Alice ja tema väikesed “brikolöörid“
Merle Visak
SOSE III
Antud essees olen kasutanud Lewis Carrolli „ Alice Imedemaal“ Jaan Krossi tõlkes ja käsitlen seda Claude Lévi-Straussi meetodeid rakendades.
* * *
Alice oli tavaline väike tüdruk, kes ühel ilusal päeval sattus oma unenäos ekslema Imedemaale. Kuigi Alice ei võinud kohe kindlasti mitte midagi teada strukturalistliku antropoloogia rajajast Claude Lévi-Straussist, võis tema suhtumises leida, võrreldes viimati mainitud isikuga, ühiseid jooni, sest nagu õigele etnoloogile kohane, suutis ka tema üle olla etnotsentristlikest vaateviisidest. Muidugi kui välja jätta mõned üksikud juhud ja seikluste lõpuosa. Alice ei olekski saanud käituda oma unenäo pärismaalastega halvasti, mõistes või isegi mittemõistes tõsiasja, et nad olid tema enda lapseliku mõttemaailma viljad. Kohtumised kõikvõimalike kummaliste tegelastega ei tekitanud temas tavaliselt ülemäärast imestust, ta suutis peaaegu alati leida nendega ka ühise keele ning ei kartnud kaasa minna iseäralike veidruste ja harjumustega, mis talle varem tundmatud olid. Mainitud suhtumine on lähedane arusaamisele sellest, mida nimetatakse kultuuriliseks relativismiks, et kuna iga kultuur on unikaalne, tuleb seda hinnata vastavalt selle kultuuri standarditest ja väärtustest lähtuvalt. Kui võtta, et Imedemaal oli ka oma “kultuur“, siis kujutas see suhteliselt keerulist segakultuuri. Tihti oli hoopiski nii, et Alice`isse suhtuti üleolevalt.
Eelnevalt vihjasin rännakute lõpuosale ehk seal võis täheldada Alice´i käitumises kõige olulisemat murdehetke:
„ Kes teiesugustest hoolib!“ ütles Alice ( ta oli kasvanud seks ajaks oma tavalise pikkuseni).
„ Te pole ju midagi muud kui pakk kaarte!“
Selle peale tõusis kogu kaardipakk õhku ja lendas Alice`ile vastu silmi. Alice kiljatas kergelt, pooliti ehmatusest ja pooliti vihast, ning püüdis kaarte tõrjuda- ja leidis enese jõekaldalt lamamas, pea õe süles, kes tasakesi lükkas maha paari kuivanud lehte, mis olid puude otsast Alice`i näole langenud.
Aga võibolla oligi eelnevat vaja, et pehmendada üleminekut unenäost reaalsesse maailma ja hõlbustada kohanemist „ halli tõelisusega“ - selles võib näha analoogiat kultuurishokiga.
Jutustust asuks siinkohal lähemalt vaatlema Lévi-Straussi mõttearendustele toetudes, mitte üksnes Alice `i silmade läbi, sest ka tema on üks uurimisobjektidest. Samuti tuleb märkida , et sündmusi ei ole kavas kirjeldada terviklikult kronoloogilises järgnevuses, vaid peatuks lähemalt mõnedel aspektidel ( ajalist järgnevust arvestamata), mis kõige enam tähelepanu äratasid.
Kohe loo alguses avaldub ka üks põhilisi binaarseid opositsioone, mida võib leida ja millega on ühenduses veel mitmed vastandite paarid kogu jutustuse vältel. Alice satub Imedemaale, järgnedes ühele “pärismaalasele“, nimelt küülikule, hüpates küülikuauku:
Alla, alla, alla. Kas see langemine ei lõpe siis i i a l ära?
Unenäost ärgates, tunneb Alice taas kasvamist oma tavalise pikkuseni ning terve loo vältel on tal pidevalt tegemist kasvamiste ja kahanemistega, tänu millele satub ta erinevatesse seiklustesse ja kohtub Imedemaa eripaigus elavate tegelastega. Binaarsed opositsioonid, mis on seotud kasvu muutumistega , asetsevad seega vertikaalsel teljel: üleval/ all, (kasvult) pikk/ lühike, madal/ kõrge ( näit. laud, kus asetses võtmeke, vastavalt Alice`i kasvule).
Jätkata tuleb sellega, et Alice pärineb euroopalikust kultuuriruumist, kuid lapsena on talle omane müütiline mõtlemine, mida samastatakse loodusrahvastega, kelle kohta kasutame siinkohal mõistet “brikolöörid“. Bricolage tähendab meisterdamist, mida mõistetakse tegevusena, mis kujutab omalaadset “ eelteadust“. Bricoleur on meisterdaja, kes „ kasutab oskustöölisega võrreldes käänulisi teid“ (Levi-Strauss, Metsik mõtlemine, lk. 38). Hetkel võiks kehtestada siiski eristuse ja jääda selle juurde, et Alice esindab üldiselt euroopalikku vaimulaadi ( “insener“) ning Imedemaa elanikud on pärismaalased ( “brikolöörid“), kelle traditsioonilisse keskkonda sattus loo nimitegelane. Kahe erineva poole diferentseerimine igal hetkel ei kehti, sest “ brikolööride“ ühiskonna „ moderniseerimise“ käigus, on nad omandanud ja üle võtnud osaliselt oskusi ning teadmisi, mis pärinevad Alice kultuuriruumist. Alice´ile on samuti omased mõned pärismaalaste arusaamad ja loogika ( ei tohi unustada, et tegu oli tema enda unenäoga). Põimumised, mida siinkohal võiks nimetada sünkretismiks ehk kahe “võõra“ ( kui Freudist lähtuda, siis “brikolöörid“ oleksid alateadvuse ilmingud ja Alice ise oleks teadvus) süsteemi või mõtteviisi kokkusulatamiseks, andsid tihti veidraid tulemusi. Ühe näitena võiks tuua Imedemaa „haridussüsteemi“ ühte osa, milleks oli kool meres, milles käisid Valekilpkonn ja Grüps:
„ Mis ained seal olid?“ küsis Alice.
„Kõigepealt muidugi sugemine ja hurjutamine,“ vastas Valekilpkonn, „ ja siis kehkenduse neli tehet- kiitmine, nahutamine, jorutamine ja pragamine.“
„ Oi, kas teil oli siis nahutamine lubatud?“ söandas Alice küsida.
Grüps tõstis üllatusest mõlemad käpad: „ Muidugist. Kas teil siis pole? Kas teie olete puha nahavedamise peal väljas?“
Lisaks mainitud ainetele olid veel uus ja vana pajalugu, reograafia, kringliskeel, sõimlemine, musuõpetus, ilupugemine ja madina dramaatika. Pärismaalaste tunniplaanis võis seega leida palju konkreetsemate tähendusega aineid ehk enamjaolt õpetati oskusi ja jagati teadmisi tegevuste kohta, mida igapäevaelus võib kohata. See justkui tõestab arvamust, nagu pärismaalased ei suuda abstraktselt mõelda. Näiteks teelaudkonna esindajad, Kübarsepp, Märtsijänes ja Unihiir, mõistsid aega personifitseeritud moel:
„ Kui sa tunneksid Aega nii hästi kui mina,“ ütle Kübarsepp, „ siis sa ei räägiks s e l l e raiskamisest. Siis sa ütleksid t e m a.“
Nad omistasid ajale justkui mingi väe, sest polnud võimelised aru saama, et kui kell seisab, ei tähenda see aja peatumist või elu tavapärase kulgemise katkemist. Nii tegeleb teelaua seltskond pidevalt kella-kuue-tee joomisega ja elatakse kogu aeg ühes ja samas ajahetkes ning nad ei planeerigi ette mingit muutust. Abstraktse mõtlemise puudumist ei saa täheldada kõikide “brikolööride“ kohta, kuna väga paljudele olid omased keerulised sõnamängud, arutluskäigud või mõtteviisid. Näiteks Hertsoginna, kellel heas tujus meeldis moraali lugeda, tahtis Alice`ile kinkida kõik selle, mis ta oli vestlusel öelnud. Alice`il oli raske taolist „ kinki“ ette kujutada.
Järgmisena tooksin välja põhilised punktid selle kohta, kuidas Imedemaa ühiskond oli struktureeritud. “Brikolööride“ kõige tähtsam isik oli Kuningaemand, kellele kuulus keskne pealikuvõim. Talle kuulus seadusandlik võim ehk tema jagas korraldusi ( millest kõige sagedasem oli „ Pea maha tal!“), kuid kontroll täidesaatmiste üle tal puudus. Sellest võib järeldada, et ülal toodud hüüd kujutas vaid teatud rituaalset toimingut, mis omas sunnimehhanismi funktsiooni, sest see jäi alati ähvarduse tasemele. Matriarhaatlikul Imedemaal oli tähtsuselt järgmine isik Ärtu Kuningas, kes etendas ka kohtuniku rolli. “Brikolööride“ algeline euroopalik kohtusüsteem on samuti üheks “moderniseerumise“ märgiks. Vandemehed( kes veel täielikult ei mõistnud oma ülesaannet) ja sõdurid olid oma funktsiooni ning läheduse tõttu keskvõimule tähtsuselt järgmised. Olid ka veel teenrid. Ülejäänud “brikolööride“ põhilisi ülesandeid pole võimalik täpselt määratleda. Võib arvata, et imedemaa ühiskond koosnes mitmetest sugukondadest. Suurim neist oli kaardipaki sugukond, mille tähtsaim perekond olid Ärtud. Abiellumine oli antud sugukonna sisene ehk endogaamiline. Põlvnemist arvestati arvatavasti bilateraalselt ehk lapsed kuulusid nii isa ( näit. Ärtu Kuninga) kui ka ema (Ärtu Emanda) sugukonda. On võimalik, et väljaspool kaardipakigruppi võisid aset leida ka eksogaamilised abielud.
Järgnevalt vaatleks mõningaid mänge, mida “brikolöörid“ harrastasid. Need sarnanevad loodusrahvaste rituaalidele, mis põhinevad sellel, et alguses on kehtestatud asümmeetria ja „mäng“ lõpeb sümmeetrias ehk kõik asetsevad lõpuks võitjate poole peal. Eesmärgiks on ühisuse loomine ( sündmuselt tekitatakse struktuur). Esimese näitena toon kroketimängu, kus kroketipallideks oli elusad siilid, vasarateks elusad flamingod ja sõdurid olid väravateks, mis näitab ära “brikolööridele“ iseloomuliku fakti, et kasutatakse käepäraseid ja suhteliselt juhuslike vahendeid ( müütiline mõtlemine on intellektuaalne meisterdamine):
Kõik mängijad mängisid korraga, oma järge ootamata, kogu aeg omavahel tülitsedes ja siilide pärast kähmeldes. Ning üsna varsti oli Kuningaemand raevukat ähmi täis, käis jalgu trampides ringi ja hüüdis umbes kaks korda minutis:“ Pea maha tal! Pea maha tal!“ ( lk. 69) /…/
„ Minu meelest ei mängi nad sugugi ausat mängu,“ alustas Alice nurinal, „ ja nad riidlevad nii hirmsasti, et keegi ei kuule omaenese sõnu, ja paistab, et neil polegi mängureegleid, või kui on, siis vähemalt ei pea keegi neist kinni, ja sa ei kujuta ette, kui väga see segadusse viib, et kõik asjad on elavad. Näiteks värav, millest ma pean järgmiseks läbi minema, kõnnib seal teises väljakuotsas ringi ... ja just praegu oleksin ma Kuningaemanda siili tabanud, aga see jooksis minema, kui nägi minu oma tulevat.
Alice oma euroopaliku mõttelaadiga ei saa aru, kuidas on võimalik mängida reegliteta ( ehk kuidas on võimalik tekitada sündmus, kui puudub struktuur). Euroopalik teaduslik mõtlemine seostub suuresti kaosest korra loomisega, sellepärast on taoline kaootilisus raskesti mõistetav. Sama põhimõttega, nagu toimus kroketimäng, oli ka kihutusjooks: ringikujulisel jooksurajal alustas iga osaleja jooksu erineva koha pealt, starti ei antudki, igaüks jooksis või ei, siis kui tahtis, lõppes see siis, kui kõik oli täiesti kuivaks saanud ( mis oli kihutusjooksu korraldamise põhjuseks) ja otsustati, et kõik on võitjad. Alice oli aga harjunud, et mäng algab osalejate võrdsest seisust ning lõpeb võitjate ja kaotajatega.
Alice puutub kokku mitmete söömist/ mittesöömist puudutavate probleemidega. Kohe seikluste alguses leidis ta end olukorrast, kus pidi otsustama, kas juua pudelist, mida ümbritses paberist silt nimetusega „ JOO MIND“. Kuid kõigepealt vaatas järele, ega sinna pole kirjutatud kusagile ka „ MÜRK“, sest just selle sõna tähendus kujutas tema jaoks keeldu. Hiljem sai talle ka selgeks, et see, mida oli lubatud tal süüa tema kultuuris, olid siin keelatud, kuna Imedemaa elanike jaoks oleks taoline käitumine kujutanud peaaegu et kannibalismi. Ta pidi mitmel korral sõnasabast kinni haarama, et mitte paljastada söögiharjumusi, mis tema jaoks oli tavalised, kuid “brikolööride“ jaoks hirmuäratavad. Näiteks kui Alice rääkis oma kassist Dinah`st, kes oli meister nii hiirte kui ka lindude püüdmisel, tekitas see kuulajaskonnas õudust ( kuhu kuulus nii hiiri kui linde, et nad lihtsalt otsustasid pigem jalga lasta).
Näiteks kohtus ta Tuviga, kes arvas, et Alice kavatseb mune varastada. Kuid Alice tegi talle selgeks, et kuigi ta sööb mune, ei armasta neid toorelt. Samuti pidi ta ettevaatlik olema, kui Valekilpkonn esitas laulu kammeljast. Alice mainis kogemata, et on neid näinud lõunasöögil ja kammeljad on lapergused ja saiapurused. Õnneks Valekilpkonn ei saanud aru, millest jutt käis, ning Grüps rääkis loo, miks kammeljad lapergused on:
„ Sellepärast,“ seletas Grüps, „ et nad trügisid merivähkidega tantsima ja visatigi merre. Niiviisi tuli neil hulk maad kukkuda. Ja siis nad läksidki laperguseks, nii et ei saanud enam ümmarguseks tagasi. See on kõik.“
Lisaks selgitasid nad ka kammeljate nime päritolu ehk kamm-elajatega kammitakse mererohtu. Selles lihtsas müüdis, mis seletab kammelja tekkelugu avaldub samuti selgesti müütiline mõtlemine ehk sündmustest tekib ühtne kooslus.
* * *
Käesolevas kirjatükis püüdsin välja tuua põhilised aspektid, mis seostuvad Lévi-Straussi loodud eristusega, kus euroopaliku mõtteviisi esindajat nimetab ta “ inseneriks“ ja primitiivrahvaste esindajat “brikolööriks“. Alice`ile olid omased mõlemad, sest ta oli veel laps ja viimasega seostatakse müütilist mõtlemist. Unenäos põrkus Alice kokku enda mõttemaailma “brikolööridega“ ning nii kangastusid tema ees elaval kujul erinevates tegelastes mõtted ja soovid, mida ta võib-olla igapäevases elus endale ei teadvustanud. Alice oli üleminekuetapis, kus müütiline mõtlemine asendub suures osas euroopaliku mõtlemisega. Lewis Carrolli suutiski seda tõsiasja tabavalt kujutada läbi Alice`i õe, kes peale Alice unenäos juhtunu kuulamist, istus kinnisilmi „ ja peaaegu uskus ennastki viibivat Imedemaal, ehkki ta teadis, et tal tarvitseb ainult silmad avada ja kõik muutub taas halliks tõelisuseks…“
Lõpp.