Poststrukturalism. *postmodernism

Peale selle mõiste kasutatakse samatähenduslikult ka neostrukturalismi terminit. Poststrukturalism kätkeb endas erinevaid strukturalismile vastanduvaid filosoofilisi ja kirjanduslikke lähenemisi 70-80-ndatel aastatel eriti Prantsusmaal — Derrida, Deleuze, Baudrillard, Guatarri, Lyotard ja hilisem Barthes ning Foucault ja Derrida populaarsuse kaudu ka Ameerika Ühendriikides — H.Bloom ja P. de Man.

Poststrukturalismi põhiobjektiks on mittestruktuur ja nn. struktuuri pahupool. Tähenduse omistamine on poststrukturalismis midagi ootamatut ja ennustamatut. Struktuuri asemel kasutatakse risoomi (Deleuze&Guatarri termin) mõistet, kus vastandina struktuuri korrastusele domineerib hargnevus ja keskpunktita korrastamatus. Kontekstist sõltuv tähendus on tegelikult määratlematu, mis tingib sisemise ja välise piiri kadumise.

Struktuuri pahupoole aluseks on soov ja ihad, mis on kõige olulisem jõud, milles põrkuvad kõik traditsioonilised ja sotsiaalsed elukorralduse väljendusvormid. Soov määrab ära kõik mittestruktuurse. Strukturalismis tungib subjekt reaalse (Lacani soovid, ihad) poole, kuid struktureeritakse agressiivse sümboolse korra poolt, mis on peamine ühiskonnas. Poststrukturalismis muutub reaalne ihade tekitamise “masinaks”.

Eksisteerib väga erinevaid lähenemisi, kuid kõiki neid iseloomustab subjektikesksus erinevalt just strukturalismi objektiivsuse püüdele, mis allutas endale subjekti — inimese. Erinevalt eksistentsialistlikust filosoofiast käsitleb poststrukturalism subjektivismi väikese kollektiivi seisukohast, mis püüdleb kollektiivselt struktuuride võimu paljastamisele ning siis neile vastuhakule. Samas pole subjektil terviklikku olemist, strukturalismis oli see äramääratud struktuuri poolt.

Struktuuri pahupool võrreldes struktuuriga:

• struktuuri staatilisusest ja korrastatusest jääb välja ajalugu ja igasugune dünaamika.
• struktuuri binaarsetest opositsioonidest jäävad väljapoole tekstid , mis seda dihhotoomilist ülesehituse printsiipi püüavad ületada või mis üldse ei käi sellise liigenduse alla.
• struktuuri seaduspärasusele vastanduvad juhus, võimalused, vabadus, hetkelised nähtused.
• struktuuri loogilisusele vastandub poststrukturalismis keha, afektid, žestid, st. kõik, mis ei ole loogiliselt allutatav.
• strukturalismis on subjekt objektiivselt tunnetatav, poststukturalismis mitte.

Poststrukturalismis eristuvad kaks suurt suunda:

1. tähtsustatud on teksti reaalsust. Derrida — “Väljaspool teksti pole midagi"
2. rõhutatakse eelkõige poliitilist reaalsust. Deleuze — “Kõik on lõppkokkuvõttes poliitika”.

Huvitav, et Derrida jõudis lõppkokkuvõttes ka poliitikasse (vt. Mart Lilla “Vikerkaares”)

Tagasi