Postrukturalistlik lähenemine. Jean Baudrillard (1929)

Märk Baudrillard`il .

Klassikalises märgiskeemis on see seotud ühikuks, mis viitab tähistajale ja koos tähistatavaga suunab referendile (osutusele). Baudrillard kritiseerib seda Saussure süsteemi ja näitab, et referent ja tähistatav on mõlemad seotud ja haaratud märki. Reaalsus osutub märgi peegelduseks. Maailm kui niisugune on märgi effekt/vari/ideoloogiline põhi.

Igasugused katsed märgi poliitilist ökonoomiat (väärtuse märgiline vorm) ületada (püüdes viidata reaalsusele), viivad selleni, et me saame uue märgi. Igasugune tähendustamise protsess on vaid hiiglaslik tähenduse simulatsiooni mudel.

Märgid meenutav üha rohkem signaale, mis annavad edasi tähendusi, milledel pole ja ei saagi olla mingit keelelist vastet. Tegelikult on ainult signaalide kogum, mille funktsiooniks on sotsiaalsusest ärgitada välja tähistatavad ja lülitada need massikommunikatsiooni vahenditesse kui “ujuvad” tähistatavad. Tegemist on tüüpilise massimeediaga, mis annab teatud märgid, nt. panka röövitakse vastavalt massimeedias nähtule.

Uus keel, kood on kõige kindlam sotsiaalse kontrolli vundament. Terroristlik tähistamise viis — telereklaam. Kogu võim kuulub sellele kes selle koodi annab. Niisugusele koodi terrorile saab vastandada ainult surma, mis koodi järsult lõhub.

Märgi arengu faasid:

1. märk/kujutis peegeldab tõelist reaalsust. Hea näivus , pühadus.
2. kujutis maskeerib ja moonutab reaalsust. Halb näivus, kurja vallast.
3. kujutis maskeerib tõelise reaalsuse puudumist. Näivuse mängimine, nõidus.
4. kujutis on kaotanud igasuguse seose reaalsusega. On iseenda puhtakujuline simulaakrum. Kujutis ei kuulu enam näivuse, vaid hoopis simulatsiooni valda.

Märkide ajastu saab alguse renessanssist ja sealt koodid hakkavad vabanema referendist ja saavad lõplikult iseseisvaks 20 sajandil. Esmalt on põhiliseks sümboolne vahetus ja kogu järgnev inimkonna ajalugu muutub surma väljatõrjumise ajalooks (erinevates modifikatsioonides). Surm on kui süsteemi teisesus, mis püüdleb oma täiusele.

4 väärtuse loogika liiki :
1. tarbimisväärtuse — funktsionaalne loogika. Tugineb kasulikkuse printsiibil. Tähistatav (tähistaja peegeldus) . Objektiline simulaakrum.
2. vahetusväärtuse — ökonoomiline loogika. Tugineb ekvivalentsusel ehk võrdsusel. Tähistaja. Kaubaline.
3. märgilise väärtuse — diferentsiaalne loogika. Iseloomustab erinevus. Märgiline. Need kolm on esmased.
4. sümboolne vahetuse loogika. Tugineb ambivalentsusel. Nt. kinkimine, ohverdamine. Oluline on just vahetus kui niisugune, mis vahetusse läheb pole oluline. Kui kaotab oma ambivalentsuse, muutub see üheks eelpool nimetatutest. (Eelmise kolme väärtuse juures toimus ambivalentsuse mahasurumine).

Eksisteerib 3 diskursuse tüüpi, mis püüavad erineval viisil maskeerida elu ja surma ambivalentsust.

Seda teevad nad vastandades:
1. tootmine — kinkimine (ökonoomiline)
2. psühholoogiline soov/iha — surmainstinkt (psühholoogiline)
3. tähendus (selge, väljaloetav) — anagramm(peab otsima) (lingvistiline

Baudrillard teeb panuse pööratavusele (tsükliline pöördumine, tühistamine), teisele poolele — kinkimine, surmainstinkt, anagramm.

3 erinevat simulatsiooni korda (surma väljatõrjumise sotsiaalse ajaloo staadiumid), paralleelsed väärtusseaduse muutusega:

1. seotud renessanssiga, enne tööstusrevolutsiooni — iseloomustab sotsiaalne järeletegemine, jäljendamine.
2. tööstuse aeg — toodetakse sotsiaalset koos selle energia (töö) ja loodusseaduste dialektikaga. Reaalne on midagi niisugust, mida on võimalik ekvivalentselt representeerida. Valitsevad tööstuslikud simulaakrumid.
3. simuleeritakse sotsiaalset koos selle määramatuse ja koodi küberneetikaga. Märke vahetatakse ainult üksteise vahel.

Simulaakrum on süsteem, kus erinevus seostub erinevusega erinevuse enda kaudu. Sellised süsteemid on intensiivsed. Simulaakrum kaotab ära / segab igasuguse erinevuse reaalse ja kujuteldava vahel. Ning see kutsub esile esteetilise ahvatluse nagu me kohtame nt. teatris.
Ahvatlust/võrgutust on mõistetud kui reaalsuse surma, et sündida kui peibutis. Inimesi ahvatlevad eriti absurdsed, mõttetud märgid, milledel puudub igasugune referents (osutus), nt. sireenide laul, pantri aroom, silmade võlu. Niisuguses osutuse surmas kindlustab end väärtuse struktuurne mõõde, kus toimub üksteise vahetus, ilma et selles osaleks reaalsus (juba kujuteldav, vt. eelpool).

"Simulaakrumid ja simulatsioon" 1977 e.k. 1999

Foucault´ panoptimismi lõpp tänapäeval, kuna pole enam subjekti, kõik on omavahel segunenud ning ei eksisteeri enam vägivalda ja järelvalvet, vaid ainult informatsioon. Toimub implosioon (aeglane sissepoole plahvatus). Esimeseks implosiooniks peab Baudrillard 1968 aasta filosoofia tudengite mässu Prantsusmaal.
Lõhutud on klassikaline saatja–saaja vahekord, kuna meedia pole enam vahendaja, vaid sündmuste looja.

Simulaakrumide kolm valda:

— loomulikud, loomutruud S.; mis põhinevad kujutisel, matkimisel, jäljendamisel; harmoonilised ja optimistlikud simulaakrumid, mis taotlevad loomuse taastamist või ideaalset kehtestamist Jumala näo järgi. Utoopia kujutlussfäär
— produktiivsed, produktivistlikud S., mis põhinevad energial, jõul, tema materialiseerimisel masinate poolt; energia määramatu vabastamise taotlus. Teaduslik fantastika
— simulatsiooni S., mis põhinevad informatsioonil, mudelil, küberneetilisel mängul — totaalne operatsionaalsus, hüperreaalsus, kõikehaarava kontrolli taotlus.

Imaginaarsus oli reaalsuse alibi maailmas, mida valitses reaalsusprintsiip. Tänapäeval on reaalsus see, mis on muutunud mudeli alibiks universumis, mida juhib simulatsiooniprintsiip. Ja paradoksaalsel kombel on reaalsusest saanud meie tõeline utoopia.

S. segab igasuguse erinevuse reaalse ja kujuteldava vahel. S. kutsuvad esile esteetilise ahvatluse — tänapäeva teater.

Tähenduse implosioon meedias

(implosioon — sissepoole plahvatus, neutralisatsioon).

Me elame maailmas, kus on järjest rohkem informatsiooni ja ühe vähem tähendust

Kolm hüpoteesi
1) informatsioon toodab tähendust, kuid ei suuda korvata tähenduse järsku kadumist igas sfääris. Sõnumite ja sisu meedia abil juurde lisamine ei aita, tuleb vahetada välja puudulik meedia. See on sõnavabaduse, „antimeedia"(piraat- ja erajaamad) ideoloogia
2) informatsioonil ei ole midagi ühist tähendusega. Shannoni hüpotees puhtinstrumentaalsest tehnilisest meediumist. Lihtsalt kood. Tähendus lisandub hiljem. Vrd Lotman
3) informatsiooni ja tähenduse vahel on range ja paratamatu korrelatsioon, kuivõrd informatsioon on otseselt tähendust ja mõtet hävitav ja neutraliseeriv. Tähenduse kadumine on otseselt seotud informatsiooni, meedia ja massimeedia lahustava, tõkestava toimega.

Viimane on kõige huvitavam, kuigi käib vastu meie arusaamadele.
Informatsioon õgib omaenda sisu ja seda kahel põhjusel:

1. selle asemel, et midagi edasi anda, kulutab ta jõu edasiandmise lavastamisele. Tähenduse loomise asemele — tähenduse lavastamine. Simulatsiooniprotsess. Kommunikatsioon ja ühiskond funktsioneerivad ühtmoodi, suletud ringis, peibutisena, millega kaasneb müüdi jõud (usk informatsiooni). Kuid müüt alati ambivalentne (usutakse ja mitte)

2. kommunikatsioonilavastuse varjus jätkavad massiteabevahendid ja forsseeritud informatsioon vastupandamatu jõuga ühiskonna lagundamist. Informatsioon soodustab totaalset entroopiat. Näiteks: informatsioon või teadmised mingi süsteemi või sündmuse kohta ongi juba selle süsteemi neutraliseerimise ja entroopia vorm. Igasugune erinevuste universaliseerimise strateegia on süsteemide entroopia strateegia (ülemaailmne solidaarsus).

Meedia teostab mitte ühiskonnastamist, vaid vastupidi — sotsiaalsuse implosiooni rahvamassides, mis on mikroskoopilisel tasandil toimuva tähenduse implosiooni makroskoopiline avardumine.

Mac Luhan Medium is message kui tähenduse implosiooni analüüsi alus.

Kõik tähendussisud on neelatud ühete ainsasse domineerivasse meediavormi. Meedia üksi loob sündmuse, sõltumata sõnumi. See tähendab mitte ainult sõnumi, vaid ka meediumi lõppu. Meedia implosioon reaalsuses. Ei ole, mida vahendada. Pooluste neeldumine, selgete piiride ja vastanduste purunemine. Üks udukogu.
Vastuhakk — vaikimine, keeldumine sõnast. Või siis süsteemi enda mehhanismide hüperkonformistlik simuleerimine. Kaks strateegiat — subjekti ja objekti.

Laip spiraalis 1976

Ülikool on lagunemas: ta on ebafunktsionaalne turu ja tööhõive sotsiaalses plaanis, tal puudub kultuuriline aine ja teadmiste eesmärk. Võim (või see, mis teda asendab) ei usus enam ülikool. Ta teab tegelikult, et ülikool on vaid majutus- ja järelvalvetsoon teatud vanuseklassi jaoks.

Väärtuse viimane tango 1977

Märkide (teadmiste, kultuuri) vahetus Ülikoolis „õpetajate” ja „õpetatavate” vahel on juba mõnda aega ainult nendevaheline sobing, mida kahekordistab ükskõiksuse kibestumus (märkide ükskõiksus, mis toob kaasa võõrdumise sotsiaalsetes ja inimsuhetes), simulaakrum, mida kahekordistab psühhodraama (häbistav soojuse, kohalolu, oidipusliku suhtluse, pedagoogilise intsesti soov, mis püüab asendada töö ja teadmiste kadunud vahetust).
Selles mõttes jääb Ülikool paigaks, kus toimub meeleheitlik initsiatsioon väärtuse tühja vormi, ja need, kes on seal paar aastat viibinud, tunnevad seda kummalist tööd, ebatööst, ebateadmistest tõusvat meeleheidet.
Üliõpilaste ahastus, kes näevad, et neile omistatakse diplomeid ilma tööta on võrdne õpetajate ahastusega ja täiendab seda.

“Võrgutamisest”(1979). Ahvatluse mõiste.

Selles raamatus näeb ta võimalust astuda vastu koodi terrorile. Võrgutamine teeb läbi 3 ajaloolist faasi:
1. rituaalne võrgutus (tseremooniates) on omane ka loomariigile. Keha sunnitakse midagi tähendama. Neil keha märkidel tegelikult mingit tähendust ei ole, ainult tseremooniates.
2. esteetiline võrgutus — võrgutusstrateegia kunsti kaudu. Nn. petekas, silmapete, mis tekitab võrgutava illusiooni reaalsusest. Reaalselt ruumilt võetakse ära üks mõõde.
3. poliitiline võrgutamine — omane tänapäeva ühiskonnale.

Võrgutamine on omane igasugusele diskursusele ja tervele maailmale.
Ahvatluste simulatsioon: pornograafia on tõesem tõest enesest — täiuslik S.
Võrgutatud simulatsioon: pettekas — valelikum valest endast — näivuse saladus.