Jututuba

Piret Kaevats

Jututuba nn jutukas on omaette maailm. Seal on olemas suhted, mis ka reaalses elus – sõbrad, vaenlased, kallimad jne. Sattudes sinna maailma võib vabalt lasta ennast keerisesse haarata ja jääda jututoa embusesse kuudeks või ka aastateks. See, mis teeb „jutuka“ erinevaks reaalsest maailmast, on kasutatav keel, keelemärgid ja neile antavad tähendused.

Kirjutatud keel on interneti põhivahend ning selle mõistmine eelduseks suhtlemisele interneti keskkonnas. Lingvistid on demonstreerinud, et keelekasutus on tihedalt seotud sotsiaalse kontekstiga st kõnestiil muutub vastavalt sellele, kas räägitakse telefonis, kirjutatakse, räägitakse otse... Jututubades toimuv on sünkroonne suhtlus ning sellel on ühiseid jooni nii silmast-silma toimuva vestluse kui ka telefonivestlusega. Ühtepidi toimub vestlus reaalajas, aga siiski ei saa kuulda teise poole häält, selle kõla ning väljenduvaid emotsioone, näoilmet jms.

„Kõik elektroonilised tekstid on iseseisvad selles mõttes, et iga element viitab ainult teistele elementidele.“ (Jay David Polter). Ehk siis see, kuidas teksti esmapilgul tõlgendatakse ei pruugi sugugi tõene olla. Näiteks koolon, mõttekriips ja sulg ( :-) ) ei tähenda kirjavahemärke vaid hoopis emotikooni, mis väljendab õnnetunnet, rõõmu. ( J )

Jututoa suhtlemisel ollakse julgemad ja väljend, mis reaalses elus võib tunduda tõsise solvamisena, ei pruugi seda olla. Tähtis ongi meeles pidada, et märk viitab hoopiski millelegi muule st sign ja reference on kaks eri asja.

Arvutisuhtlus on keele ja kommunikatsiooni kehastus, mis ühtivad Peirce, Saussure, Eco ja teiste semiootikute vaadetega. Semiootika on ju samade intellektuaalsete jõudude tulem, mis on aluse pannud arvutile. Sestap paistavadki jututubades kasutatavad sõnad esmapilgul olevat samased näiteks raamatus kasutatavate sõnadega. Raamatust loetavad sõnad tekitavad emotsioone nagu ka arvutiekraanilt loetavad sõnad. Sõnad on sõnad. Kas ikka on? Keelekasutus on ikkagi erinev. Raamat on mõeldud mõistmiseks laiemale publikule. Tekst on läbimõeldud, toimetatud. Jututubades toimuv on aga vahetu sünkroonse teksti edastamine. Enamasti on tekst kirjutatud kiiruga. Sellest tulenevalt võivad tekkida vääritimõistmised. Eriti juhul kui inimene on sattunud jututuppa esmakordselt või on lihtsalt uustulnuk. Näiteks on mõnikord raske aru saada, millal sõim on tõesti sõim.

Kõige lihtsam on selgitamiseks kasutada Pierce’i märgiteooriat. Pierce’i järgi saab märk tähendse siis kui see on tõlgendatud vastuvõtja poolt. Pierce’i märk sisaldab kolme osa: representamen, object, interpretant. Vastuvõtja näeb ainult teatavat osa süsteemist, mitte tervikut. Märgil aga peab eksisteerimiseks olema interpreteerija. Tundmata jututoa inimeste kombeid, sulandumata konteksti ei saagi seetõttu adekvaatselt tõlgendada toimuvat.

Semiootika teoorias pole märk liikumatu „asi“ vaid pigem mobiilne suhe tähistaja ja tähistatava vahel: märk seob väljendi sisuga. Märk pole otsene viitaja vaid pigem siduv link sõna ja tegeliku tähenduse vahel. Nagu Umberto Eco seda seletab: „klassikaline arusaam märgist peidab end väga keerulisse muutuvate suhete võrku. Nii juhtubki, et vormid, mida me oleme harjunud ära tundma igapäevastena, osutavad ainult arvatud olemuse välispinnale.“

Jututubades on välja arenenud erilised sõnad, mille abil saab tõestada, et märk seob sisuga, mitte aga ei ole otsetähistaja. Näiteks tre=tere=; pln=palun; ptv=pole tänu väärt= jne....rida võiks jätkata üpriski pikalt. Sõnadest lühendatud variantide kasutamine teeb mõistmise kohati raskeks. Näiteks:

 

<walkingsun>- taa on selline waffa pilka... kes teeb äste palju pulli.... oh... super hüper... änxa... igav ei hakka ka... nuh... kui just asi minus ple.;) agga mudu... selline nalja tydo:p

<gerzu> mullä on ta kindlasti jumla hää ja kallliizz sõbranna, like jeh ma väga äppi et mul temasugune sõps=D...iseloomult un ta selline jupä aktiivne, sõbralik ja waffa tydo=)vahel selline ylbä un=P...aga mina arjund sellega=D kena ka mudugi=)

Õigekirja- ja kirjavahemärgivead, kõrvalekalded ja grammatiliselt ebakorrektsed laused jututoa suhtluses on täiesti vastuvõetavad ja isegi eelistatavad. Jututubade keel on mõnes mõttes püüe slängi kirjalikult väljendada. Helilisel kujul võivad olla sõnad kergelt äratuntavad. Seda ei pruugi nad aga olla kirjutatud kujult. Arvutikeele mõistmiseks on oluline tunda konteksti, aga teada ka kaasvestleja vanust ja sugu. Eelkõige seetõttu, et gruppidel on erinev sõnakasutus ja släng.

„Arvuti on masin loomaks manipuleerimisvahendeid. Märgid võivad olla matemaatilised, sõnalised või pildi teel väljendatud“ (Jay David Polter). Jututuba on aga manipuleerimisvahend kui selline. Matemaatilisi märke on jututubades vähe. Enam on levinud sõnalised, emotikoonilised ja pildilised. Näiteks on jututubades tavaline kasutada tervitusmusi. Seda siis emotikoonina. Enamus inimestest, kes kasutavad sedasorti julgeid emotikoone jututubades, ei tee seda reaalses elus. Manipuleerimiseks võib nimetada ka teiste kaastunde otsimist halva tuju korral või tülitsemine internetikeskkonnas. Sageli lähtutakse ju arusaamast, „et vaevalt ma neid inimesi kunagi reaalselt kohtan.“ Nõnda antakse endale suuremad vabadused käitumises. Muututakse kohati isegi süüdimatuks.

Keelekasutus erinevates jututubades on aga sarnane. Erinevusi võib olla ainult nn teematubades, kus ollakse pühendunud kindlale valdkonnale näiteks autodele. Väljakujunenud keel jututubades on samane, sest välja kujunemise keskkond, arenemise kontekst on ühine – arvuti. Seega võiks ju olla lihtne sisse sulada jututoa maailma? Aga ei. Uustulnukatesse suhtutakse võõrastavalt. Alien peab ennast mingil moel tõestama. Sisseelamine on eriti raske inimesele, kes pole tuttav jututubade reeglite ja keelekasutusega. Mitu vestlust toimub sünkroonselt ja raske on teksti jälgida. Eriti veel kui ei saada aru kasutatavast slängist. Sestap uustulnukad esmalt jälgivad toimuvat vaikselt, et teada saada, kuidas on kohane käituda.

Jututubades toimuvast vestlustest 45,3% on peen flirt ja suhete loomine; 27,2% suhete arendamine ja armusõnumid; 26,4% kommentaarid millegi toimuva kohta (McCormicki uurimus „Computers in human behavior“ ).

<+Trader> ahnii

<+chickquita> nojah

<Mefistofeles> nüd kole ässa täis

<@Pammy> chickquita muret tundsin ju

<bianchi> bibikaz kuule sulel meeldivad raseeritud mehed ?

<+chickquita> nojah

<+Gleelia> chickquita mu muzzzzzziiiiiiii:******

<+chickquita> Gleelia tsau tibi kes mind ei aita ionja

Kuidas on võimalik, et keskkonnas, kus „element viitab ainult teisele elemendile“ (Umberto Eco), tegeletakse peamiselt suhete loomise ja arendamisega? Just see, et tähistaja ja tegeliku tähenduse vahel on erinevus, annab eelise ja sobiva pinnase suhete loomiseks. Arvesse tuleb võtta ka jututoa kui manipuleerimisvahendi omadusi. Interpreteerijal on tõlgendamise ainsaks vahendiks sõnad ja emotikoonid. Tähendus sõltub aga sellest, mida interpreteerija ise parajasti uskuda tahab. Ehk siis sellest, kuidas ta enda jaoks vastavaid märke seletab.

Kokkuvõteks võib öelda, et jututubade suhtlusel on sarnaseid jooni silmast-silma toimuva vestlusega. Erinevusi on aga kindlasti rohkem. Kõige olulisem on, et interpreteerimine toimub teistmoodi. Silmast-silma vestluse puhul aitavad tõlgendamisele kaasa näiteks kehakeel. Jututoas aga kehakeel on nähtamatu. Kogu tõlgendamise vastutus langeb sõnadele ja piltidele. Mõistmist raskendab veel keele ja konteksti mitteteadmine, -tundmine.