Müüdi juured ehk häkkerist Piiblini
Laur Kanger
Sissejuhatus
See essee räägib natuke ühest arreteeritud eksklassivennast, natuke meediakärast tema ümber ja natuke sellest, miks inimeste arvamus sellest juhtumist teps mitte reaalsusel ei põhine. Üritan kasvõi põgusalt näidata seda, et meie arvamused sõltuvad sügavalt meie kultuuriruumist ja et nende kujunemist on kas siis teadlikult või alateadlikult tegutsedes väga lihtne suunata.
Milles siis lugu?
2002. aasta detsembris istus Lauri Nõmme nimeline noormees Talllinna Tehnikaülikoolis loengus, kui kaks meest ta sealt välja kutsusid, vahistasid ning eeluurimisvanglasse toimetasid. Süüdistuseks esitati sissemurdmised (ja sissemurdmiskatsed) mitmetesse arvutitesse. Asja tegi pikantsemaks see, et noorukit oli kaks aastat tagasi samuti kohtulikult samas väärteos süüdistatud. Ajalehes Eesti Ekspress ilmus Krister Kivi kirjutatud artikkel „Kurja baidid“ ning soodne pinnas müüdi tekkeks oligi kujunenud.
Müüt ise
„Oo kuulake, kõik, kes kuulama on määratud! Kõuena kõlagu mu sõnad üle kõiksuse piiride! Lauri Nõmme, too arvutipoiss, on noor, ilmsüüta, kavalusetu lapsuke, kõigest tavaline inimene, keda suur ja kuri Süsteem ahistab. Kuid Kurjus kardab headust ja nii saadeti Laurit arreteerima kogunisti kaks Kurjuse käsilast, kaks kõige võimsamate hulgast. Oo inimesed, kuulake ometi ja nõudke õiglust!“ („Nõmmüsseia“, peatükk 2).
Triaad
Otsustasin selle müüdi kujunemise piltlikustamiseks abiks võtta triaadi. Isake Peirce oli siinkohal varmas abistavat kätt ulatama. Niisiis...
Kui kasutada kolmnurkset seost objekt -> märk -> tõlgend, siis võiksime antud kontekstis teha samastused objekt = juhtum, märk = artikkel, tõlgend = (alusetu) meelepaha. Nendest kolmest moodustubki müüt.
Antud juhtumit olen eespool juba võimalikult objektiivselt ja neutraalseks jäädes püüdnud kujutada. Vabandan, kui sellest kõigest siiski subjektiivsust läbi kumas, kuna essee kangelaseks olev noormees oli (nagu juba kord mainit) minu klassivend, mistõttu tean veidi ka loo tegelikke tagamaid. Mis puutub aga artiklisse, siis... ütleme lihtsalt nii, et ajakirjanik on juba ette ära otsustanud, missugusele seisukohale ta jääda tahab ning sellele vastavalt ka oma loo koostanud. Abiks mõned tsitaadid: „Tühjas koridoris väänasid politseinikud Lauri põrandale, surusid tal käed raudu ja lohistasid vastusipleva kogu majast välja. Muidugi on võimalik, et Lauri ei sipelnud üldse. On võimalik, et tema silmis oli hoopis „hirmust jahmunud ja oma ebaõnne mitte uskuda suutev“ pilk.“ või siis „Samas ei leia Hiis, et Nõmme kujutaks endast Eesti kõige ohtlikumat kräkkerit. „Ta ei ole seda. Ta on lihtsalt üks tavaline koolipoiss, kes on asja natukene uurinud, ja jäi vahele.“
Ajakirjanik Kivi kasutab siin järjekindlalt vastandusi „Süsteem vs. Inimene“, „suur vs. väike“, „abitu vs. jõhker“ jne. Mida enam inimesed (pidagem siin silmas, et räägime ikka tavainimestest, mitte müüdi loojatest ega mütoloogidest) artiklit loevad, seda enam tekib neil vaimusilmas pilt Lauri Nõmmest kui üliandekast ja vaimustavast, ent õnnetult kurja seaduse hammasrataste vahele jäänud poisikesest.
Mis tegelikult tõigi meid juba kolmanda osa – tõlgendi – juurde. Miks tõlgendab enamus seda artiklit nii üksüheselt? Mis sunnib meid ebapiisavatest või koguni valedest eeldustest valesid järeldusi tegema, selle asemel, et natuke mõelda ja arutleda? Mis sunnib meid kolmnurgast müüti ehitama?
Juured
Kolm küsimust. Miks arvatakse, et noor tähendab ühtlasi ka kergesti ahistatavat, süütut, abitut? Miks peetakse arvulist üleolekut puuduseks ja tuntakse kaasa nõrgemale? Miks arvatakse, et tavaline inimene, tavainimene ei ole, ei suudagi ühiskonnale ohtlik olla ja on seega igal juhul... hmm, jälle süütu?
Me võiksime ju kõigile kolmele vastata, et põhjus peitub inimloomuses, et sellised me tegelikult olemegi, kuid minu meelest satuksime siis järjekordsese müüdi orjusesse. Minu meelest võib siin teha (ehk veidi kaugeleulatuvaid) järeldusi, et põhjus peitub kultuuritaustas.
Otsene vastus esimesele küsimusele peitub siinkohal ilmselt meedias. Kaasaegses ühiskonnas propageeritakse üha enam noorust ning nooruslikkust. Kuid nooruslikkusega käib alati kaasas ka ebaküpsus, lapsikus. Laps teatavasti (psühholoogide väite kohaselt) on impulsiivne, dogmadevaba, mänguhimuline, ent samas ka allaheitlik, pelglik jne. See paistabki selgitavat, miks seostuvad meile sõnaga „noor“ mitmesugused tihti ebatõesed omadused.
Ülemvõim, kaastunne nõrgemale – tundub ju loogiline, kas pole? Ent see pole ju mitte alati nii olnud, otse vastupidi. Veel hiliskeskajal pooldati tänapäeval karmi ja küünilisena tunduvat mõtteviisi „igaüks enda eest“. Murrang toimus alles Prantsuse revolutsiooni ja humanistlike ideede laia levikuga, kuid see juhib meid tegelikult veelgi kaugemale, usuni välja. Euroopa kultuur on ju tugevalt Piiblist mõjutatud, see aga on (eriti Uus Testament) justkui humanismi häälekandja. Ja rõhutavad ju mitmed teised müüdidki, et Hea võib võita Kurja (ja enamasti võidabki) ka suures arvulises vähemuses olles. Just sellepärast toobki oskuslik võte „kaks politseinikut noormehe vastu“ esile kaastunde ja viha: miks ahistatakse süütuid inimesi?
Ja siis kolmas, ehk kõige raskemini seletatav. Siin ei oskagi ma päriselt midagi sajaprotsendiliselt tõsikindlat välja pakkuda, kui ehk midagi, siis statistiline meetod. Nimelt näitab viimane, et tõepoolest, valdav hulk tavainimesi ei ole tõepoolest millega õõvastavaga hakkama saanud ega ühiskonnale ohtlikuks osutunud. Ja nii tehaksegi üldistus kõigile, erandeid arvestamata.
Kokkuvõte
Niisiis olen lõpuks jõudnud järeldusele, et sellel, miks ajakirjanik Krister Kivi artiklile kaasa tuntakse, ei ole tegelikult peaaegu mitte mingisugust ratsionaalset põhjendust. Enamus meist on niivõrd oma kultuuritausta orjuses, et ei suuda seda isegi enam märgata. Ja põhjused laiuvad hoopis sügavamal kui me arvatagi oskame.
Ehk siis esiajaloos? Või isegi kaugemal?
Ehk siis geenides?
Ehk siis koguni ikkagi siiski inimloomuses?