Strukturalism

Strukturalismis laiendatakse lingvistikas kasutusel olevat struktuuri mõistet erinevatele eluvaldkondadele ja inimtegevuse sfääridele. Aluseks on arvamus, et keele struktuur on identne mõtlemise struktuuri ja maailma organiseerumise printsiipidega.

Erinevad humanitaarsed uurimused, mis valivad oma uurimisobjektiks invariantsete suhete (struktuuride) kogumi erinevate süsteemide dünaamikas.

Struktuuri defineeritakse kui mudelit, mis vastab kolmele tingimusele:

1. Totaalsus (totalité): elemendid on allutatud tervikule ja viimasest sõltumatud.
2. Transformatsioon ehk ühe allstruktuuri korrastatud üleminek teiseks kindlate reeglite alusel.
3. Eneseregulatsioon (autoréglage) ehk süsteemi elementide võime iseseisvalt korrastuda ja omavahel seostuda. Levi-Strauss:“Struktuur on süsteem, mida juhib seaduspärane seos.”

LS ei loe Barthesi, Lacani ja Foucault autentse S. esindajateks, kuna tema arvates oli selle S. eesmärk struktuurlingvistika konkreetse meetodi üle kandmine kulturoloogia väljale, eesmärgiga saavutada seal objektiivsus ja täpsus, mis on omane loodusteadustele.

S. kui rea 20. saj filosoofiliste strateegiate superpositsioon

1. traditsioonilise metafüüsika desubstantsionaliseerimine, mida alustas juba Kant ja jätkas Nietzshe. Väidetakse, et elementide suhteomadusi on humanitaarse tunnetuse jaoks võimalik teadvustada ja neil on isegi suurem gnoseoloogiline väärtus, kui substantsionaalsetel. Kanti asi iseeneses välistatakse. Nietzshe Jumala surm – Autori surm.
2. Mõistusväliste mõistuse aluste eksplitseerimine, mis lähtub Marxi ja Freudi töödest. Erinevad mõistelised konstruktsioonid (LS mentaalsed konstruktsioonid, Foucault episteem, Lacani sümboolne kord) pretendeerivad mitteteadvuse olemuse ja funktsioonide formaliseerimisele, arendamisele ja selgitamisele.
3. Neoratsionalism

Struktuuri vastandiks võib lugeda texture (faktuur), mis vastukaaluks struktuuri loogilisele ja üldisele iseloomule on individuaalne ning üksik ("Uue kriitika" juhtkuju J.C.Ransom´i järgi on poeetiline teos "avatud loogiline struktuur vaba individuaalse faktuuriga".) Hiljem kasutati neid termineid ka Freudi terminoloogia raames, kus siis struktuurile vastab id ja faktuurile ego.

Saab rääkida kolmest suuremast voolust, mis lähtuvad klassikalisest struktuuri mõistest:

• Strukturalism, kus kirjandusteksti vaadati autonoomsena, lahusolevana teistest tekstidest ning lugejast. Tuntumad esindajad on Greimas, Levi-Strauss ja Barthes.
• Narratoloogia, mida võib tinglikult nimetada ka tänapäeva strukturalismi vormiks. ENE määratluse järgi lähtub narratoloogia semiootikast ja strukturalismist ning vahe eelpool nimetatud strukturalismiga seisneb eelkõige narratoloogia laiemates piirides. Jätab alles "süvastruktuuri" mõiste, mis on teose aluseks. Kuid põhirõhk on selle struktuuri realiseerimisel kirjaniku ja lugeja aktiivse "dialoogse vastastikuse mõju" käigus. Esindajad Genette, Eco ning Ricoeur.
• Retseptiivne esteetika lähtub vastupidiselt strukturalismile subjektist-lugejast ehk vastuvõtjast. Kunstiteos kui "esteetilise kogemuse" intentsionaalne objekt. Uuritakse lugeja reaktsiooni. Jauss, Ingarden.

Strukturalism — semiootika. Eriti kirjandusteaduslikes teatmikes loetakse semiootikat tihti strukturalismi allliigiks. Vrd Fiske:

Foucault: Structuralism replaced phenomenology and become coupled with Marxism.

Tagasi