SEMIOSFÄÄRIST
Kindlapiirilisi ja funktsionaalselt ühetähenduslikke süsteeme pole reaalses talituses omaette ega isoleeritud kujul olemas. Nende väljaliigendamist tingib üksnes heuristiline vajadus. Eraldi võetuna ei ole ükski neist tegelikult töövõimeline. Nad toimivad ainult paigutatuna teatavasse semiootilisse kontiinumisse, mis on täidetud eritüübiliste ja erisugusel korrastusastmel semiootiliste moodustistega. Niisugust kontiinumit me nimetame semiosfääriks — analoogia põhjal Vladimir Vernadski poolt tarvitusele võetud "biosfääri" mõistega. /Mitte ajada segi noosfääri mõistega, mis on biosfääri üks arenguetapp mis seondub inimese mõistusliku tegevusega./ Noosfäär eksisteerib ainelis-ruumilisena, ta hõlmab osa meie planeedist, semiosfääri ruum aga on abstraktset laadi. See siiski ei tähenda, nagu oleks ruumimõistet tema puhul tarvitatud metafoorses tähenduses. Meil on tegemist teatud kindla sfääriga, millel on endassesuletud ruumi tunnused. Ainult niisuguses ruumis on võimalik kommunikatsiooniprotsesse teostada ja uut informatsiooni toota. /10/
Semiootilist universumit võib vaadelda kui üksiktekstide ja üksteisele suletud keelte kogumit. Niisugusel juhul näeb kogu ehitis välja üksiktellistest laotuna. Viljakam tundub siiski vastupidine lähenemisviis: kogu semiootilist ruumi võib käsitseda ühtse mehhanismina (või isegi organismina). Sel juhul ei ole esmane mitte üks või teine ehituskivi, vaid "suur süsteem", mida nimetatakse semiosfääriks. Semiosfäär on see semiootiline ruum, millest väljaspool on semiosis´e olemasolugi võimatu. /11-12/
…alles niisuguse universumi — semiosfääri — olemasolu muudab mingi märgilise tegevuse reaalseks. /12/
semiosfääri tunnused
Piiritletus. Semiosfääri mõiste seostub teatava semiootilise homogeensuse ja individuaalsusega. /…/ Mõlemad mõisted eeldavad, et semiosfäär on teda ümbritsevast semiootikavälisest ja võõrsemiootilisest ruumist piiriga eraldatud. /12/
/… /semiootiline piir on kakskeelsete "tõlkefiltrite" summa, mille läbimine tõlgib teksti teise keelde (või teistesse keeltesse) mis asuvad väljaspool kõnealust semiosfääri. /12/
/…/piiri mõiste on korrelatsioonis individuaalsuse mõistega. Ses mõttes võib öelda, et semiosfäär on "semiootiline isiksus"/…/ Teatavasti sõltub isiksuse kui ajaloolis-kultuurilise semiootikanähtuse piir kodeerimisviisist. /13/
Semiootilise ruumi piir on selle ruumi kõige olulisem funktsionaalne ja struktuurne positsioon, mis määrab tema semiootilise mehhanismi olemuse. /14/ Semiosfääri tasandil tähendab ta /piiri funktsioon/ oma eraldamist võõrast, väljaspoolsete teadete filtreerimist ja nende tõlkimist oma keelde, samuti väljaspoolsete mitteteadete muutmist teadeteks, st väljastpoolt saabuva semiotiseerimist ja muutmist informatsiooniks. /15/
Tuleb aga silmas pidada, et kui oma immanentse mehhanismi seisukohalt piir ühendab kaht semiosis´e sfääri, siis semiosfääri semiootilise eneseteadvuse seisukohalt (enesekirjeldus metatasandil) ta lahutab neid. /…/ Semiosfääri eri arengujärkudes võib emb-kumb aspekt domineerida ning teist summutada või selle täiesti maha suruda. /16/
Semiootiline ebaühtlus. Mis kultuurisisesest vaatepunktist näib mittesemiootilise välismaailmana, võib välise vaatleja seisukohalt paista sellesama kultuuri semiootilise perifeeriana. Niisiis, kust läheb mingi kultuuri piir, sõltub vaatleja asukohast. /18/
Ebaühtlusele ühel struktuuritasandil lisandub tasandite segunemine. Tegelikus semiosfääris on keelte ja tekstide hierarhia harilikult häiritud: nad põrkavad omavahel kokku, nagu asuksid nad ühel ja samal tasandil. Tekstid osutuvad ümbritsetuks keeltega, mis neile ei sobi, neid endid deshifreerivad koodid võivad aga üldse puududa. Kujutlegem muuseumisaali, kus vitriinidesse on välja pandud eksponaadid eri sajandeist, pealiskirjad tuntud ja tundmatutes keeltes, deshifreerimisjuhised, metoodikute koostatud selgitavad tekstid, ekskursioonimarsruutide skeemid ja käitumiseeskirjad külastajatele. Kui me paigutame siia veel ka külastajad ja nende semiootilise maailma, ongi tulemuseks miski, mis meenutab pilti semiosfäärist. /18-19/
Jagunemine tuumaks ja perifeeriaks on semiosfääri sisekorralduse seaduspära. Tuuma on paigutatud domineerivad semiootilised süsteemid. /19/
Perifeersed semiootilised moodustised ei pruugi esineda suletud struktuuridena (keeltena), vaid nende fragmentide või isegi üksiktekstide kujul. Olles antud süsteemile "võõrad", täidavad sellised tekstid semiosfääri tervikmehhanismis katalüsaatori rolli. Ühelt poolt on piir võõra tekstiga intensiivse tähendustekke ala. Teisalt säilivad semiootilise struktuuri mis tahes killus või üksiktekstis terve süsteemi rekonstrueerimise mehhanismid. /20/
Semiosfääri sisekorralduse struktuuriline ebaühtlus on muu hulgas tingitud ka sellest, et olles loomult heterogeenne, areneb semiosfäär oma eri piirkondades erineva kiirusega. Eri keeltel on erinev aeg ja erisugune tsüklipikkus: loomulikud keeled arenevad märksa aeglasemalt kui mentaal-ideoloogilised struktuurid. /20/
Niisiis läbistavad semiosfääri mitmekordsed sisepiirid, mis ta piirkondi semiootilises mõttes spetsialiseerivad. /20/
Teadvus pole võimalik ilma kommunikatsioonita. Ses mõttes saab öelda, et dialoog eelneb keelele ja sünnitab keele.
Just sellel põhinebki semiosfääri-kujutelm: semiootiliste moodustiste kooslus eelneb (mitte heuristiliselt, vaid funktsionaalselt) üksikule isoleeritud keelel ja on tema olemasolu tingimus. Ilma semiosfäärita keel mitte ainult ei hakka tööle, vaid teda pole olemaski. /25/
Semiosfääril on diakrooniline sügavusmõõde, sest ta on varustatud keeruka mälusüsteemiga ega saa ilma selleta funktsioneerida. /25/
Semiosfääri elementide (allstruktuuride) dünaamiline areng kulgeb nende spetsialiseerumise ja järelikult semiosfääri seesmise mitmekesisuse suurenemise suunas. Ometi ei mineta semiosfäär seejuures oma terviklikkust, sest kõik kommunikatsioonimehhanismid põhinevad invariantsel printsiibil, mis nad omavahel sarnaseks muudab. See süsteem rajaneb sümmeetria–asümmeetria ühendusel (keele tasandil iseloomusta Saussure seda struktuuriomadust kui "sarnasuste ja erinevuste mehhanismi") haripunktide ja sumbumiste perioodilise vaheldumisega kõigi eluprotsesside kulus ning nende mistahes vormides. /25-26/
Et semiosfääri kõik tasandid — inimisiksusest või üksiktekstist kuni globaalsete semiootiliste ühtsusteni — on justkui üksteise sisse asetatud semiosfäärid, siis on igaüks neist ühtaegu nii dialoogis osaleja (semiosfääri osa) kui ka dialoogi ruum (terve semiosfäär), igaühel neist ilmnevad parem- ja vasakpoolsuse omadused ning igaüks sisaldab madalamal tasandil parem- ja vasakpoolseid struktuure. /33/
KULTUUR JA PLAHVATUS
Üks semiosfääri põhiomadusi on ebaühtlus. Ajateljel, nagu juba öeldud, asuvad üksteise kõrval allsüsteemid, mille tsüklilise liikumise kiirused on erinevad. /131/
Semioloogilist ruumi täidavad mitmesugused vabalt kohta vahetavad struktuurikillud, millest igaüks siiski hoiab alles mälestust oma tervikust ja võõrasse ruumi sattudes võib hakata ootamatult ja tormiliselt seda taastama. Semiootilistel süsteemidel on võime semiosfääris kokku põrkudes säilida ja transformeeruda, jääda teisenedes — nagu Proteus — siiski iseendaks, nii et millegi täielikust kadumisest selles ruumis tuleb rääkida suure ettevaatusega. /131/
/…/piir, mis lahutab semioosise suletud maailma semiootikavälisest reaalsusest, on läbitav. Seda piiri ületavad kogu aeg invasioonid semiootikavälisest sfäärist, mis sisse tungides toovad endaga kaasa dünaamika ja muudavad ruumi ennast, olgugi ühtlasi ka ise muutudes tema seaduste järgi. Samal ajal heidab semiootiline ruum endast pidevalt välja terveid kultuurikihte. Need ladestuvad kultuuri piiride taha ja ootavad oma aega, et taas temasse tungida, olles siis juba sedavõrd ununenud, et tunduvad uuena. Vahetus semiootikavälise sfääriga tagab ammendamatu dünaamikavaru. /132/
Välississetung kultuurisfääri saab teoks ümbernimetamise kaudu. Kuitahes tegusad ka oleksid välissündmused kultuurivälises sfääris (näiteks füüsikas, füsioloogilises, ainelises sfääris jne), ei mõjuta nad inimese teadvust seni, kuni ei muutu ise "inimlikuks", st semiootiliselt mõtestatuks. Inimmõtte jaoks eksisteerib ainult see, mis kuulub mõnesse tema /inimese/ keelde. /152/
Teatud mõttes võib kultuuri kujutleda struktuurina, mis on ümbritsetud temast väljaspool asuvast maailmast, tõmbab seda maailma endasse ja paiskab siis tagasi juba oma keele struktuuri kohaselt ümbertöötatuna ja korraldatuna. /…/ Hetkel, kui selle välismaailma tekstid osutuvad kultuuriruumi tõmmatuks, toimub plahvatus. /153/
Arusaam, et mis tahes semiootilise süsteemi lähtepunktiks pole mitte isoleeritud üksikmärk (sõna), vaid vähemalt kahe märgi suhe, sunnib meid teise pilguga vaatama semioosise fundamentaalsetele alustele. Lähtepunktiks ei ole üksikmudel, vaid semiootiline ruum. Seda ruumi täidab konglomeraat üksteisega väga mitmesugustes suhetes olevatest elementidest /…/ /195/
M.Lotmani järelsõna ("Kultuur ja plahvatus")
Niisiis on tekst omaette semiootiline universum. Kuid analoogiline semiootiline universum /semiosfäär?/ on ka kultuur tervenisti. Kultuur pole üksnes tekstide loomise, töötlemise ja säilitamise mehhanism, vaid ta on ka ise n-ö tekstomorfne. Kultuur on sõnum, tekst, mis loob, interpreteerib ja säilitab iseennast. /224-225/
Nii nagu tekstid vajavad keskkonda, kus nad võiksid tekkida ja mida nad ise pidevalt (taas)loovad, vajavad sellist keskkonda ka kultuurid, Tekstidele on selleks keskkonnaks kultuur, kultuurile — semiosfäär. Viimane on isegi veel paradoksaalsem fenomen kui tekst ja kultuur, kuna semiootilises mõttes temast midagi suuremat ega lõplikumat olla ei saa, ta on iseenese algus ja lõpp, põhjus ja tagajärg. Semiosfääri konstituendid ei ole aeg ja kausaalsus, semiootilist ruumi ei moodusta mitte füüsilisele maailmale, vaid märgisüsteemile omased mehhanismid. Need on esmajoones kommunikatsioon ja interpretatsioon.
Semiosfäär kui tervik on homomorfne teiste semiootiliste ruumidega, nagu tekst ja kultuur; semiosfääri võibki kujutleda kõikide tekstide tekstina ja kõikide kultuuride kultuurina. /226/