Michel Foucault (1926-1984)

Mis on autor?
http://www.russianparis.com/litterature/authors/foucault.shtml tekste vene keeles

Laulge kaasa (ansambel The Professors)

Kliiniku sünd 1963
Sõnad ja asjad (Humanitaarteaduste arheoloogia) 1966 (The order of things)
Teadmise arheoloogia 1968
Hullumeelsuse ajalugu 1972 (e.k. Hullus ja meeletus 2003)
Valvata ja karistada 1975
Seksuaalsuse ajalugu ( I Teadmistahe 1976, e.k. 2005; II Lõbude kasutamine 1984, III Hool enda eest 1984)

Foucault loomeperiood jaguneb kolme selgelt eristatavasse tsüklisse.

Esimene, 60-ndatesse aastatesse jääv periood keskendub teadmiste arheoloogiale, mis näitab ära ajaloolised tingimused, mis teevad võimalikuks mingi teadusdistsipliini tekkimise. Foucault uurib eelkõige meditsiini (“Kliiniku sünd”), psühhiaatria (“Hullumeelsuse ajalugu”), bioloogia ja humanitaarteaduste tekkelugu. Teaduste tekkimine ja areng ei toimu mitte kumulatiivselt, st. uute teadmiste kuhjumise tõttu, vaid paljude erinevate ideede kooseksisteerimisest.

Humanitaarteadused on kaasaja süsteemi “sünnitis”, kuigi tema juured ulatuvad tagasi klassikalisse ajastusse, kus alles hakati inimest mõistma ja tunnetama. Humanitaarteadused võrreldes teiste teadusdistsipliinidega polegi päris teadused, vaid, olles välja kasvanud reaalteadustest, on nad vaid teadustele klassikalises mõistes lähedased. Foucault arvates on humanitaarteaduste algusest saadik eksisteerinud selle kolm erinevat mudelit:

• funktsiooni ja normi põhimudel, mis on aluseks bioloogiale ja humanitaarteaduste valdkonnas psühholoogiale.
• konflikti ja reegli põhimudel leiab väljenduse majandusteadustes ja humanitaarias sotsioloogias.
• tähenduse (mõte) ja süsteemi põhimudel on lingvistika mudel ja sellest on humanitaarvallas välja kasvanud kirjanduse ja müütide uurimine. Lingvistilist mudelit pidas Foucault oma kaasajal, st. 60-ndatel valitsevaks.

“Sõnad ja asjad” käsitleb humanitaarteaduste teket. Teadmiste tekke — epistemoloogia — põhielemendiks on episteem (vrd. Levi-Straussi müteemi). Episteem — homogeenne korraldatud esituste väli; üldine teadmiste ruum, mis võimaldab fikseerida “olemiste korda”. Seoste võrk, mille alusel esitatakse epohhidele omased vastuvõtu koodid, praktikad, tunnetusteooriad ning läbi nende tekivad teatud ajastule omased kontseptsioonid. Igas kultuuris eksisteerivad teatud korrastavad koodid: keele, vastuvõtu (meeleorganitega) ning praktika (kuidas midagi kasutada) ning mõtisklused nende korrastavate ja struktureerivate koodide üle.

Selle kahe äärmuse vahel asuvadki korrastavad olemiseviisid ehk episteemid, mis toovad välja esemete vahelise korra ja näitavad kuidas neid esemeid tuleb vaadata. Episteemid loovad erinevate samasuste välja, millelt olevat tervikuna vaadatakse. Oluline on siinjuures, et see pole otseselt mingi ratsionaalsuse tüüp, vaid eelkõige nende seoste kogum, mis on võimalik iga antud epohhi puhul teaduste vahel välja tuua ja neid teadusi analüüsitakse diskursiivsete (anonüümsete ajalooliste reeglite kogum, mis on alati määratletud antud epohhi sotsiaalsete ja lingvistiliste reeglite poolt ning viimased tingivad kindlad epohhile omased informatsiooni kandmise funktsioonid) seaduspärasuste poolt.

Vahe episteemide ja diskursuste vahel seisneb viimaste suuremas mõjutatavuses. Foucault toob raamatus ära kolm ajaloos eksisteerinud episteemi, mis määrasid nende epohhide mõtlemise eripära ning asjade ja neid tähistavate sõnade vahekorra:

Renessanssi episteem 16. sajandil — Foucault järgi iseloomustab seda episteemi neli sarnasuse tüüpi:

1. üleüldine kokkusobitamine (convenentio) asjade vahel. Näiteks hing-keha, maa-meri, inimene ja kõik, mis teda ümbritseb — kõikehaarav maailma süntaks. Lähedaste asjade sarnasuste kett seob äärmused — Jumala ja mateeria.
2. võistlus/võrdlemine (aemulatio), kus erinevalt eelmisest ei nõua kokkusobitamine sisulist kontakti, liikumatu ja teostub ka distantsilt.Nt. silm-päike, suu-Veenus, nina-Merkuur jne. Siin ei moodusta need lülid mitte ketti, vaid kontsentrilised ringid, mis peegeldavad teineteist ja võistlevad omavahel.
3. analoogia — siin on ühendatud mõlemad eespool mainitud aspektid. Kõige analoogiatest küllastatum maailma punkt on inimene.
4. sümpaatia on aktiivne samasusevorm, mis kutsub esile eemalseisvate objektide lähenemise. Funktsioneerib koos antipaatiaga.

Klassikaline ratsionalismi episteem — kirjanduses toimub üleminek klassikalisse episteemi Don Quijote näol, kus keel ütleb lahti märkide ja asjade ühtsusest (peategelane peab rüütliideaale tegelikkuses kehtivateks). Keel oli läbipaistev mõtete väljendamise vahend. Sõna siin kui kujund, sest mõte asub sõna ja asja vahel. Hakatakse uurima ja analüüsima nendevahelisi seoseid

20. sajandi episteem — keel kui iseseisev jõud. Sõnad ja asjad on eristatud. Sõna kui märk märgisüsteemis.

Foucault teise perioodi võime asetada 70-ndatesse aastatesse. Teemaks võimu geneoloogia. Uurib prantsuse mõrvareid alates 1835 aastast (1973). Küsib nende vaimse tervise järele. Arvab, et hullumeelsuse piir on seotud ajastu vaimse situatsiooniga, st see, mida peeti vaimuhaiguseks, on sõltuv ajastul valitsenud arusaamadest. 1975 —“Valvata ja karistada”ja 1976 —“Teada tahtmine”, nendes raamatutes analüüsib Foucault võim-teadmise põhitunnuste komplekse. Võimu omaduseks on teadmistega kooseksisteerimine.

NB! Võim pole Foucault’l negatiivne mõiste.

Erinevad võimud tekitavad antud reaalsuse. Tänapäeva võimu ja vaimu vahekord tekkis Valgustussajandi lõpus ja 19 sajandi künnisel ning seda iseloomustab kolm aspekti :

• panoptism - kõike püütakse jälgida
• distsiplinaarsus - kõike püütakse distsiplineerida.
• normeerimine - seotud inimsfääri normidega ja ettekirjutistega.

Võimusuhted läbivad kogu ühiskonda,nt. riik-indiviid, vanemad-laps.

19 sajandil toimus võimu sensualiseerimine — pehmenemine, mis oli tingitud seksuaalteadmiste levikust. Tulemused:

1. heidetakse kõrvale “repressiivne hüpotees” (et tänapäeva industriaalne ühiskond pani aluse represseerimistele sooküsimustes. Vastupidi — ketserlike seksuaalsuse liikide plahvatuslik areng).
2. medikaliseerimine — kui varem kuulusid seksuaalsus ja sellega kaasnevad tabud Piibli ja kiriku valdkonda, siis tänapäeval on selle rolli üle võtnud meditsiin ja psühhiaatria. Foucault arvates toimub just siin võimu ja seksuaalsuse lõikumine ja tekivad 4 priviligeeritud objekti:

• naise keha hüsterialiseeritakse. Naine-hüsteerik. Siin on tunda Freudi mõjusid.
• lapse soo pedagogiseerimine. Lapse kasvatamisele ja tema kompleksidele suunatud tähelepanu suur tõus. Masturbeeriv laps.
• perekonna sotsialiseerimine. Perekonna planeerimine ja järeltulijate kasvatamine sotsiaalsest tervikust lähtudes. Maltuasiaanlik abielupaar.
• Perversiivsete soovide psühhiatriseerimine. Perversiivne täiskasvanu.

3. teadmiste ja võimu konstellatsiooni raames tärkabki seksuaalsus.

4. psühhoanalüüsist sai esimene mitterassistlik meditsiinilise normaliseerimise strateegia.

5. maksimaalne kontroll valitsevas klassis, aga mitte alamklassides. Kuuludes valitsevasse klassi, kontrollivad inimesed üksteist. Proletariaat muutub kontrollitavaks tänu meditsiinile ja kohtule alles XIX saj lõpus.

Foucault teeb järelduse: mida anonüümsem on võim, seda konkreetsemalt ta valitseb,st. anonüümne võim kontrollib inimest individuaalsete klasside läbi, nt. laps, vanur, pensionär jne.

Foucault kolmas loomeperiood algab 80-ndatest aastatest ja kestab kuni tema surmani, mille tõttu jääb lõpetamata ka selle perioodi tähtsaim teos “Seksuaalsuse ajalugu”. Tegeleb olemise esteetikaga ja uurimise objektiks on ihkav inimene. “Lõbude kasutamine” ja “Hool enda eest”.

Inimese seksuaalsus on ajaloo spetsiifikast sõltuv.

Samuti ei ole õige väita, et seksuaalsus oleks enne tänapäeva olnud tabuteema. Seksuaalsust on alati juhitud: keskajal vaimulike, siis meedikute ja lõpuks riigi poolt. Tänapäeval, kui kõik ettekirjutised on ära määratud, peaks esile tõusma indiviidi olemise esteetika ehk hool iseenda eest kui konkreetse isiku käitumisnormid.

Tagasi