Suitsetamine kui märk

Margus Sibul

Tubakatootmine on maailmas vägagi tulutoov äri. Sellest annab tunnistust kasvõi see, kuivõrd palju tubakatootjaid (nt. Marlboro, West) on võimelised paigutama oma raha paljude erinevate projektide sh. spordialade sponsoreerimisele. Irooniline, kuid samas on ka siit samast eestist tuua näiteid, kus korvpalli, jalgpalli ja võrkpalli on sponsoreerimas suurimad meelemürkide tootjad (A. Le. Coq, Saku, Liviko) meie vabariigis. Kuid mis parata. Kurb on ainult see, et suured rahad, eriti just Marlboro puhul, on tulnud ju ei kusagilt mujalt kui inimeste endi taskutest, kes oma tervist ohverdades suuri summasid tubakatoodetele kulutavad. On see siis märk nõrkusest, rikkusest või hoolimatusest oma tervise suhtes?

Kui rääkida nõrkusest, siis tuleks suitsetamise puhul ära märkida kaks momenti. Esiteks on nõrkuse ilming (märk) see, kui inimene ei suuda loobuda tegemast oma esimest sigareti. On küll nooruslik mõtlemisviis, et kõik asjad siin ilmas tuleb ära proovida, kuid samas tuleks tajuda ka ohte, mis nn elu täiel rinnal nautimisega kaasas käivad. Inimeste üldine enesehinnang peab meid enamjaolt tugevateks. Noorte tulevaste suitsetajate puhul avaldub see enamjaolt mõttena, et ega ma siis teist kolmandat suitsu ei tee- tahan lihtsalt proovida. Kuid see esimene märk suutmatusest ennast tagasi hoida ehk oma esimest suitsu mitte tegemast, võib inimest, tema tervist ja rahakotti jääda mõjutama veel pikaks ajaks.

Teine nõrkusemärk mis suitsetajate puhul esineb on suutmatus suitsetamisest loobuda. Kuigi paljud suitsetajad väga selgesti tajuvad neid ohte mis kaasnevad suitsetamisega, üritavad nad uut suitsu ette pannes neid ignoreerida. Mitmed tõrjuvad kritiseerijaid väidetega nagu oleks see inimese enda asi mis ta oma tervisega teeb või toovad argumentidena välja absurdseid müüte, mis suitsetamist lausa tervislikuks peavad. See on jällegi selge märk isiku nõrkusest ja suutmatusest ennast kokku võtta ning paheline tegevus seljataha jätta.

Suitsetamine on märk ka sotsiaalsest staatusest- mida kallim koni ees, seda paksem rahakott. Hea on seda kõrvutada mõne auto või mobiiltelefoni omaniku mõttelaadiga- mida kallim auto või mobiiltelefon, seda „kõvem mees“. Samas jääb kõrvaltvaatajale alati teadmatus selle koha pealt kas „tegija“ auto roolis oma sõiduvahendit mitte vanematelt ei luninud või kõvahäälne tegelane mobiiltelefoni omandamisel sama skeemi ei kasutanud. Täpselt samamoodi võib kallimat koni manustav tegelane olla samas just pudelid ära viinud, et „publiku“ ees esineda. Kuid esinetakse mitte ainult kallima suitsu tõmbamisega vaid paljud leiavad endid kõrgemast sordist olevana juba siis kui kangema pläru ette julgevad panna. Eriti on selline käitumine levinud noorte seas kes justkui vanematena püüavad näida.

Suitsetamine on ka märk hoolimatusest. Hoolimatusest mitte ainult enda, vaid ka teiste suhtes. Suitsetajad, teades, et iga tõmmatud pakk viib neid lähemale mõnele kopsuhaigusele või kõige hullema endani, jätkavad oma tervise rikkumist kõigest hoolimata. Samas pole aga suitsetaja vaid oma enda tervise rikkuja. Suitsetajaga ühes ruumis viibija hingab samuti sisse suures hulgas tervisele kahjulikke ühendeid. Lisaks on suitsetajate puhul selge märk hoolimatusest ka see kui suitsu järgi haisev inimene kusagile teiste, mittesuitsetajate, keskele näiteks loengus maha istub. Suitsetaja, kes ise selle iseloomuliku haisuga harjunud on ei pruugi enam ise tajudagi kuivõrd ebameeldivaks muudab ta keskkonna kaaskodanike jaoks. Hoolimatusest annab tunnistust ka asjaolu, et suitsetaval inimesel on suurem tõenäosus sünnitada mitte eriti hea tervisega laps. Isiklikult pean ma seda kõige suurimaks hoolimatuse ilminguks kuna väiksel, veel sündimata lapsel pole mitte mingisugust võimalust ennast suitsetamise halbade mõjude eest kaitsta. Ta ei saa teise ruumi jalutada ega oma suitsetamisvastasust kuidagi viisi demonstreerida. Ainuke viis selleks on halva tervisega laps pärast sündi kuid see on kahjuks juba tagajärg.

Märk hoolimatusest meie tuleviku- laste- pärast on ka avalikes kohtades suitsetamine. Kui kasvav laps juba noorest saati on enda ümber harjunud nägema suitsetavaid tegelasi, siis ei pruugigi ta tajuda selle harjumuse pahelisust. Veel enam, kui laps näeb suitsetamas oma vanemaid või üldse lähedasi inimesi kellelt laps sotsialiseerumisprotsessis kõige enam õppust võtab on suhteliselt suur tõenäosus, et ta vanemaks saades isegi suitsetama hakkab. Või kas tänapäeval ongi eriti vanaks vaja saada, et suitsetada? Kui tänavapilti vaadata, siis peaks suitsetamiseks olema võib-olla vaid neljateistkümnene. Võib-olla isegi nooremgi, kõik oleneb vaid perekondlikust kasvatusest ja üleüldse ümbritsevast keskkonnast.

Suitsetamine on ka märk laiskusest. On kindlaks tehtud, et paljud tööl käivad inimesed kasutavad suitsetamist ettekäändena, et tööst viilida. Eriti on see levinud just ehitajate ja muude tööliste hulgas kelle põhiline töötamispaik asub väljaspool kontoriruume. Selle tunnistajateks oleme me tihtipeale isegi kui kusagil tänaval näiteks asfalteerijaid näeme. Kui neljasest töömeeste grupist kolm suitsetavad, siis labidat, reha või mingit muud töövahendit liigutab kolme suitsetaja valvsa pilgu all just nimelt see ainuke mittesuitsetaja. Tuleb tunnistada, et selline töökeskkond töö kvaliteedile just hästi ei mõju ning kindlasti mitte ka sellele ainukesele mittesuitsetajale minu elulises näites, sest peagi võib ka tema tööst viilimise eesmärgil oma tervist rikkuma hakata.

Suitsetamine on märk. Märk, mis annab tunnistust inimese iseloomust ja tema majanduslikust võimekusest. See on kahtlemata märk nõrkusest, kuna paljud inimesed olles teadlikud suitsetamise kahjulikkusest jätkavad oma hävingut toovat tegevust kuna lihtsalt ei suuda endid kokku võtta. Suitsetamine on märk hoolimatusest nii enese ja teiste suhtes, sest suitsetav isik ei riku oma harjumusega ainult mitte enda vaid ka teiste inimeste tervist kes on tema ümber. Lisaks on see veel märk inimese rahakoti paksusest kuna erinevaid suitsumarke on poelettidel juba loendamatul hulgal ning ka väga erinevast hinnaklassist, nii et kallimat- kvaliteetsemat saavad enda jaoks lubada siiski pisut jõukamad suitsusõbrad. See on ka märk laiskusest kuna „suitsu pausid“ kujutavad endast paljudel juhtudel lihtsalt ettekäänet tööst viilida.