Soorollidega seotud müüdid Eesti meedias
Andero Kaha
Maailmas on väga levinud müüt, et naised on loomult hoolitsevamad kui mehed ning seetõttu sobivad paremini laste ja kodu eest hoolt kanda, mehed omakorda on füüsiliselt tugevamad ning peavad oma kaasa sündinud omaduste tõttu olema perekonnas toidu ja muude elatusvahendite hankijaiks. Selline rollijaotus on oluline primaarses grupis, kuhu kuulumine avaldab inimesele ülisuurt mõju – perekonnas; müüdi olemasolu mõjub seetõttu aga ka rollide jaotusele kogu ühiskonnas. Enamus meestest ning naistest peab suuresti perekonna tugevate sotsialiseerivate mõjude tõttu olukorda normaalseks ja soorollide sellist jaotumist loomupäraseks. Nimetatud müüt on nende arvates loomulikuks osaks inimese elust.
(Fiske, J.)
Müüti loodusest pärinevana näidates, kaotatakse ühiskonna jaoks selle ajalooline taust. Nähtust peetakse mitte ainult muutmatuks ja loomulikuks, vaid ka osapoolte suhtes ausaks. Naistele ainult ema ja koduhoidja rolli ning meestele elatusvahendite hankimise ülesannet omistavat müüti võib aga lisaks loomulikule ning looduslikule pidada ajalooliselt kujunenuks ning sotsialiseerumisprotsesside käigus üleüldiseks – kultuuri osaks – saanuks. Barthesi (ja Fiske) arusaama kohaselt on tegemist eriti tugevate 19. sajandi industrialiseerumise mõjudega. Müüdi tekkele on kaasa aidanud nii urbaniseerumine kui vabrikutöö osakaalu kasv, samuti laiendatud perekonna kadumine ja nukleaarperekonna teke. Süsteemi toimimiseks on vajalik nukleaarperekonna ühiskonnapoolne tunnistamine loodusest pärinevaks sotsiaalseks üksuseks, naistele kaasasündinud hoolivuse ja hoolitsemisvõime omistamine ning kogu ühiskonna tasemel valitseva meeste üleolekuga leppimine. Selline industriaalrevolutsioonist ja kapitalismist lähtuv käsitlus on kindlasti mõnevõrra liiga kitsas ning ei suuda edasi anda mitmetele väljaspool Euroopat asuvatele piirkondadele omaseid arusaamu, sobib aga kindlasti hästi Eestis kunagi aset leidnud ning praegu aset leidvate sündmuste mõningaseks seletamiseks (nentida tuleb vaid tugeva industrialiseerimisprotsessi mõnevõrra hilisemat jõudmist meie aladele). Kindlasti ei saa me ilma igasuguste kahtlusteta väita, et enne industrialiseerimist vastuolud mees- ja naissoo positsioonide vahel puudusid, kuid siiski võime kinnitada nende süvenemist industriaalrevolutsiooni käigus.
Teise võimaliku seletuse toob “parempoolsete” müütide tekkimisele kommunikatsiooniteoreetik Harold Innis, põhjendades seda kommunikatsiooni arenguga - üleminekuga suulisel kommunikatsioonil põhinevalt ühiskonnalt kirjalikul suhtlemisel põhinevale. Tuleb tõdeda, et Eestis eelneb enamiku elanike kirjaoskuse saavutamise protsess tööstusrevolutsioonile ning langeb ajaliselt veidi varasemasse perioodi, olles ilmselt siiski vaid üheks kapitalistlike suhete arengu käigus tekkiva soorollidega seotud müüdi eelduseks.
(Lorimer, R. Scannell, P.)
Parima võimaluse soorollidega müüte ning nende kujunemist, muutumist ning ümberkujunemist vaadelda ja kirjeldada annab vastava ajastu meedia jälgimine. Meedial on tähtis roll nii müütide loomisel kui muutmisel. Näiteks siinse sajandi esimese poole kapitalistliku ühiskonna kõrgperioodil - Vaikival ajastul Eesti meedias loodud suhtumist soorollidesse seletab väga ilmekalt üks artikkel tollasest ajakirjast “Maret”. “Kas naine on rasketööline?” küsib autor retooriliselt ning toob naljatlevas stiilis hulganisti näiteid naiste poolt kodus tehtavate tööde raskuse kohta. “Mis sul siis päev läbi nii teha oli? Selle natukese talitust teed sa ju muu seas!” ütlevat naistele aga peale rasket tööpäeva mehed. Näib, et artikliga näitab autor ühelt poolt naiste võimet mõningal määral füüsilist tööd teha, teiselt poolt rõhutab aga kodu kui naisterahva peamist töökohta – pannes naise nn. “kodukana” rolli. Taolisele suhtumisele lisab kaalu ka näiteks ajakirja enesetituleering – “Maret” nimetab end naiste ja kodude kuukirjaks.
(Maret – juuli 1937)
1940ndatest aastatest alates hakkab suhtumine (eelkõige riigipoolne) naiste ja meeste rollidesse perekonnas ning ühiskonnas seoses nõukogude võimu kehtestamisega suhteliselt kiiresti muutuma. Senine koduperenaiste ja töötavate meeste ühiskonna suundumused teisenevad suures osas pealesurutud naiste kodust välja toomise ja meestega võrdsetel alustel tööle suunamisega tunduvalt. Kunstlikult üritatakse luua müüti võitmatust töölisnaisest, kes suudab kõikidel aladel meestega konkureerida. Reaalsus on, et uus ühiskond vajab madala tööviljakuse ja kvantiteedile suunatud tootmise rakendamise tõttu rohkem töökäsi. Tooksin siinkohal mõned näited suuresti riigi kontrolli all olnud meedia suhtumisest uute ja taotletud ühiskondliku võrdsuse saavutamiseks vajalike müütide kehtestamiseks ja kinnitamiseks avaldatud artiklitest Nõukogude Liidu propaganda kahtlemata ühel kõrgperioodil – 1970ndatel aastatel. Näiteks Nõukogude Naise üks 1973. aasta numbritest kirjutab mõlemate - nii emade ja isade vajadusest spetsiaalses õppeasutuses laste eest hoolitsemist õppida (Taubert, V.). Üks sama ajakirja 1974. aasta numbritest ei kõhkle halvas valguses näitamast kapitalistlikke riike, kus võrdse tasu nõudmine naistele ja meestele ning koolieelsete lasteasutuste rajamine on alles algusjärgus – “mitte nagu meil, kus naiste ja meeste vahel on sotsiaalselt palju võrdsemad tingimused” – seejuures väljendub selge “mustvalge” vastandumine kapitalistlikule ühiskonnale (NN august 1974). 1975. aasta Nõukogude Naise üks numbritest aga kiidab naissoost Eesti NSV teenelist õpetajat (Kivik, M) ning toob esile viis maailmas rahu kindlustamise eest V.I. Lenini nimelise preemia saanud nais-rahuvõitlejat (NN juuni 1975). Pea mitte kunagi ei käsitleta meedias naist kui vaid laste eest hoolitsemisega tegelevat inimest – rõhutatakse, et naissoost seltsimees võib lisaks kõigele olla oma (kodust väljaspool toimuvas) töös meestest edukam.
Täielikult ei kao vaatamata meedia ja muude riiklike sotsialiseerivate tegurite tugevale tööle ka eelmine juba kultuuri kinnistunud müüt. Ühiskonna siseseltki leiavad aset protsessid, mis vastavad ühelt poolt uuele tekkinud soorollidega seotud müüdile, teiselt poolt aga vanale. Antud fenomeni võiks kõige lihtsamalt seletada Barthesi arusaamaga, mille kohaselt on kõige elujõulisemad just parempoolsed müüdid – vasakpoolseid nimetab semiootik liiga ühekülgseteks ja “must-valgeteks”.
Viimase veidi rohkem kui kümne aasta jooksul on suhtumine soorollidesse läbi teinud tormilise arengu ning kogu selle aja vältel on meedias esitatavad müüdid olnud vägagi vastuolulised – tihti esineb erinevate müütide vahelisi vasturääkivusi ka ühes artiklis. Tooksin lihtsa näite ühest 1996. aasta Eesti Päevalehe numbrist, mille Kreehnholi tehast puudutavas artiklis rõhutatakse väikese palga eest töötavate naiste muresid ning kangelaslikkust. (Raiski, M) Ühelt langeb artikli sisu täielikult kokku Barthesi vasakpoolse müüdi vormiga – autorite ja intervjueeritavate manufaktuuri töötajate väitel vastandub neile kapitalistlik ja vaid kasumist huvitatud olev (peamiselt meestest koosnev) vabriku juhtkond. Teiselt poolt kõlab aga üks artiklis esinevatest alapealkirjadest – “Mees ei tohiks naist siia tööle lubada”, mida omakorda võib perekonnas valitseva hierarhia seisukohalt meest naisest kõrgemale seadva konotatsiooni tõttu lugeda osaks Barthesi arvates kapitalistliku industrialiseerimise jooksul levitatavast parempoolsest müüdist.
Suures osas on ka viimase aja Eesti meedias nimetatud vastuolu säilinud. Ühelt poolt käsitletakse meedias naist kui karjääriinimest, teiselt poolt kui “kodukana”. Lisaks jäävad silma naise kui üliinimese olemust käsitlevad naisteajakirjad.
Näiteks kirjutas 2001. aasta augusti Eesti Naine toonasest Haigekassa direktorist Maris Jessest kui edukast professionaalist ning meeldivast pereemast (Väljaots, E.). Eesti artiklitele väga omaselt otsustati edukast naisterahvast rääkides mainida tema juhtiva töö staaži ning palganumbrit. Seekord võis väljaandest lugeda isegi intervjueeritava enda protesti palgast rääkimise vastu. "Ma olengi arvanud, et kunagi tahetakse minust Eesti Naisele lugu teha," ütles näiteks Maris Jesse Eesti Naisele, kui teda intervjueeriti "Kahju, et sain tuntuks tänu oma palgale. Lootsin, et lugu tuleb sellest, kuidas suutsin juhtida haigekassat skandaalideta." Vaatamata kõigele ei jätnud ajakiri naise palganumbrit avaldamata. Perekonda mainides rõhutas “Eesti Naine” Jesse suurt hoolivust lastest – nii enda omadest kui tööga seotutest - üritades selle abil ühendada tema professionaalse ja koduperenaiseliku külje. Ähmaseks ja käegakatsutamatuks muutus antud loo puhul vastuolu naist kui pereema ja kui professionaalset ning meestega samaväärset töötajat rõhutava müüdi vahel. Just taolist vastuolu peites näivad praegused naisteajakirjad olevat loonud feministliku müüdi kõikvõimsast ja meestest rohkem jõudvast naisterahvast. Suuresti kehtib siinkohal Barthesi idee konotatsioonide pürgimise kohta denotatsioonideks. Feministlik müüt kui vasak- ja parempoolsete müütide konotatsioonide summa, mis väljendub meedias naise positiivsete omaduste ja karakteristikute rõhutamise kaudu üritab saada feministliku kahte poolust – nii kapitalistlikku koduperenaiselikkust kui sotsialistlikku võrdõiguslikkust – ühendava müüdi denotatsiooniks. Naisteajakirjade poolt loodud müüdi kohaselt võib naine seega olla samaaaegselt ja üliedukalt nii laste eest hoolitsev “kodukana” kui edukas karjääriinimene.
Loomulikult on naisteajakirjade puhul tegemist äärmuslike juhtumitega. Müüte naistest kui karjääritegijatest või koduperenaistest leidub ka mujal meedias – ning ka tunduvalt vähem vastuolulisi.
Näiteks võis ühest 2002. aasta SL Õhtulehest lugeda artiklit tulevastest naispolitseinikest, kelle puhul vihjati võimalusele, et ametisse asudes on neil tunduvalt raskem hakkama (Karell, M.) saada kui meessoost kolleegidel. Seejuures seletati nähtust põhjendusega, et naispolitseinikel pole aimu, mida oma tulevaselt töökohalt oodata – mainimata aga jäeti, miks meespolitseinikel peaks sellest rohkem aimu olema.
Vastupidise sisuga müüti aga edastati tippmodell Carmen Kassist rääkivas loos. Naisterahvast näidati täielikult karjääriinimese ja mitte naise kui hoolitseva ning õrna olendina. Räägiti küll Kassi kui modelli naiselikkusest, kuid samas mainiti tema teatud kaubamärgilikkust. “Raha on Carmen Kass modellitöö kõrval - ta on endast kujundanud kaubamärgi nii ajakirjades kui Fashion TVs - teeninud Tallinnas asuva Baltic Modelsi ühe omanikuna.” kirjutas SL Õhtuleht (Erilaid, T.).
Viimaseks ja ilmselt parimaks näiteks kahest vastanduvast müüdist Eesti meedias võiks tuua ema- või vanemapalka ja selle kehtestamise umber puhkenud diskussiooni. Valimiste eel ja järel kõneldi Eesti meedias emapalgast kui vahendist, mille abil riigis sündivust kontrollida. Seega rõhusid nii poliitikud kui nende sõnade kaudu mõjutatud meedia just ‘ema’palga kehtestamise vajadusele. Rõhutati ema kui lapsi sünnitava ning nende eest hoolitseva inimolendi tähtsust Eesti iibe tõstmisel. Suures osas langes selline suhtumine kokku kapitalistliku soorollide müüdiga – selle kohaselt oli igati loogiline, et just ja ainult naine tegeleb laste kasvatamisega. Mees aga toidab sel ajal perekonda. Nii meestepoolsete protestide kui mõningate meediategelaste veidi kurjatooniliste kirjutiste tõttu sai poliitikute ja ajakirjanike mainitavast emapalgast varsti vanemapalk. Sellisele protsessile aitas kaasa näiteks Jüri Pino kirjutis SL Õhtulehes. “Sünnitamine on puhtalt naiste tegevus, rääkige peresünnitusest, kui palju tahate. Lapse saab ikka va isane inimene kah... Mõlemad, tähendab, asja juures. Kus on siinkohal võrdõiguslased ja muud, näiteks?” kirjutas ta (Pino, J.). Kui algul ei lubatud meestele lapse sünni korral üldse mingit toetust, siis 2003. aasta mai alguseks jõuti ‘isa’palgani, mida pakutakse küll lühema perioodi vältel kui emapalka. “Sotsiaalminister Marko Pomerantsi sõnul on võimalik, et peredele tehakse 12-kuulise vanemapalga saamise eelduseks see, et näiteks kaks kuud sellest ajast oleks «isapalga» toel kodus isa. Kui isa seda ei tee, saaks ema «emapalka» vaid kümne kuu eest. Peredel võiks olla ka võimalus määrata isa kodusele reţiimile veelgi pikemaks ajaks. Ema ei saaks isa kodus oleku ajal palka, üksikemadele isaklausel aga ei kehtiks.”” kirjutas Postimees (Lõhmus, L.). Seega põimusid ning vastandusid siin tugevalt vasakpoolne ja parempoolne soorollide müüt. Esialgu lõpetati küll vasakpoolse müüdi mõningase ülekaaluga – lisaks isade võimalusele koju jääda peaks selline samm mõningal määral tõstma ka naiste konkurentsivõimet tööturul. Millised on industrialiseerumise aegadest pärineva müüdi murdmise katse tõelised tulemused, näeme aga alles tulevikus – sest kuni mehed massiliselt lastega koju jääma ei hakka, ei saa öelda, et vanadest aegadest pärinev industriaalne müüt on purustatud või nõrgendatud.
Kasutatud allikad:
Erilaid, T. “Ma olen Eesti rikkaim tüdruk!” SL Õhtuleht 23.08.2001
Fiske, J. “Introduction to Communication Studies” London ; New York : Routledge, 1996
Karell, M. “Politseinikuks õpid?! Aga sul on ju meik peal!” SL Õhtuleht 19.09.2002
Kivik, M. “Et rõõmust rõkkaks maja” NN juuni 1975
Lorimer, R. Scannell, P. “Mass Communications” Manchester University Press, 1994
Lõhmus, A. “Isapalk suurendaks naiste konkurentsivõimet tööturul” 03.05.2003
Maret – Juuli 1937 “Kas naine on rasketööline?”
NN august 1974 “Inglannad endast, oma võitlusest”
NN juuni 1975 “Rahuvõitlejad”
Pino, J. “Sünnitamine on halb sõna” SL Õhtuleht 12.04.2003
Raiski, M. “Kreenholmi naised ei oska paremat elu tahtagi” EPL 06.05.1996
Taubert, V. NN Aprill 1973 “Emad-isad õpivad”
Väljaots, E. “Mitte ainult direktori palgast” Eesti Naine september 2001
Pino, J. “Sünnitamine on halb sõna” SL Õhtuleht 12.04.2003