangelane, teda ümbritseb seikleja aura, inimesed näevad selles helgema tuleviku sümbolit. Fenomenaalne on ka see, et kuigi Aleks Lepajõe on ka Eesti seaduse silmis kriminaal, kahtlastel asjaoludel läks jube kiiresti pankrotti tema restoran, ei hakka talle mitte keegi hõlma. Aleks on absoluutne rahva lemmik tema ära kaotamine võrduks umbes presidendi maha võtmisega ametipostilt. Või siiski, presidendi saab uue valida, aga Lepajõed kusagilt ikka niisama naljalt uut ei võta.

Savisaart, Oksmaad, Lepajõed ja paljusid teisi ümbritseb alati palju huvilisi, nad on klounid, keda mitte keegi tõsiselt ei võta, kuid ometi arvestatakse nende sõnaga üpriski palju. Mehed on enda ümber osanud tekitada maagilise välja, mis lummab igaüht, kes sellesse sfääri satub. Selliseid on Eestimaal veelgi ja neid kõiki seob üks ja sama asi, rahvas näeb neis iseennast, sümbolit, märki, ükskõik mida, nad on osa rahvast. Kunstlikult tekitatud aupaiste on odav, kuid hiilgav. Sundimatu huvi ja tahtmine saada pidevalt midagi erakordset on rahvamassidele alati iseloomulik olmnud, nii et senikaua, kuni oleme meie ise, senikaua ei kao ka märgid meie ümbert, olgu need siis interpreteeritud Esimese või Teise Arnoldi poolt.