Kalevi Kull. 1996. Biosemiootika: märkmeid sissejuhatuseks. Schola Biotheoretica 22: 8-19. (katkendid) täisversioon

Teaduslik bioloogia on praegu oma põhiosas seadnud eesmärgiks füsikalistliku ideaali. Seda võib aga mõista nii, et elamise kvaliteet ise jääb vaatluse alt ning teaduslikest kirjeldustest välja. Semiootiline lähenemisviis bioloogias toob selle kvaliteedi — tähenduse kaudu — bioloogiasse tagasi; vähemalt biosemiootika eestvedajate meelest on see nii. Siin võib näha analoogiat kognitiivpsühholoogia poolt psühholoogias toime pandud muutusega (epistemoloogilise pöördega) — varasemale valdavalt biheivioristliku objektiivsusnõude mõjul psüühilistest kvaliteetidest taandunud psühholoogiale loodi selle kaudu tee ratsionaalsel viisil taas uurimisalasse võtta introspektiivse kaemuse nähtused. Analoogselt püüab biosemiootika taas ratsionaalsele uurimisele allutada elussüsteemide need aspektid, mis 1930-ndaist aastaist alates subjektiivsete aspektide väljatõrjumisega teoreetilisest bioloogiast on tähelepanu alt kõrval olnud, ent tuua need sisse uuel, põhjendatumal viisil.

Tõukejõud ja probleemide allikad — bioloogia asend reaal- ja humanitaarteaduste vahel
Bioloogia on, ühelt poolt, vaieldamatult loodusteadus, ning loodusteadusliku metodoloogia alusel saab uurida kõiki bioloogilisi nähtusi. Teisalt tuleb bioloogias igal sammul kokku puutuda aspektidega, millel on ilmne humanitaarteaduslik loomus — nähtuste ajaloolisus, unikaalsus, intentsionaalsus, kirjelduste narratiivsus. Biosüsteemide asendi tõttu olemise ahelas on see ka täiesti loomulik. Ent kui loodusteaduslikku metodoloogiat on viimase enama kui poolsajandi jooksul arendatud vaat et täiuseni, siis humanitaarteaduslikku metodoloogiat rakendada soovides jääb bioloog kohe hätta.

On rida probleeme, mis püstitatud humanitaarteadustes, ent mille lahendus suundub bioloogiasse:
(1) märkide ja tähenduse päritolu;
(2) intentsiooni ontoloogia, eesmärgipärasus — vana probleem, mida on juba korduvalt lahendatuks peetud, mis aga ikka bioloogide ja bioloogia filosoofide meeli köidab;
(3) emotsioonide päritolu;
(4) teadvuse teke;
(5) keele päritolu;
(6) sekundaarsete elunähtuste elusus, n.-ö. elu elus, näiteks probleem keelest kui elus süsteemist.
Need on probleemid, mille lahendamisega alustasid juba ammu psühholoogia ja lingvistika, ent mille nad nüüdseks on suuremal või vähemal määral bioloogiale üle andnud. Seega on biosemiootika areng suuresti psühholoogia ja humanitaarbioloogia survest tingitud.
Bioloogia isepärase asendi — reaal- ja humanitaarteaduste vahepeal — realiseerumine võib toimuda muidugi mitmel viisil. Ühelt poolt tähendab see kindlasti bioloogia metodoloogia duaalsust. Teiseltpoolt võib kujuneda teatav süntees, millel sel juhul oleks suur väärtus kogu teadusele. See tähendaks füüsika ja humanitaarteaduste ühendust bioloogia kaudu, mis võib omada tagasitoimet mõlemale. Üheks teeks selles võib olla kognitiivpsühholoogilise pöördega analoogiline epistemoloogiline pööre, mida püütakse teostada biosemiootikas.
Biosemiootikale avaldab selget survet ka areng üldsemiootikas, kuivõrd päris paljude semiootikute meelest (J.Deely, W.Nöth, T.A.Sebeok) saavad semiootilised nähtused alguse üheskoos elunähtustega.

Biosemiootika probleemid ja mõned tähtsamad ideed

(1) Semioosi mehhanism.
Semioos [inglise keeles semiosis] on termin, millega tähistatakse semiootilist protsessi. Üldsemiootikas leidub paraku võrdlemisi vähe töid, kus semioosi mehhanismi oleks detailselt analüüsitud, bioloogiasse rakendatult muutub see aga teravaks probleemiks.
Semioos on protsess, milles toimub assotsieerimine — s.t. seotakse omavahel miski (kaks objekti, kaks stiimulit, etc.), millel keemilises või füüsikalises mõttes ei pruugi olla a priori midagi ühist (näiteks ained, mis omavahel ei reageeri, ent mida saab ühendada kolmanda kaudu). Niisugust sidet ei tekita biosüsteem aga sugugi mille tahes vahel — need sidemed vastavad biosüsteemi funktsioonidele. Lähteprotsesse, mis annavad võimaluse elul saada semiootiliseks (märkivaks), on lähemalt analüüsinud oma kirjutistes T.v.Uexküll.
(2) Biosüsteemid kui tekstid; geneetiliste tekstide ja inimkeelte võrdlus.
Seoses geneetilise koodi avastamise ja uurimisega ilmus lingvistiline aspekt bioloogiasse omas täies loomulikkuses. Elu hakati käsitlema kui lingvistilist fenomeni (Jakobson). Valdavalt on tähelepanu köitnud DNA ja kirjalike tekstide ühised omadused (digitaalsus, interpunktsioon, mitmetasemelisus), nende kahe tekkes nähakse kaht peamist revolutsiooni elu arenguloos. Ent tekstilistena võib käsitleda ka teisi elunähtusi.
(3) Diskreetsuse ilmumine; koodide teke, päritolu, tüübid.
Bioloogiliste koodide puhul käivad digitaalne ja analoogne aspekt käsikäes ja on lahutamatud — bioloogilised koodid on duaalsed. Bioloogilistes kommunikatsiooniprotsessides, mis algselt ei pruugi omada selgelt eristunud diskreetseid elemente, ilmuvad need aga paratamatult peagi. Üheks selle näiteks on liigilise diskreetsuse ilmumine seksuaalse interaktsiooni tulemusena, mida on lähemalt uuritud liigi tuvastuskontseptsiooni mudeleis.
(4) Tähenduse loomus.
Üks suhteliselt lihtsamaid näiteid, mida tuuakse tihti tähenduse olemasolu tõenduseks bioloogias, on mimikri, ning üldisemalt, pettus organismidevahelistes suhetes. U.Eco on muuhulgas semiootilisi nähtusi üldiselt iseloomustanudki kui pettuse võimaluse ilmumist. Teisalt, tähenduse olemasolu seostub adaptatsiooniprobleemiga — adaptatsioone käsitletakse kui bioloogilistele struktuuridele tähenduste andjat. Tähenduse probleem võib olla seotud ka informatsiooni väärtuse probleemiga.
(5) Mälu roll.
Mälu on semioosi obligatoorne komponent. Ses seoses on huvitav üks unustusse jäänud suurem uurimus sajandi alguse teoreetilisest bioloogiast — R.Semon’i (1911) mneemi mõistele rajatud bioloogiliste süsteemide käsitlus. Sellele lähenemisviisile rajanes suuresti Bertrand Russell’i (1995) raamat "The Analysis of Mind", miskaudu see on mõjustanud ka analüütilist filosoofiat, ent bioloogias on ta taasleitud alles viimaseil aastail.
(6) Süntaks ja sümbioos.
Keelte üks põhiomadusi, peale koosnemise märkidest, on süntaksi olemasolu. Sellega seoses on bioloogiliste keeletaoliste nähtuste puhul süntaksi leidumine väga tähtsaks probleemiks. Ühe lähenemisviisi kohaselt on algseks süntaksi viisiks, selle bioloogiliseks analoogiks, sümbioos.
(7) Kirjeldava funktsiooni areng.
Üks inimteadvuse primaarseid funktsioone on kirjeldamisvõime, sel aga võib leida kaugeleulatuvaid analooge lihtsamate biosüsteemide juures. Ka semiootiline protsess ise on teatavas mõttes ühtlasi modelleerimise protsess. Bioloogilistes äratundmisprotsessides võib seega näha ikooniliste mudelite olemasolu, mis on eelkäijad sümbolilistele mudelitele.