Richard Rorty (1931).

“Filosoofia ja looduse peegel” ilmus 1979. aastal. Selles raamatus jättis nö. hüvasti analüütilise filosoofiaga. Rõhuasetus kandub üle pragmatismi.

Jagab tänapäeva lääne filosoofia kaheks: analüütiliseks (Ameerika ja Inglise filosoofid) ja kontinentaalseks (Prantsuse, Saksa ja Itaalia filosoofia).

Ründab trad. F. kui tõe otsimist.

Eelkäijad:

W. Sellars “Empirism ja mõistuse funktsioon” (1956) lammutas “antuse müüdi”, mis on omane empiirilisele F.

W. Quine näitas, et eristus analüütiliste ja sünteetiliste väidete vahel ei pea paika, seega kaob ka eristus faktilise ja kontseptuaalse vahel.

D. Davidson tegi järgmise sammu ja kõrvaldas eristuse kontseptuaalse skeemi ja sisu vahel.

Filosoofe on kolme liiki :

      1. filosoofid-õpetlased. Nt. Russell. Imiteerivad teaduslikke meetodeid ja neil pole Rorty arvates tulevikku, sest epistemoloogia on nende jaoks tähtsaim. Tunnetus on sel juhul seotud representatsiooni täpsusega. Kui poleks olnud ettekujutust teadvusest kui peeglist, poleks ka taolist tunnetuse mõistet tekkinud.. Niisugune vaatepunkt sai alguse juba antiik-Kreekast, kuid tugevama põhja sai alles Descartes`ist alates.
      2. grupp filosoofe, kes eelistavad vaba diskursust. Need on nö. filosoof-poeedid, nt. Heidegger.
      3. poliitikud-filosoofid. Ühiskondlikult aktiivsed, seisavad reformatsioonide eesotsas, nt. Dewey.

Moodsa F. (eriti analüütilise) ajalugu antikantiaanlikult ja antikartesiaanlikult seisukohalt. F. ei ole progressi.

Kolmes osas käsitleb teaduslikkust:

      1. põhiteema — teaduse filosoofia. Tõestatakse, et nn intuitsioonid, mis on kartesiaanliku dualismi aluseks, on ajaloolise päritoluga.
      2. pühendatud tunnetusele — kuidas me saame teadmisi. Tunnetus kui täpsete representatsioonide kogum — see on ainult üks võimalus ja selle võib asendada pragmaatilise tunnetuse kontseptsiooniga, mis kõrvaldab kreeklastele omase vastanduse mõtiskluse ja tegevuse, maailma representeerimise ja temaga toime tulemise vahel.
      3. “Filosoofia” kui idee. Interpreteerib traditsioonilist vahetegemist “obj. tedamise” otsingute ja vähem privilegeeritud inimtegevuse valdade vahel kui lihtsalt erinevust normaalse diskursuse (Kuhni “normaalse teaduse” mõiste üldistus) ja anormaalse (mis ei ole üldkehtiv ja aktsepteeritud) vahel.

Ühed filosoofid on süstemaatikud — epistemoloogilised filosoofid (see tüüp peaks kaduma). Teine sort on juhendajad — hermeneutilised mõtlejad, kes püüavad uut avastada, nt. Heidegger, Dewey, Wittgenstein.

 

Trad. F. katse eksplitseerida “ratsionaalsust” ja “objektiivsust” representatsiooni täpsuse tingimuste termineis on eksitav katse muuta epohhi normaalne diskursus kehtivaks igavesti.

"Sattumuslikkus, iroonia, solidaarsus” 1989 (Contingency, irony, and solidarity”)

Igal inimesel on varuks hulk sõnu, millega õigustada oma tegusid, uskumusi ja eluviisi — piirsõnavara.

Historitsistid:

— valdav eneseloome e. privaatse autonoomia soov (näit. Heidegger ja Foucault).

— domineerib soov õiglasema ja vaba kogukonna järele (Dewey ja Habermas)

Ironist on teadlik oma kesksete uskumuste ja soovide sattumuslikkusest — kes on piisavalt historistlik ja nominalistlik, et hüljata mõte, nagu osutaksid uskumused ja soovid millelegi väljaspool aega ja juhust.

Ironist - inimene, kes vastab kolmele tingimusele:

1) tal on radikaalseid ja pidevaid kahtlusi piirsõnavara suhtes, mida ta parasjagu kasutab, sest talle on avaldanud muljet ka teised sõnavarad, mida teised inimesed või loetud raamatud on pidanud piirsõnavaraks

2) ta mõistab, et tema praeguses keeles esitatud argument ei suuda neid kahtlusi ei kinnitada ega hajutada

3) oma olukorra üle filosofeerides ei arva ta, et tema sõnavara oleks tõelusele lähemal kui mõni teine, et see on kokkupuutes mõne temast kõrgema jõuga.

Iroonia vastand — terve mõistus. Metafüüsikud (Platon, Marx)

Ironist

Metafüüsik

Raamatud liigenduvad vastavalt traditsioonidele ja iga traditsioonikandja võtab loetud autorite sõnavara osalt üle ja teisendab seda

Meetod ümberkirjutamine

peab loogikat dialektika toatüdrukuks

/dialektika kui püüe sõnavarasid üksteise vastu välja mängida/

Ühe piirsõnavara kriitikaks saab olla ainult teine piirsõnavara

 

 

Lööksõna – dekonstruktsioon

distsipliinide järgi, mis vastavad eri tunnetusobjektidele

 

järeldus, kokkuvõte

dialektika kui retoorika alaliik, mis on omakorda kõigest loogika vilets aseaine

 

peavad filosoofilise uurimise paradigmaks loogilist argumentatsiooni — so järeldussuhete leidmist propositsioonide vahel, mitte aga sõnavara võrdlemist või vastandamist

usuvad, et välismaailmas on tõelised olemused, tähtis pole kasutatav keel, vaid tõde

 

liberaalne

Liberaalseid eesmärke teenivad ainult need ümberkirjeldused, mis vastavad küsimisele: "Mis alandab?"

eristab ümberkirjeldamist avalikul ja privaatsel otstarbel

kujutlusliku samastumise oskus

 

liberalismi kõrgkultuuri keskmes on kirjandus

ei huvita võim, vaid üksnes täius

Tahab vastust ka küsimusele "Miks ma peaksin alandamist vältima?"

igatseb piirsõnavara, millel oleks orgaaniline sisestruktuur, mis ei jaguneks

eriomaselt moraalne motivatsioon — ratsionaalsus, Jumala või tõe armastus

 

teooria

ironistlikud filosoofid on privaatsed filosoofid/teoreetikud. Harva liberaalid, sest tahavad võimu, mis tuleneb lähedasest suhtest millegi väga suurega (Nietzsche - üliinimene, Hegel - maailmavaim, Heidegger - olemine kui lõpmata õrn ja Täielik Teine).

Liberaalne ironist loeb oma põhjendamatute soovide hulka lootuse, et kannatusi saab kahandada ja inimeste alandamine teiste inimeste poolt võib lakata.

Kirjanduskriitika tõusmine liidrikohale arenenud demokraatia kultuuris kui järkjärguline ja vaid pooleldi teadvustatud selle kultuurilise rolli omaksvõtt, millele algselt pretendeeris religioon, seejärel teadus ja lõpuks F., toimus koos intellektuaalide seas iroonikute hulga suurenemisega metafüüsikute suhtes.

Julmus ja solidaarsus.

Tagasi