Salvador Dali “Narkissose metamorfoos”
läbi semiootika prisma
Liis Auväärt
Salvador Dali (1904-89) “Narkissose metamorfoos” on müüdil põhinev visuaalne jutustus. Kunstnik toob vaatajani oma visiooni eneseimetlemise tõttu lõpu leidnud jõejumala pojast Narkissosest, kelle jumalad hiljem armulikkusest nartsissiks muutsid.
Emilie Benveniste semioloogilise süsteemi teooria kohaselt oleks tegemist visuaalse operatiivse moodusega esteetilist naudingut pakkuva süsteemiga, kus märkideks on värvid-kujundid-valgus-kompositsioon-perspektiiv ja funktsioneerimistüüp konkreetse loo ümberjutustus neid märke kasutades, et vaatajani jõuaks sõnum läbi erinevate kodeerimissüsteemide.
On ilmne, et antud teos annab oma loo edasi koodidega, sest ta koosneb kujundidest, vormidest, värvidest, mitte kirjamärkide süsteemist nagu sama lugu raamatukaante vahel.
Kodeerimislaadilt saab kunstikoodi eristada neljaks: temaatiliseks, ikonograafiliseks, organiseerivaks ja kujutamisvõttelikuks.
Sisuplaan hõlmab neist esimest kahte – temaatiline kodeerimine seletab teose lahti ajastu tunnustatud/välistatud teemade järgi. 1937 lõpetatud “Narkissose metamorfoos” jääb 1920ndatel-30ndatel õitsenud sürrealismiperioodi, kus kunstnikud Freudi õpetuse järgi üritasid maalidega mõjutada inimese alateadvust. Dali ise lõi mõiste ‘kriitiline paranoia’, mille kohaselt peaks looma tõelise pettekujutuse nagu kliiniline paranoiagi, olles samal ajal alateadvuslikult kindel, et kontroll tahte ja mõtte üle on tahtlikult peatatud. Selleks kasutati kompositsioone, kus maalitud objektid olid üksikult võttes moonutamata, kuid pandud ebatavalistesse seostesse, millega neist loodi midagi muud. Teemade valik seejuures oli piiratud kunstniku enda moraalipiiridega, sest surm, veri, alasti inimkeha, sõda – need erinevate aegade tabud leidsid nüüd kajastamist. Mitmed loetletuist on kujutamist leidnud ka antud Dali maalil.
“Narkissose metamorfoos” kujutab muundumist, kus uuestisünd ise ja uuestisünni objekt seisavad kõrvuti – kivimürakatest moodustis, mis lähemal vaatlemisel näib inimkehana, kes toetudes ühele põlvele allasuunatud näoga ainiti veepeeglisse vaatab versus tema kõrvalt maa seest ilmuv käsi, mis hoiab muna, kust linnu asemel koorub välja nartsiss. Ikonograafiliseks koodiks saab lisaks sündi tähistavale munale ka lugeda ka teisi fragmente maalist. Eco kohaselt om tegemist märgi suhtega objekti. Metamorfoosi toeks oleva käe peal ronivad sipelgad ja kõrval närib koer verist liharäbalat – viide surmale ja kaduvusele. Sünd ja surm on igapäevaelus lahutamatud, nii ka “Narkissose metamorfoosi” vaadates. Peale selle sümboliseeris nartsiss vanadele kreeklastele müüdist tulenevalt surnuid ja hukkunuid. Ikoonilise metafoorina tantsivad tagaplaanil alasti figuurid, kes oma edevusega on paralleeliks Narksissuse enda edevusele, mis noormehe ka lõpuks hukutas. Detail pjedestaalil seisva noormehega kompositsiooni teises ääres märgistab ilmselt Narkissose kõrget enesehinnangut, teadmist, et ta on konkurentideta esimene.
Väljendusplaani alla kuuluv organiseeriv transformatsioon vaatleb maali kompositsioonilisest nurgast. Suurbritannia professorite Kressi ja Leeuweni kohaselt annab kompositsioon vaatajale kolme tüüpi infot – esiteks on erineva teabeväärtusega objekti alumine-ülemine ja vasak-parem osa, samamoodi keskosa-ääred. “Narkissose metamorfoosi” puhul on ülemisse äärde paigutatud nartsiss ise – uuestisünni objekt. Maali keskosas on Narkissos enne ja pärast metamorfoosi algul inimkehaga, hiljem juba lilleõiena, kusjuures loo lõpp on paigutatud paremale poole. Dali on oma maali läbi mõelnud nii, et tähtsamad elemendid oleksid koheselt haaratavad.
Teiseks on objektid oma suuruse, värvide, erinevalt teravuse ning asetusega kas esiplaanile või tahaplaanile muudetud vaataja jaoks erinevalt märgatavateks. Esiplaanil on jutustus ise Narkissose näol ning tagaplaanil detailid, mis aitavad loo tagamaid paremini lahti seletada – edevus ja üleolek. Perspektiiv on paigas, nii et kaugemalolevad objektid paistavad ka väiksematena ning seega vähemtähtsamatena. Täiuslikumalt valgustatud on Narkissos ja munast tulev helevalge lilleõis, mis koondab neile vaataja tähelepanu.
Kolmandaks on mingite esemete poolt loodavad või suisa konkreetsed raamid kompositsioonis, mis eraldavad või ühendavad elemente, tekitades erinevaid gruppe. Antud maali puhul on mitmeid raame. Kõigepealt Narkissose figuuri ja metamorfoosis kooruvat nartsissi eraldav veepiir ja tagaplaanilt tulev kalju, mis lahutavad terviku kaheks osaks. Eraldatud on ka taustal olev peategelase üleolekut sümboliseeriv figuur pjedestaalil, kes on asetatud ülejäänud kompositsioonist malelauamustrilise põrandaga.
Kunstikoodi neljas osa, kujutamisvõttestik, rõhub teose loomisel loodud tehnilistele vahenditele ja tunnustatud oskustele. Anda hinnang Salvador Dali võimetele on individuaalne.
Tulles veelkord tagasi “Narkissose metamorfoosi” figuuride juurde – vaadeldes maali keskmes olevat Narkissose kuju, saab Umberto Eco visuaalsete kujutiste kodeerimise struktuurile toetudes rääkida kõigepealt ikoonist – värvide ja vormidega on loodud äratundmise seem. Värvivalikuga loob Dali ettekujutuse heledast nahast, samamoodi on varju-valguse abil loodud poos põlvitavast ettepoole naalduvast inimesest, kelle juures on eristatavad pea, jalad, käed, juuksed ja keha. Treenitud käed ja jalad kallutavad vaatajat arvama, et tegemist võiks olla pigem noormehe kui neiu figuuriga. Kui on teada, et maalil on mütoloogiline tagapõhi ja et kujutatud on Narkissose moondumist, siis muutub seem “noormees” “Narkissoseks”. Eco nimetab seda ikonograafilisuseks. Seem muutub keerulisemaks, kujutis saab mingid kindlad tunnused. Vette vaatav figuur saab hukatuse sümboliks, kui enne oleks saanud talle omistada erinevaid tegevusi nagu vees pesemine või plaan minna ujuma.
Rääkides “Narkissose metamorfoosist” seoses teose nimega, jaguneb Eco kohaselt visuaalse kujutise kodeerimine esmalt vastuvõtuks ja äratundmiseks. Kui öelda inimesele, kes antud maali näinud ei ole lihtsalt teose pealkiri, siis võib tal tekkida seos müüdiga Narkissosest ja kui see inimene on teadlik kunstivooludest, siis ilmselt ka mõte, et tegemist on sürrealistliku maaliga. Ent ta ei suuda ilmselgelt mälupildina taasluua seda, mida kunstnik silmas pidas, sest visuaalse kujutise enese vastuvõttu pole toimunud. Seega ei saa tekkida antud teose äratundmist. Puudub võimalus kirjeldada erinevaid fragmente maalilt, mis aga Dali loomingu juures on eriti oluline, sest sageli peitub teose võti ka pisikestes detailides, tegemist on mitme samaaegse jutustusega ühel lõuendil. Seetõttu läheb inimesel ilma visuaalse pildita kaduma võimalus mõista teost kui tervikut selle nüanssidega.
“Narkissose metamorfoosi” puhul on Jerrold Levinsoni määratluse kohaselt tegemist rõhutava võtmepealkirjaga – pealkiri on oluline tähistajana, sest nime teadmata ei suuda vaataja tõmmata paralleele visuaalse kujutise mütoloogilise tagapõhjaga ja samas aitab rõhutatud sõna Narkissos leida maalilt üles peategelane. Genette’i temaatiliste pealkirjade neljaastmelise liigituse järgi on tegemist otsese tähendusega pealkirjaga, mis tähistab keskset teemat või objekti.
Pealkirja primaarne funktsiooni - eristada üht teost teisest - oleks jäänud täitmata, kui Salvador Dali oleks otsustanud märgistada oma teose “Narkissose metamorfoos” asemel sõnaga “Nimeta”, sest antud pealkiri on leidnud kasutust paljude erinevate autorite poolt ja sellepärast ei viita ta enam konkreetsele objektile.
Kokkuvõtvalt oli Dali eesmärk luua oma teostes maailm, mida vaataja igal muul juhul oleks kohanud vaid unenägudes. Kunstnik moodustas sulameid tuntud objektidest, mis said algsega võrreldes uue tähenduse. Ka “Narkissose metamorfoosi” puhul saab maa seest sirguvast käest koos munaga moondumise sümbol, tantsijad sümboliseerivad edevust, koer surma. Teose mõtteni jõudmiseks peab mõistma erinevate elementide seondumist tervikuks, kusjuures kood ei ole üheselt võetav, sest vaatajate eelhäälestus ning teadmised on erinevad.
