Bertrand Russell. Objektkeel. (4.ptk raamatust „Uurimus tähendusest ja tõest“. )

Tarski on oma tähtsas raamatus Der Wahr­heitsbegriff in den formalisierten Spra­chen näidanud, et sõnade "tõene" ja "väär" adekvaatne defineerimine mingi kindla keele lausete jaoks nõuab alati üht teist, kõrgemat järku keelt. Tüüpide teooria, mis mingisuguses vormis on hädavajalik paradokside lahendami­seks, sisaldab keelte hierarhia kontseptsiooni; see mängib tähtsat rolli nii Carnapi kui Tarski tõõs. Sissejuhatuses Wittgensteini Tractatus'ele ma pak­kusin seda kui väljapääsu tema teooriast, mille järgi lauseehitust saab ainult "näidata" ja ei saa väljendada sõnades. Argumente keelte hierarhia tarvilikkuse kohta on tohutult, ja edaspidises ma eeldan, et nad kehtivad1 .

See hierarhia peab ülespoole jätkuma lõputult, aga allapoole mitte, sest kui see oleks nii, ei saaks keel kunagi alata. Seepärast peab eksisteerima ma­dalaimat tüüpi keel. Ma defineerin järgnevalt ühe niisuguse keele, mis ei ole ainus võimalik2 . Mõni­kord nimetan ma seda "objektkeeleks", mõnikord "primaarkeeleks". Käesolevas peatükis on minu ees­märgiks selle aluskeele defineerimine ja kirjeldamine. Hierarhia järgmisi keeli nimetan ma sekun­daarkeeleks, tertsiaarkeeleks jne.; tuleb mõista, et iga järgmine keel sisaldab kõiki eelmisi„

Edaspidi me näeme, et primaarkeelt võib definee­rida nii loogiliselt kui psühholoogiliselt; kuid enne formaalse defineerimise juurde asumist on kohane teostada esialgne mitteformaalne uuring.

Tarski mõttekäigust on selge, et sõnad "tõene" ja "väär" ei saa primaarkeeles esineda; kuna need sõ­nad rakendatuna n-inda keele lausetele kuuluvad (n+1)-sse keelde. See ei tähenda, et primaarkeele laused pole ei tõesed ega väärad, vaid seda, et kui p on selle keele lause, siis kuuluvad laused "p on tõe­ne" ja "p on väär" sekundaarkeelde. See on tege­likult selge ka ilma Tarski argumentideta. Sest kui primaarkeel on olemas, ei tohi selle sõnad olla nii­sugused, mis eeldavad keele olemasolu. "Tõene" ja "väär" on aga sõnad, mida rakendatakse lausetele, ning eeldavad seega keele olemasolu. (Ma ei ka­vatse eitada, et mälestus, mis ei koosne sõnadest, vaid kujutluspiltidest, võib olla tõene või väär; kuid seda veidi teises mõttes, mis meid praegu ei puu­duta.) Seetõttu saame küll esitada primaarkeeles väiteid, ent ei saa öelda, kas meie või kellegi teise väited on tõesed või väärad.

Kui ma ütlen, et me esitame primaarkeeles väi­teid, pean ma hoiatama, vääritimõistmise eest, sest sõna "väide" [assertion] on mitmetähenduslik. Vahel kasutatakse seda kui eituse antiteesi, ja selles mõttes ei saa ta primaarkeeles esineda. Eitus eel­dab, et on olemas sõnadest koosnev konstrukt­sioon, ning väidab, et see konstruktsioon on väär. Sõnal "ei" on mõte ainult siis, kui ta kuulub mingi lause juurde, seepärast eeldab ta keele olemasolu. Järelikult, kui p on primaarkeele lause, siis "ei ole p" on sekundaarkeele lause. Siin võivad kergesti tekkida segadused, kuna p võib, ilma et oleks vaja sõnu muuta, väljendada ka niisugust lauset, mis on võimalik ainult sekundaarkeeles. Oletame näiteks, et te olete kogemata võtnud suhkru asemel soola ning hüüatate "see ei ole suhkur!". See on eitus ning kuulub sekundaarkeelde. Nüüd võtate te teise topsi ja ütlete kergendatult "see on suhkur". Psühho­loogilises mõttes te vastate jaatavalt küsimusele "kas see on suhkur?" Sisuliselt ütlete te nii vähe pedant­selt kui võimalik: "lause "see on suhkur" on tõene". Te peate niisiis silmas midagi sellist, mida primaarkeeles ei saa öelda, kuigi sama sõnadekonstrukt­sioon võib väljendada ka primaarkeele lauset. Väi­de, mis on eituse antitees, kuulub sekundaarkeelde; väitel, mis kuulub primaarkeelde, ei ole antiteesi.

Täpselt samasugused kaalutlused nagu "ei" pu­hul, kehtivad ka "aga" ja üldse sidesõnade puhul. Sidesõnad, nagu nende nimigi ütleb, ühen­davad omavahel teisi sõnu, ning isoleeritult neil tähendust pole; nemad eeldavad seega keele ole­masolu. Sama kehtib "kõik" ja "mõned" kohta; saab olla ainult "kõik" millestki ja "mõned" millestki, ning teiste sõnade puududes on "kõik" ja "mõned" mõttetud. Määrava artikli the puhul kehtib seesama.

Seega puuduvad primaarkeeles eranditult kõik loogilised sõnad. Sisuliselt eeldavad nad kõik pro­positsionaalsete vormide olemasolu: "ei" ja side­sõnad eeldavad propositsioonide olemasolu, samal ajal kui "kõik" ja "mõned" ja artikkel "the" eeldavad propositsionaalsete funktsioonide olemasolu.

Harilik keel sisaldab hulgaliselt puhtsüntaktilisi sõnu nagu "on" ja "kui" [than"], mis tuleb primaar­keelest. ilmselt välja jätta. Erinevalt nendest sõna­dest, mida me seni oleme vaadelnud, on äsjamai­nitud sõnad tegelikult täiesti tarbetud ning ei esine sümbolloogika keeltes. "A on varem kui B" asemel ütleme me "A eelneb B-le"; "A on kollane" asemel ütleb loogiline keel "kollane (A)"; "on naeratavaid lurjuseid" asemel ütleme: on väär, et "x kas ei nae­rata või x ei ole lurjus" väärtus on alati väär. "Eksistents" ja "olemine", mis esinevad traditsioo­nilises metafüüsikas, on mõnede "on" tähenduste hüpostaseeritud vormid. Kuna "on" ei kuulu pri­maarkeelde, peavad "eksistents" ja "olemine" olema keelelised mõisted, mis pole objektidele otse raken­datavad, kui me tahame, et nad midagi tähendaksid.

On veel üks väga tähtis sõnaklass, mis tuleb vä­hemalt esialgu kõrvale jätta, nimelt sellised sõnad nagu "uskuma", "soovima", "kahtlema", millele kõigile peab lauses järgnema alamlause, mis ütleb, mida usutakse või soovitakse või milles kaheldakse. Niipalju kui ma olen suutnud kindlaks teha, on sel­lised sõnad alati psühholoogilised ning seotud sel­lega, mida ma nimetan "propositsionaalseks hoia­kuks". Praegu ma osutan ainult sellele, et nad eri­nevad ühes olulises mõttes sellistest sõnadest nagu "või", nimelt selle poolest, et nad on tarvilikud vaadeldavate nähtuste kirjeldamiseks. See, et ma tahan näha ajalehte, on kergesti vaadeldav fakt, ja , ometi on "tahan" niisugune sõna, millele peab järg­nema alamlause, kui tahetakse saada midagi mõt­tekat. Sellised sõnad tekitavad probleeme, ja võib­olla on võimalik neid niimoodi analüüsida, et neile saab leida koha primaarkeeles. Aga kuna prima facie pole see võimalik, siis eeldan ma praegu, et nad jäävad välja. Ma pühendan selle teema käsit­lemisele ühe hilisema peatüki.

Me võime nüüd primaar- ehk objektkeelt osaliselt defineerida kui keelt, mis koosneb tervenisti objekt­sõnadest3 , kus objektsõnad defineeritakse loogilisest küljest kui sõnad, millel on tähendus isoleeritult, ning psühholoogilisest küljest kui sõnad, mis on ära õpitud, ilma et oleks olnud tarvis eelnevalt ära õppida mingeid muid sõnu. Need kaks defi­nitsiooni ei ole rangelt samaväärsed ning kui nad satuvad konflikti, tuleb eelistada loogilist definit­siooni. Nad oleksid samaväärsed, kui meil oleks lubatud oletada, et meie tajumisvõime ulatus on lõpmatult suur. Meie pole suutelised tuhatnurka palja silmaga ära tundma, kuid kergesti võib kujutleda olendeid, kes on selliseks vägitükiks võime­lised. Teisest küljest on kahtlemata võimatu, et lei­dub mõni olend, kelle keeleoskus algab sõna "või" mõistmisest, kuigi selle sõna tähendust ei õpita sel­geks formaalse definitsiooni abil. Seega on lisaks tegelike objektsõnade klassile olemas võimalike objektsõnade klass. Tegelike ja võimalike objekt­sõnade klass on mitmes suhtes tähtsam kui tegelike objektsõnade klass.

Kui me hilisemas elus õpime ära mõne uue sõna tähenduse, teeme seda harilikult sõnaraamatu abi­ga, see tähendab, defineerides nende sõnade kau­du, mille tähendust me juba teame. Aga kuna sõnas­tik defineerib sõnu teiste sõnade kaudu, peavad olema mõned sõnad, mille tähendust me teame ilma verbaalse definitsioonita. Teatud väike arv sõnu nende hulgast ei kuulu primaarkeelde; sellised on "või" ja "ei". Kuid rõhuv enamus on primaarkeele sõnad, ja nüüd tuleb meil võtta vaatluse alla nende sõnade tähenduse selgeksõppimise protsess. Sõnas­tikusõnad võib kõrvale jätta, kuna teoreetiliselt on nad ülearused; sest neid on peaaegu kõikjal või­malik asendada vastavate definitsioonidega. Objektsõna õppimise juures tuleb uurida nelja asja: kuuldud sõnast arusaamine objekti esinedes, (sellest arusaamine objekti puududes, sõna ütlemine objekti esinedes, selle ütlemine objekti puududes. Jämedates joontes omandab laps need neli võimet just niisuguses järjekorras.

Kuuldud sõnast arusaamise võib defineerida bi­heivioristlikult või individuaalpsühholoogia mõiste­te kaudu. Kui me ütleme, et koer saab mingist sõnast aru, ei saa me pidada silmas enamat kui seda, et sõna kuuldes ta käitub sellele vastavalt; mida ta "mõtleb", on meile teadmata. Võtame näiteks selle, kuidas koerale õpetatakse tema nime. Protsess sisal­dab koera kutsumist, talle tasu andmist, kui ta tuleb, ning karistamist, kui ta ei tule. Me võime kujutleda, et koerale on tema nime tähenduseks "ma kas saan tasu, sest ma lähen oma peremehe juurde, või mind karistatakse, sest ma ei lähe". Millist alternatiivi pee­takse tõenäolisemaks, seda näitab saba. Assotsiatsioon on antud juhul valu-nauding-assotsiatsioon; seepärast saabki koer kõige paremini aru käsklus­test. Kuid ta võib saada aru ka kindlas kõneviisis lausest, tingimusel et selle sisu on emotsionaalselt piisavalt tähtis; näiteks lause "lõuna!", mis tähendab ja mida mõistetakse tähendavat: "sa saad nüüd kohe kätte toidu, mida sa ihaldad". Kui ma ütlen, et seda mõistetakse, pean ma silmas seda, et sõna "lõuna!" kuuldes käitub koer väga sarnaselt sellega, nagu ta käituks siis, kui teil oleks käes taldrik toiduga. Me ütleme, et koer "teab" seda sõna, kuid peaksime hoopis ütlema, et see sõna kutsub esile käitumise, mis sarnaneb selle käitumisega, mille kutsub esile väljaspool haardeulatust oleva lõunasöögi näge­mine või haistmine.

Objektsõna tähendust saab selgeks õppida ainult sel teel, et kuuldakse korduvalt seda sõna öeldavat objekti esinedes. Sõna ja objekti vaheline assotsiat­sioon on täpselt samasugune kui mis tahes harju­muslik assotsiatsioon, nt nägemise ja kompimise vaheline. Kui assotsiatsioon on kujunenud, toob objekt mõttesse sõna ja sõna toob mõttesse objekti just niisamuti, nagu objekti nägemine kutsub esile kompimisaistingud või objekti puudutamine pime­das kutsub esile nägemisaistingud. Assotsiatsioon ja harjumus ei ole seotud spetsiaalselt keelega, need on psühholoogia ja füsioloogia üldised tunnused. Nende tõlgendamine on muidugi raske ja vastu­oluline küsimus, kuid see pole spetsiaalselt keele­teooria küsimus.

Niipea kui on kujunenud assotsiatsioon objekt­sõna ja tema tähenduse vahel, tekib sõnast "aru­saamine" objekti puududes, st sõna "seostub" ob­jektiga täpselt samamoodi, nagu nägemine ja kom­pimine teineteisega seostuvad.

Oletame, et te olete kellegagi koos ja teie kaaslane ütleb äkki "rebane", sest ta näeb rebast, ja ole­tame, et te küll kuulete teda, kuid ei näe rebast. Mis teiega tegelikult toimub selle tagajärjel, et te saite arust sõnast "rebane"? Te vaatate ringi, kuid seda teinuksite ka siis, kui oleks öeldud "hunt" või "sebra". Võib-olla te kujutlete rebast. Kuid vaatleja seisukohast näitab teie arusaamist antud sõnast see, et te käitute (teatud piirides) nii, nagu te oleksite käitunud rebast nähes.

Üldiselt, kui te kuulete objektsõna, millest te saa­te aru, on teie käitumine teatud piirini just niisugu­ne, nagu oleks selle põhjustanud objekt ise. See võib toimuda ilma igasuguse "mentaalse" vahenda­jata, tingitud reflekside harilike seaduste kohaselt, kuna sõna assotsieerub objektiga. Hommikul öel­dakse teile võib-olla "hommikueine on valmis", või te tunnete peekoni lõhna. Mõlemad võivad mõju­tada teie tegevust ühtmoodi. Peekoni ja lõhna vahe­line assotsiatsioon on "loomulik", st see ei ole inim­käitumise tulemus. Kuid assotsiatsioon hommiku­eine ja sõna "breakfast" vahel on seotud ühiskon­naga ning eksisteerib ainult inglise keelt kõnelevate inimeste jaoks. See on oluline siiski vaid siis, kui me mõtleme ühiskonnast tervikuna. Iga laps õpib oma vanemate keele selgeks niisamuti, nagu ta õpib kõndima. Kindlad assotsiatsioonid sõnade ja asjade vahel tekivad temas igapäevaelu kogemuste kaudu, ning nad tunduvad loodusseadustena täpselt sa­muti nagu munade või tikkude omadused; nad ongi tõepoolest täpselt samal tasemel niikaua, kuni laps ei satu võõrale maale..

Niimoodi õpitakse selgeks ainult mõned sõnad. Sõna "viivitamine" ei õpi keegi selgeks nii, et kuuleb seda sageli öeldavat olukorras, kus keegi on pika­toimeline. Vahetu assotsiatsiooni kaudu sõna ja selle vahel, mida sõna tähendab, ei õpi me ära mitte ainult tuttavate inimeste pärisnimesid, klassinimesid nagu "inimene" ja "koer", meeleliste kvaliteetide nimesid nagu "kollane", "kõva", "magus", ja tegevuste nime­sid nagu "kõndimine", "jooksmine", "söömine", "joo­mine", vaid ka sellised sõnad nagu "üles" ja "alla", "sisse" ja "välja", "enne" ja "pärast", ja isegi "kiire" ja "aeglane". Kuid niimoodi ei omanda me keerulisi sõnu nagu "dodekaeeder" ega loogilisi sõnu nagu "ei", "või, artikkel "the", "kõik", "mõned". Loogi­lised sõnad eeldavad, nagu me nägime, keelt; sisu­liselt eeldavad nad seda, mida me ühes varasemas peatükis nimetasime "atomaarseteks vormideks". Säärased sõnad kuuluvad niisugusse keele staadiu­misse, mis pole enam primitiivne, ning tuleb hooli­kalt jälgida, et need sõnad jääksid välja, kui vaatluse all on sellised kõnevormid, mis on keeleväliste sündmustega kõige vahetumalt seotud.

Mis laadi lihtsus teeb sõnast arusaamisest objekt­keele mõistmise juhu? Sest tuleb märkida, et on võimalik öelda lauset objektkeeles, mõista teda aga kõrgemat järku keeles, või vastupidi. Kui te ärritate koera ütlusega "rotid!", kui rotte pole, kuulub teie kõne kõrgemat järku keelde, kuna pole põhjustatud rottidest, kuid koera arusaamine öeldust kuulub objektkeelde. Kuuldud sõna kuulub objektkeelde, kui ta kutsub esile kohase reaktsiooni sellele, mida sõna tähendab. Kui keegi ütleb "kae, kae, lõoke", jääte võib-olla kuulatama, võib-olla aga ütlete "lau­lab taevaväraval"; esimesel juhul kuulub see, mida te kuulsite, objektkeelde, teisel juhul mitte. Kui te kahtlete selles, mida teile öeldakse, või keeldute seda uskumast, siis ei kuulu teie kuulmine objekt­keelde; kuna säärasel juhul te jääte sõnade juures mõtlema, samal ajal kui objektkeeles on sõnad läbi­paistvad, st nende mõju teie käitumisele sõltub ainult nende tähendusest ja on teatud piirini identne mõjuga, mida oleks avaldanud selle meeleline ko­halolu, mida nad tähistavad.

Kõnelema õppimises on kaks elementi, esiteks lihasvilumus, teiseks harjumus sõnu sobivatel puh­kudel kasutada. Lihasvilumuse võime kõrvale jätta, selle võib omandada ka papagoi. Lapsed tekitavad spontaanselt mitmesuguseid artikuleeritud helisid, samuti on neil impulsiivne soov jäljendada täiskas­vanute tekitatud helisid. Kui nad tekitavad helisid, mida täiskasvanud peavad antud ümbruses koha­seks, osutuvad tagajärjed tihtipeale meeldivaks. Nii õpivad lapsed ajapikku sellesama tavalise valu-nau­ding-mehhanismi kaudu, mida kasutatakse tsirkuse­loomade dresseerimisel, tekitama helisid, mis on kooskõlas parajasti tajutavate objektidega, ja pea­aegu kohe selle järel õpivad nad kasutama samu helisid siis, kui nad soovivad neid objekte. Niipea kui see on juhtunud, on nad omandanud objekt­keele: objekt toob mõttesse nime, nimi toob mõttes­se objekti, ja nime ei pruugi esile kutsuda mitte ainult objekti kohalolu, vaid ka mõte temast.

Ma lähen nüüd objektkeele õppimise juurest üle tema iseloomulike tunnuste juurde, siis kui ta on omandatud.

Nagu me nägime, võib sõnad jagada kolme klas­si: (1) objektsõnad, mille tähenduse me õpime sel­geks sel moel, et omandame vahetult assotsiatsiooni sõna ja asja vahel; (2) propositsionaalsed sõnad, mis ei kuulu objektkeelde; (3) sõnastikusõnad, mil­le tähenduse me õpime ära sõnalise definitsiooni kaudu. (1) ja (3) vaheline erinevus sõltub märga­tavalt isikust. "Pentagramm" on enamikule inimes test sõnastikusõna, kuid pentagrammidega kaunis­tatud majas üleskasvanud lapsele võib see olla ob­jektsõna. "Haakrist" oli varem sõnastikusõna, nüüd enam mitte. Tähtis on siiski märkida, et objektsõnu peab olema, muidu puuduks sõnastiku definitsioo­nidel sisu.

Uurime nüüd, mida saab keelelises mõttes korda saata ainuüksi objektsõnadega. Ma teen eelduse, et uuritaval isikul on olnud kõikmõeldavad võimalu­sed objektsõnade omandamiseks: ta on näinud Mount Everesti ja Popocatepetlit, anakondat ja ak­solotlit, ta on tuttav Chiang Kai-sheki ja Staliniga, ta on maitsnud linnupesi ja haiuimi ning üldse on tal laialdased kogemused meelelisest maailmast. Kuid ta on olnud liialt ametis maailma nägemisega, et omandada niisuguste sõnade kasutamist nagu "ei", "või", "mõned" jne. Kui te ütlete talle "kas on mõni maa, mida te ei ole külastanud?", siis ta ei saa aru, mida te mõtlete. Võib küsida: mida niisugune ini­mene teab ja mida ta ei tea?

Kas me võime öelda: "ta teab kõike, mida on või­malik teada ainuüksi vaatluse põhjal, kuid ei tea midagi, mis vajab järeldamist"? Muudame esmalt oma küsimust ja ärme küsime, mida ta võib teada, vaid mida saab ta väljendada sõnades?

Kõigepealt: kui ta võib panna sõnadesse iga vaa­deldava fakti, peab tal olema niisama palju sõnu, kui on fakte; mõned sõnad on ise faktid; seetõttu peab tema sõnade hulk olema lõpmatult suur. See on võimatu; järelikult on fakte, mis jäävad tal väl­jendamata. Olukord on analoogiline Royce'i pudeliga, millel oli silt, millel oli kujutatud pudel, mille sildil oli mõistagi kujutatud pudel.

Aga kuigi ta peab mõned vaadeldavad faktid välja jätma, pole ühtki vaadeldavat fakti, mille kohta me võime öelda "ta peab selle välja jätma". Ta on sama­suguses olukorras nagu inimene, kes tahab pakkida kolm ülikonda kohvrisse, mis mahutab ainult kaks; ta peab ühe välja jätma, kuid võimatu on öelda, millise. Oletame niisiis, et meie paljurännanud sõ­ber näeb Tomi-nimelist meest ja ütleb raskusteta "ma näen Tomi". See märkus on ise vaadeldav fakt, niisiis ütleb ta "ma ütlen, et ma näen Tomi". See on jällegi vaadeldav fakt, niisiis ütleb ta "ma ütlen, et ma ütlen, et ma näen Tomi". Pole olemas ühte kind­lat punkti, kus ta peaks selle jada katkestama, kuid kuskil ta peab selle katkestama, ning selles konk­reetses punktis on üks vaadeldav fakt, mida ta ei väljenda sõnades. Seepärast tundub, et surelikul on võimatu väljendada verbaalselt kõiki vaadeldavaid fakte, kuid sellegipoolest on iga vaadeldav fakt nii­sugune, mida surelik võiks verbaalselt väljendada. Siin ei ole vastuolu.

Me peame seega vaatlema kaht erinevat kogumit: esiteks isiku tegelike väidete kogumit, ja teiseks kõigi võimalike väidete kogumit, mille seast tema tegelikud väited peavad olema valitud. Kuid mis on "võimalik" väide? Väited on füüsikalised sündmused nagu äikesevihm või rongiõnnetus; kuid romaani­kirjanik või luuletaja võib vähemasti kirjeldada sellist äikesevihma, mida pole kunagi olnud. Raske on aga kirjeldada väidet seda esitamata. Poliitilist kõnet kirjeldades võite te märkida: "mida Sir Keegi Nii- ja Naasugune ei öelnud, oli see, et...", ja siis järgneb vastav ütlus; see tähendab: et ütelda, et teatud väidet ei esinenud, peame väite esitama, väl­ja arvatud need harukordsed juhud, kus väitel on olemas nimi, näiteks Kroonimisvanne.

Leidub siiski võimalusi selle raskuse vältimiseks ja parim neist pärineb Gödelilt. Me eeldame, et tegemist on täielikult formaliseeritud keelega, täiesti eksplitsiitselt antud sõnavara ja lauseehitusega. Me seame antud sõnavara sõnadega vastavusse arvud, ning aritmeetiliste reeglite abil teeme seda ka kõiki­de võimalike lausetega selles keeles. Kui lähtesõna­vara on lõplik, nagu me eeldame, kuid lausete pik­kus ei ole piiratud (välja arvatud niipalju, et nad peavad olema lõpliku pikkusega), siis on võimalike lausete arv võrdne lõplike täisarvude hulgaga. Järe­likult, kui n on suvaline lõplik täisarv, leidub üks kindel lause, mis on n-is, ja me võime selle lause antud n jaoks oma reeglite abil konstrueerida. Me võime nüüd esitada igasuguseid väiteid hr A ütluste kohta, ilma et meil oleks vaja tema ütlusi tegelikult esitada. Me võiksime õelda "hr A ei esita kunagi sellist väidet, millele vastav arv jagub 13-ga" või "hr A kõik ütlused on nummerdatud algarvudega".

Siiski jäävad alles need raskused, mida rõhutavad finitistid. Me oleme harjunud mõtlema kõigi natu­raalarvude jadast kui teatud mõttes "antust" ning ka­sutasime seda ideed, et anda võimalike väidete teooriale selgem kuju. Aga kuidas on lood arvu­dega, mida keegi pole kordagi maininud ega kujut­lenud? Kas ei ole nii, et arv pole muud kui miski, mis esineb ütluses? Ja kui nii, siis sisaldab arv, mida pole kordagi mainitud, endas võimalikku väidet, mida ei saa ilma suletud ringi sattumata defineerida sellise arvu kaudu.

Seda teemat ei saa praegu jätkata, see viiks meid liiga sügavale loogilise keele ainevaldkonda. Vaata­me, kas me saame niisuguseid loogilisi küsimusi kõrvale jättes öelda midagi täpsemat ainult objekt­sõnadest koosneva keele võimaluste kohta.

Nagu me nägime, kuulub objektsõnade hulka teatud arv tegusõnu nagu "jooksma", "sööma", "hüüdma", ning isegi mõningad ees- ja tagasõnad nagu "sees" ja "kohal" ja "enne". Objektsõna puhul ei ole oluline muu kui ainult teatud sarnasus mingi nähtuste hulga sees, mis on piisavalt silmatorkav kujundamaks assotsiatsiooni hulga üksiku elemendi esinemise ning hulka tähistava sõna esinemise vahel, kusjuures assotsiatsiooni kujundamise mee­tod on niisugune, et teatud aja vältel kuuldakse sageli seda sõna, kui nähakse hulga liiget. On ilmne, et see, mida niisugusel viisil on võimalik õppida, sõltub psühholoogilisest suutlikkusest ja huvist. Lapsele torkab tõenäoliselt silma sarnasus üksikute söömisaktide vahel, kuna söömine on hu­vitav, kuid selleks, et õppida samal moel ära sõna "dodekagoon" tähendus, vajaks laps niisugust vara­küpset geomeetriahuvi, mis ületaks Pascali oma, ning üleinimlikku Gestalti tajumise võimet. Loo­giliselt pole säärased anded siiski võimatud. Ent kuidas on sõnaga "või"? Te ei saa näidata lapsele selle sõna üksikuid esinemisjuhte meelelises maa­ilmas. Te võite öelda "kas sa tahad pudingit või pirukat?", aga kui laps ütleb "jah", ei suuda te leida toitu, mis oleks "puding-või-pirukas". Ja ometi on "või" seotud kogemusega; ta on seotud valikukoge­musega. Kuid valiku korral seisab meie ees kaks võimalikku toimimisviisi, see tähendab kaks tege­likku mõtet toimimisviiside kohta. Nende mõtetega ei pruugi kaasneda eksplitsiitsed laused, kuid miski ei muutu oluliselt, kui me eeldame, et nad on eks­plitsiitsed. Seega eeldab "või" kogemuse elemen­dina lauseid või midagi mentaalset, mis on sama­moodi seotud mingi teise faktiga. Kui me ütleme "see või too", pole meie ütlus otseselt rakendatav ühelegi objektile, vaid me väidame, et "selle" ütle­mise ja "tolle" ütlemise vahel on seos. Meie ütlus käib ütluste kohta, ja ainult kaudselt ka objektide kohta.

Vaatame samamoodi eitavaid otsustusi, mis näi­vad olevat vahetult seotud kogemusega. Oletame, et teile öeldakse "sahvris on leiba, aga juustu pole". Kuigi nad näivad ühtviisi põhinevat meelelisel sahv­ri-kogemusel, on kaks propositsiooni "on leiba" ja "juustu pole" tegelikult väga erineval tasemel. Toi­mus kindel sündmus, milleks oli leiva nägemine, ja mis võis kutsuda teie peas esile sõna "leib" isegi siis, kui te ei olnud mõtelnud leivale. Kuid ei toi­munud ühtegi sündmust, mida võiks kirjeldada kui "juustu mittenägemist" või "juustu puudumise näge­mist”4 . Te vaatasite nähtavasti üle kõik, mis sahvris oli, ning otsustasite iga asja juures "see ei ole juust". Te otsustasite seda, te ei näinud seda; te nägite, mis iga asi oli, mitte mis see ei olnud. Otsustamaks "see ei ole juust" peab sõna "juust" või miski samaväärne teie teadvuses juba olemas olema. Sõnaga "juust" seotud assotsiatsioonid ning see, mida te näete, põrkuvad omavahel, ning te otsustate "see pole juust". Samasugune asi võib muidugi juhtuda jaata­va väitega, kui see on vastus eelnenud küsimusele; te ütlete siis "jah, see on juust". Siin mõtlete te tege­likult "väide "see on juust" on tõene"; ja öeldes "see ei ole juust", te mõtlete "väide "see on juust" on väär". Te räägite mõlemal juhul väitest, mida te va­hetu tajuotsustuse korral ei tee. Inimene, kes mõis­tab ainult objektsõnu, võib teile niisiis öelda kõik selle kohta, mis sahvris on, kuid ta pole võimeline tegema järeldust, et juustu ei ole. Peale selle puu­dub tal arusaam tõesest ja väärast; ta võib öelda "see on leib", kuid mitte "see on tõsi, et see on leib".

Sama laadi kaalutlused kehtivad sõnade "kõik" ja "mõned" puhul. Oletame, et meie ebafilosoofiline vaatleja satub väikesesse Walesi külla, kus kõiki kutsutakse Williamsiks. Ta avastab, et A nimi on Williams, B nimi on Williams jne. Tegelikult võib juhtuda, et ta avastab, et see kehtib kõigi külaela­nike korral, kuid ta ise ei saa teada, et ta selle avas­tanud on. Et seda teada, peaks ta teadma "A, B, C,... on selle küla kogu elanikkond". Kuid see sarnaneb teadmisega, et sahvris pole juustu; see eeldab tead­mist "siin külas ei leidu kedagi, kes ei ole A või B või C või...". Ja seda ei ole ainuüksi taju kaudu ilmselt võimalik teada.

"Mõned" puhul ei ole asi nii ilmne5 . Kas meie sõ­ber äsjavaadeldud näitest teab, et "mõned inimesed siin külas on Williamsid"? Ma arvan, et ei tea. See orr sarnane puding-või-pirukas-juhtumiga. Taju vaate­punktist ei ole neist keegi "mõned inimesed"; nad on need inimesed, kes nad on. Ainult suundumine keelesfääri võimaldab meil mõista fraasi "mõned ini­mesed". Alati, kui me ütleme midagi teatud kogumi mõnede kohta, peame silmas alternatiivseid võima­lusi; igal konkreetsel juhul võib väide olla tõene või väär, ja me kinnitame, et ta on tõene teatud juh­tudel, kuid võib-olla mitte alati. Me ei saa väljendada alternatiive ilma tõesust ja väärust appi võtmata ' : ning tõesus ja väärus on, nagu me nägime, keelelised terminid. Puhas objektkeel saab sõna "mõned" sisaldada seega niisama vähe kui sõna "kõik".

Me nägime, et erinevalt kõrgemat järku keeltest, ei sisalda objektkeel sõnu "tõene" ja "väär" mitte mingisuguses mõttes. Keele järgmine staadium on see, kus me võime lisaks objektkeeles rääkimisele ka objektkeelest rääkida. Selles teist tüüpi keeles me võime defineerida, mida tähendab öelda esimest tüüpi keele lause kohta, et see on tõene. See tähen­dab öelda, et antud lause peab tähendama midagi, mida on võimalik märgata tajuandmetes. Kui te näete koera ja ütlete "koer", siis te esitate tõese ütluse. Kui te näete koera kuudis ja ütlete "koer kuudis", esitate tõese ütluse. Sellised laused ei nõua tegusõnu ja nad võivad koosneda üksikutest sõnadest.

Üks keele juures mõistatuslikuna tundunud asi on see, et harilikus kõnes on laused tõesed või väärad, kuid üksikud sõnad pole kumbagi. Objekt­keeles seda vahet pole. Selles keeles võib iga üksik sõna seista omaette, ning omaette seistes tähendab, et ta on rakendatav parajasti esinevatele tajuandme­tele. Kui te ütlete selles keeles "koer", on teie ütlus väär, kui te tegelikult vaatate parasjagu hunti. Hari­likus kõnes, mis ei ole liigitatud eri tüüpi keelteks, on sõna "koer" üksikult esinedes võimatu teada, kas seda kasutatakse parajasti kui objektkeele sõna või seotult keelega nagu siis, kui me ütleme "see ei ole koer". Kui sõna "koer" võib kasutada nii koera ko­haloleku eitamiseks kui kinnitamiseks, kaotab üksik sõna ilmselt igasuguse väitmisvõime. Kuid objekt­keeles, millel põhinevad kõik teised, on iga üksik sõna väide.

Sõnastame nüüd uuesti kõik objektkeelega seon­duva.

Objektsõna on selliste omavahel sarnaste mürade või ütluste klass, mis harjumuse tõttu on assotsieeri­tud omavahel sarnaste sündmuste klassiga, mille elementi sageli kogetakse samaaegselt ühega kõne­alustest müradest või ütlustest. See tähendab, olgu A 1, A 2, A 3,... sarnaste sündmuste hulk, ja a 1, a 2, a 3,... sarnaste mürade või ütluste hulk; ja oletame, et kui toimus A 1, siis te kuulsite müra a l , kui toimus A 2, kuulsite müra a 2 , jne. Pärast seda, kui nii on juhtu­nud palju kordi, märkate te sündmust A n, mis on sarnane sündmustele A 1, A2, A 3, ning see paneb teid tänu assotsiatsioonile tekitama või kujutlema müra a n, mis on sarnane müradega a 1 , a 2, a 3,... . Kui nüüd A on omavahel sarnaste sündmuste klass, mille liik­med on A 1, A 2, A 3,..., A n, ja a on omavahel sarnaste mürade või ütluste klass, mille liikmed on a 1, a2; a 3,..., a n, siis me võime öelda, et a on sõna, mis on klassi A nimi või "tähendab" klassi A. See on üpris ähmane, kuna võib leiduda mitu klassi, mis rahul­davad mainitud tingimusi A ja a jaoks. Objektkeelt õppiv laps rakendab Milli "induktsiooni kaanoneid" ning parandab järk-järgult oma vead. Kui tal on tuttav koer nimega Caesar, võib ta mõelda, et see sõna käib kõigi koerte kohta. Teisest küljest, kui ta teab koera, keda ta kutsub "koeraks", ei pruugi ta tarvitada seda sõna ühegi teise koera kohta. Õnneks liigituvad paljud sündmused loomulikesse klassi­desse; enamiku laste elus on iga kassiga sarnanev asi kass ja iga emaga sarnanev asi ema. Kuid ilma selle õnneliku asjaoluta oleks väga raske kõnelema õppida. See oleks peaaegu võimatu, kui tempera­tuur oleks niisugune, et enamik aineid oleksid gaa silised.

Kui te olete nüüd teatud olukorras sunnitud ütle­ma "kass", tingib seda (kuni te piirdute objektkeele­ga) ümbruse mingi tunnus, mis on assotsieeritud sõnaga "kass", mis eeldab tingimata seda, et antud tunnus meenutab eelmisi, assotsiatsiooni põhjus­tanud kasse. Ta ei pruugi neid meenutada niipalju, et see rahuldaks zooloogi; elukaks võib olla ka ilves või noor leopard. Sõna ja objekti vaheline assotsiat­sioon ei ole tõenäoliselt "õige" enne, kui te olete näinud paljusid loomi, kes ei olnud kassid, kuigi näisid olevat. Kuid sõna "õige" on siin sotsiaalne sõna, mis tähistab korrektset käitumist. Niipea, kui teatud elukad kutsuvad teis esile sõna "kass" ja teatud elukad mitte, valdate te keelt, ehkki see ei pruugi olla korrektne inglise keel.

Teoreetiliselt oleks meil võimalik kõiki keeleväli­seid sündmusi väljendada objektkeeles, kui see keel oleks piisavalt mahukas. Me võime tegelikult teha tähelepanekuid üpris keeruliste sündmuste kohta, nagu "parajasti kui John rakendas hobust vankri ette, sööstis pull õue ja ma jooksin ära" või "kui eesriie hakkas langema, kostis jooksumüdinat ja hüüdeid "tulekahju"". Sedalaadi asju saab objekt­keeles öelda, ehkki selleks tuleks sooritada tõlge omamoodi pidžin-inglise keelde. Kas objektkeeles on võimalik väljendada niisuguseid vaadeldavaid fakte nagu soovid, usud, kahtlused, see on raske küsimus, mida ma käsitlen põhjalikult ühes hili­semas peatükis. Kindel on see, et objektkeel ei si­salda sõnu "tõene" ja "väär" ega loogilisi sõnu nagu "ei", "või", "mõned" ja "kõik". Loogilised sõnad on järgmise peatüki teema.

1 Need argumendid on pärit paradoksidest; sõnade "tõene" ja "väär" korral tuletatakse nende kehtivus valetaja paradoksist.

Minu järeldused valetaja paradoksist on üldjoontes järgmised; Keegi ütleb "ma valetan" st "on selline propositsioon p, et ma väidan p-d ja p on väär". Soovi korral võime teha asja täpsemaks, oletades, et kell 5.30 ta ütleb "5.29 ja 5.31 vahel ma esitan ühe väära väite", ja et ülejäänud aja jooksul nende kahe minuti sees ta ei ütle midagi. Nimetame selle väite "q". Kui q on tõene, siis ta esitab nende kahe otsustava minuti sees väära väite; kuid q on tema ainuke väide selle aja jooksul: seega peab q olema väär. Aga kui q on väär, siis peab iga väide, mille ta esitab nende kahe minuti jooksul, olema tõene, seega peab q olema tõene, kuna ta esitab selle nende kahe minuti jooksul. Niisiis, kui q on tõene, siis on ta väär, ja kui ta on väär, siis on ta tõene.

Tähendagu "A(p)" "ma väidan p-d 5.29 ja 5.31 vahel". Siis q on "on selline väide p, et A(p) ja p on väär". Vastuolu tekib oletusest, et q on kõnealune väide p. Kuid kui on olemas sõna "väär" tähenduste hierarhia, mis vastab propositsioonide hierarhiale, siis peame asendama q millegi täpsemaga, nt "on selline n järku väide p, et A(p) ja p on n järku väär". Siin võib n olla mis tahes täisarv: kuid milline täisarv ta ka poleks, q on n+l järku ja ei saa olla n järku tõene või n järku väär. Kuna ma ei esita ühtki n järku väidet, on q väär, ja kuna q ei ole p lubatud väärtus, variseb kokku argument, et q on ühtlasi tõene. Inimene, kes ütleb "ma ütlen ühe n järku vale", valetab, kuid tema vale on n+l järku. On pakutud ka teisi mooduseid sellest paradoksist möödahiilimiseks, nt Ramsey, Foundations of Mathematics, lk 48.

2 Minu keeltehierarhia ei ühti Carnapi ega Tarski omaga

3 Peab olema ka lauseehitus, kuid see ei pea olema antud eksplitsiitselt, süntaktiliste sõnade nagu "on" abil.

4 Seda teemat käsitletakse veelkord ühes hilisemas peatükis, ning eelöeldut laiendatakse ning hoiatatakse liiga tähttähelise tõlgendamise eest.

5 Ka selle teema juurde pöödume ühes hilisemas peatükis tagasi.