Eesti identiteedi märgid

Tiit Paabo

 

Eestlasena Eestis elades olen aja jooksul üha enam arusaamisele jõudnud, et Eesti identiteet ei ole väga kindlalt piiritletud ning on pidevas dünaamilises muutumises. Etniline identiteet koosneb väga eriilmelistest mõjutegurist, mille kombinatsioon on ilmselt ajajooliselt välja kujunenud ning iga rahva jaoks unikaalne. Kindlasti on etnilise identiteedi tekkimise ja arengu üheks olulisemaks mõjutajaks eesti keel ja sellel baseeruv kultuur.

Kultuuriidentiteedi aluseks saavad eelkõike olla väärtused, mis määravad suurel määral sarnase arusaamise inimeste võrdsusest, inimese ja jumala vahekorrast, demokraatiast, vanema ja lapse, ülemuse ja alluva, mehe ja naise vahelistest suhetest. Eesti kultuurilise identiteedi analüüs ja identiteedi kujunemine Euroopa rahvusena seostub eelkõike kultuuriajalooliste uuringutega, mille tähelepänuväärsemad esindajaid olid Oskar Loorits ja Ea Jansen.

Eesti identiteedi dünaamilisust ja nõrkust kinnitab kindlasti tõsiasi, et meil ei ole täna üheselt esile tõusvaid märke mille kaudu oleks võimalik eestlaseks olemist selgelt ja äratuntavalt enda jaoks ning seda enam kogu ülejäänud maailma jaoks defineerida. Tegin selleks esseeks mõtteid kogudes kümmekond improviseeritud kvaliteetintervjuud inimestega kellega viimase nädala jooksul pikemalt vestlesin. Keegi neist ei osanud nimetada täna adekvaatsena mõjuvaid, Eesti identiteeti selgelt ja üheselt lahti mõtestavaid märke. Arvasin selle peale, et võibolla ei ole meie erinevus teistest rahvustest ise kogu aeg iseoma kultuuri keskel elades lihtsalt piisavalt silmapaistev.

Märkide puhul tuleb nende erinevus välja just binaarsetest vastandsuhetest, võrdlustest referentidega. Mõni aeg tagasi juhtus mu lugemislauale Jakko Lehtoneni ja Hans Hanseni poolt üheksakümnendate keskel tehtud eestlaste, soomlaste, rootslaste ja venelaste eneseidentiteedist ja naabrite kohta kujunenud sotsiotüüpidest. Selle põhjal arvasid eestlased, et oleme usinad, suletud, külmad, tagasihoidlikud, sitked, kohusetundlikud, tasakaalukad, ettevõtlikud, järjekindlad ja rahulikud. Lähemad naabrid ei olnud meist üldiselt siiski nii heal arvamusel. Uuringu põhjal üldistades arvasid venelased, soomlased ja rootslased veel, et oleme salakavalad, kohmakad, masendunud, tundetud, šovinistlikud, järeleandmatud, rahaahned, vaesed, tunglevad ja laisad. Selle teadustöö üheks eesmärgiks oli kindalsti näidata, et eestlaste enesepilt ei kattu sugugi väljaspool olijate arusaamaga meie olemusest.

Kolm aastat tagasi loodi Eesti valitsuse poolt ametlik töögrupp meie rahvusliku identiteedi selgemaks defineerimiseks ja selgelt äratuntava ning pragmaatilist kasutuskõlblikkust omava märgi väljatöötamiseks. Töögrupp tõdes, et siis, 2000. aastal, oli Eesti märk peaasjalikult riiklike sümbolite kooslus, mis reguleeritud seadusega või olid kuulutatud rahvuslikeks sümboliteks. Töögrupi poolt mööndi veel, et neile sümbolitele lisandusid veel ametlikuks peetava ajalookäsitluse poolt toetatud müüdid, mida kõik konsensuslikult uskusid.

Arvan, et ükski neist välja pakutud sümbolitest ei ole jõulised, selgelt eristuvad ega kajasta tänapäevast rahvusidentiteet. Riiklikest sümbolitest võib nimetada lippu, vappi, teenetemärke, põhiseaduslikke institutsioone, Vabariigi presidenti. Poliitilisel tasandil on avalikkust läbinud teema “Eesti kui Põhjamaa”. Jättes kõrvale reaktsioonid välismaalt (Leedu, Läti, Soome) võib väita, et siseriiklikult on seegi diskussioon jäänud väheste “veidraks” harrastuseks, mis ei leia laia kõlapinda. Riiklusega seotud märgid pole Eestis tugevalt juurdunud ning osad neist – eriti ajaloo alal – on viimasel ajal tugeva kahtluse alla pandud. Riiklik, rahvuslik ja mütoloogiline komponent võimalikus Eesti märgis on seetõttu omavahel vastuolus, pahatihti on nad üksteist välistavad, mitte-haakuvad või aegunud. Seepärast loovad nad üheskoos pisut vastuolulise ja ähmase üldpildi. Riigilipu (rahvusvärvide) tõlgendusi on näiteks juba ärkamisajast mitu. “Musta mullapinda” Eesti maastikul tegelikult ei leidu. Pime orjaöö, mis võis olla vanemate inimeste elav mälestus veel aastal 1920, on tähenduse kaotanud. Kui üldse, võimendab ta negatiivset hoiakut, vihkamist ja loob “vaenlase kuju".

Riigivapi leopardid (lõvid, “kassid”) on Eesti reaalsuses tundmatud loomad, nende seletamine on jõukohane ainult üksikutele sümboolika asjatundjatele, mistõttu nad märgina ega selle osanagi siseriiklikult ei toimi.

Meie rahvuslill, rahvuskivi, rahvuslind ja rahvustoitudud on totaalselt minetamas enda tähendusvälja ja seotust reaalsusega. Paekivi on küll Eesti arhitektuuris nähtaval kohal nii linnas kui maal, eriti Põhja-Eestis, kuid moodne arhitektuur seda oluliselt ei kasuta, muud ehitusmaterjalid on paekivi turult tõrjunud.

Rukkilill on Eesti maastikelt umbrohutõrje hiilgeaegadel välja tõrjutud, tegemist on taimega, mis “kunagi oli”, tegelikku kokkupuudet rukkilillega ei ole suuremal osal ühiskonnast. Kui, siis aretatud versiooni kujul, aga selle värv võib olla sinine, valge, punane jne. Enamus rahvast elab linnades, ka rukki ja põllutöödega laiemalt puudub kontakt ja lõpuks, rukkipõlde on muistsest vähem ning leib tuleb poest, mitte põllult.

Meie rahvuslinnu, suitsupääsukese levik on maal vähenenud seoses kõlbulike elupaikade vähenemisega (Eesti ornitoloogid on terve kümnendi seda probleemi uurinud, kuid lõplikku teaduslikku hinnangut veel pole). Elupaikade vähenemine tuleneb väikepõllunduse (üks-kaks lehma; laut igas maakodus) lõppemisest, tööstuslik suurpõllundus ei ole suitsupääsukesele soodsaks kasvukohaks.

Ka ajalooteadvuse puhul võib täheldada päris radikaalseid muudatusi. Vaen “Balti parunite” vastu on asendumas lugupidamisega. Muistses vabadusajas ei nähta enam sedavõrd kangelaslikkust ja “Eesti teed”, vaid ühiskonna arengu mahajäämust, mis ei võimaldanud Euroopa suundumustega paindlikult kaasas käia. “Hea” Pätsi aeg lõppes kokkuvõttes Eesti okupeerimise ning kolmandiku rahva jõhkra represseerimisega. Järjest enam seatakse kahtluse alla eelmise sajandi kolmekümnendate lõpus tehtud poliitiliste otsuste adekvaatsust.

Tänaseks on radikaalselt muutunud ka Eesti demograafiline situatsioon. Viimase viiekümne aasta jooksul siia asunud välismaalaste jaoks ei ole märgid kultuuriliselt mõistetavad ning neid ei peeta kindlasti omadeks.

Meie üheks tuntumaks, viimaste aastakümnete jooksul suurimates tiraaţides trükitud ja loetud kirjanikuks on kindlasti Anton Hansen Tammsaare. Tema teosed lähtuvad aga suures osas maaelu diskursusest. Kui eelmise sajandi kolmekümnendatel elas kolm neljandikku Eesti elanikest maal, siis nüüd naudivad ligi neli viiendikku elanikest hoopis urbanistlikku elukeskkonda. Tammsaare teostel on vaieldamatu kirjandusajalooline väärtus, kuid need ei haaku enam suuremat meie rahvuse tänaste pürgimuste ja tõekspidamistega.

Vajadus Eestit meeldejäävalt välisinvestoritele ja turistidele rahvusvahelisel areenil tutvustada, tõukas valitsust looma Eesti märgi töögruppi. Märgile “Welcome to EstONIA” osaks saanud kriitika ja tänane vähene kasutuselevõtt näitab siiski, et tegemist ei olnud kogu rahva identiteeti väga vahedalt tabanud tulemusega. Tuleb siiski möönda, et “Eesti Märgiga” koos välja töötatud video ja reklaamikampaania ning välisinvestoritele ja turistidele pakutavad programmid on siiski ühtlaselt heal reklaamitehnilisel tasemel. Arvan siiski, et nende programmide puhul oli vormiline külg küll hea teostusega, kuid pisut vajaka jäi selgelt assotsiatsiivsest sisust. Märk ei saa eksisteerida kujutatavast väga sõltumatult, omamata kasutajate poolt omaks võetud tähendust.

Loodan, et ma ei olnud seni eksisteerivate Eesti identiteedi märkide suhtes ebaõiglaselt kriitiline. Arvan siiski, et tubli annus reaalsustaju tänase situatsiooni mõistmisel tuleb ainult kasuks ning motiveerib leidma senisest adekvaatsemaid Eesti identiteeti peegeldavaid märke.

Pole kahtlust, et meedial on tänases kiirelt arenevas riigis rahvuslike tõekspidamiste ja väärtushinnagute kujundamisel suur roll, kuid senini ei ole siiski suudetud identiteeti väga selgepiiriliselt defineerida. Viimaste aastakümnete jooksul toimunud muudatused ühiskonnas, orientatsioonimuutused ja kultuurikontaktide teisenemine on viinud ka identiteedimuutusteni. Avatud ühiskonnas pole võimalik dünaamilisi muutusi eirata. Märgid minetavad enda väärtuse ja nende kasutamisest loobutakse kui neil ei ole tähenduslikku sisu. Näen kirjeldatud situatsioonis väga optimistlikuna just võimalust Eesti identiteedi sügavamaks semiootiliseks analüüsiks ning selle tulemusena kindlasti ka adekvaatse ning kõigi poolt omaks võetava Eesti Märgi loomiseni.